Veronts Lõuna-Aafrikas

Aafrika teemadel jätkates lisan siia oma Lõuna-Aafrika blogi lingi.

Kodus kõik on kõige parem!

Eestisse jõudes ei suutnud ma paljude asjade üle ära imestada! Mõned eredamad tähelepanekud panen siia kirja ka..


Esiteks ei pea enam kuskil kauplema. Tegelikult harjumusest ikka kauplesin ning mõne suitsulesta sain ka poole hinnaga kätte, kui eriti suur kauplemise tuhin oli peal:D

Vapustavalt maitsvad toidupalad!

Sularahaga ei pea arveldama ning samuti on igal pool normaalsed pangad, et saad vajadusel seal raha vahetada, kui kuskile lähisvälismaale näiteks Lätti minek. Nigeerias pidi raha hankimiseks musta turgu külastama ning iga kord oli see üks paras ettevõtmine. Eriti reedeti kella kahe paiku, kui kõik (ka kõige suuremad ärimehed) pühakodades palvetamas käisid.

Autodes on turvavööd ning seda alati! Inimesi on vähe ning liiklust samuti. Isegi Tallinn tundus tühi, Tartust rääkimata.

Prügikastid on iga nurga peal - ei peagi enam kotis poole päeva prügi kaasas kandma!

Rahu ja vaikus!

Poed ja asjad ja šoppamine!

Telefoni saab laadida siis, kui aku tühjaks saab ning mitte igal võimalusel, kui elektrit kuskil saadaval on.

Keegi ei kutsugi igal pühapäeval kirikusse!

Õhtuti loojub päike nii hilja. Nigeerias loojus päike iga päev täpselt kell seitse õhtul.

Pimeduse saabudes ei pea koju kiirustama.

Vabaaja veetmise võimalusi on rohkem kui tahta oskaks ja osaleda jõuaks!

Keegi suvaline ei küsi enam, et kuidas läheb, ise samal ajal pea-aegu et samme kiirendades ning vastuse saabudes olles juba vaateväljastki kadunud.

Avastasin end ühe kohviku õuel tšillides, et käed mustad ning pikemalt mõtlemata üritasin käed pudeliveega ära pesta. Kohvikudaam selle peale jooksis ütlema, et neil on vetsud ka ikka olemas.

Harjumusest ei anna ma siiani raha vasaku käega!

Üks vana postitus - Madu saare valged spioonid

Kogu Nigeerias olemise aja jooksul pole meie käest mitte ühtegi korda küsitud dokumente ega kontrollitud viisa kehtivusaega. Siiski millalgi pidi see juhtuma ning nagu Nigeerias kombeks, ikka kohas, kus seda kõige vähem oleks oodanud. Nimelt läksime Lagose lähedal ühele saarele, kus meil oli kohaliku kooliga kokkulepe, et tuleme lastele töötuba tegema. Saarele jõudses sammusime rõõmsalt kooli poole ning meile avanes kaunis vaade (palmid sombuse taeva taustal), millest Kaja kohe ka mõned pildid jäädvustas. Mõne hetke pärast jooksid meile järgi kaks erariietes kutti. Nad väitsid, et töötavad politseis ning kohalik konstaabel soovib meiega kohtuda. Meile näidati ka „kodus tegin ise“ politseinike tõendeid ning olime sunnitud suunduma kohalikku politseijaoskonda, kus meid ootas kiire ülekuulamine: Kes te olete? Miks tegite pilte? Näidake pilte! Miks pole mulle keegi teatanud, et te saarele tulete.

Õnneks meil oli võimalik paarile konstaablist tähtsamale inimesele helistada, kelle abile me lootma jäime. Samuti oli meil KOVi koolis õpetamise luba kaasas, mida olime ennist kaks nädalat üritanud hankida ning täpselt saarele minekuks ka saime. Jätsime piisavalt usaldusväärse mulje ning Kaja tänas südamlikult konstaablit, et viimane meie julgeoleku pärast ikka muret tundis. Küsimuse peale, et mis ohud meid täpsemalt sellel saarel valitsevad, vastas konstaabel naeratades, et loomulikult me ei pea muretsema. Keegi meid pantvangi võtma ei hakka. Järgmisel korral palus konstaabel aga kindlasti talle teatada, et neid olematuid ohte meil ka järgmisel korral poleks! Vestluse jooksul tegi konstaabel mulle silma ning küsis telefoninumbrit. Mille peale ma uhkelt vastasin, et meil ei ole lubatud oma numbreid turvalisuse kaalutlustel kellelegi jagada. Selle peale andis konstaabel meile ise oma signeeritud visiitkaardi! Siin ühiskonnas on väga oluline omada väga palju erinevaid visiitkaarte. Kui on mingisuguseid probleeme, siis tuleb kohmetult kogemata õige visiitkaart rahakotivahelt maha pillata ning probleem pidavat ise lahenduse leidma. Sama saare peal aga kõigest mõne tunni pärast kontrollisid ka migratsiooniametnikud meie dokumente, kui üritasime suure tee pealt džunglisse põigata. Õnneks meil olid dokumendid enam-vähem korras - Nigeeria viisa kehtis veel paar päeva, sest viisapikenduste koopiaid polnud me veel hankida jõudnud.

Surmahaigus sääsepistest

Tutvuge Monika (25) haiglaseiklustega!:D

Lagose beebide iludusvõistlus

Mõni aeg tagasi toimus Lagoses beebide iludusvõistlus. Üritusele mindi kohaliku omavalitsuse poolt organiseeritud bussiga ning start pidi toimuma kell seitse hommikul. Meie suutsime häbematul kombel kolm minutit hiljaks jääda ning juba tehti meile märkus, et miks me nii kaua mökutasime. Mainin ära, et tavaliselt oleme meie need lollikesed, kes õigeks ajaks end kohale veavad ning siis paar tundi teisi kulgejaid ootama peavad. Võistluspaika kohale jõudes ootas meid suur ja tühi ruum, olime enam-vähem esimesed saabujad. Läks veel head paar tundi, enne kui üritus ise pihta hakkas. Emad ja lapsed muudkui saabusid ning igal beebil oli omamoodi soeng ning riietus. Tüdrukutel olid valdavalt roosades kleitides ning värviliste patsikummidega. Vahepeal astus minu juurde meesterahvas ning küsis, et kas ma teda ära ei tunnegi!? No tõesti, ei tundnud, sest endiselt valmistab negriidsete näojoonte eristamine veidi raskusi, kuigi asi on võrreldes siiatulekuga tunduvalt paremaks läinud. Tegemist oli seekord arstiga, kes oli meiega eelmisel päeval samas paadis saare pealt koju sõitnud. Peale arsti lähenes mulle järgmine nigeerlane, kes viisakalt uuris, kes me oleme ning millega Nigeerias tegeleme. Kui kuulis, et töötame Amuwo Odofin KOVis, siis oskas kohe Eefraimi ära mainida ning tunnustada tema head tööd kohaliku omavalitsuse juhina. Mõne aja pärast tuli see mees uuesti ning küsis meie nimed üle. Ürituse lõpus tänati uhkelt EVS vabatahtlikke Amuwo Odofinist – meie polnud antud ürituse toimumisse mitte kuidagi panustanud! Ilusaima beebi valimisprotseduur jäi mulle aga päris segaseks. Ühel hetkel kutsuti kaks beebit lavale ning anti auhinnad üle. Aga eks seal olekski olnud raske ilusaimat beebit valida. Kõik väiksed lapsed on Nigeerias väga armsad!

Leidlikud lauatennise harrastajad

Olles ise ka mõnda aega lauatennist kooli ajal harrastanud tahaksin siinkohal tutvustada Nigeeria laste lauatennise mängimise harjumusi. Ehtsat lauatennise lauda olen Nigeerias näinud ainult ühes kohas – meie viietärni hotellis. Tavalised Nigeeria lapsed aga on üpris leidlikud ning kasutavad lauatennise laua konstrueerimiseks kõikvõimalikke käepäraseid vidinaid. Nii kohtab kõige tihedamini, et lauaks on pandud vana uks, mille külge on kinnitatud ehtne lauatennise võrk. Olen näinud ka võrgu asemel kivide ja puiduliistude moodustist. Reketiteks enamasti on vineeriplaadid ning lapsed on nendega mängides üpris osavad. Ainuke, mis on alati ehtne, on lauatennise pall. Vahepeal on lauatennise lauaks hoopis mõni laiem pink. Lauatennist mängitakse enamasti tänaval ning olen mitmeid kordi ka mänguga liitunud. Ei olegi nii kerge vineeriliistuga pinksi mängida ning vinte keerutada. Kohalikud poisid on selles aga päris osavad. Neil on alati hea meel, kui ühele valgenahalisele ära teevad. Aga eks mõni kord saan ka mina võidurõõmu maitsta.

Pildid vol3

Mai pildid siin.