Esmaspäeva hommikul olime varakult KOV hoovis ja ootasime võimalust minna koolidesse direktoritega oma töötoast rääkima. Meil oli soov kaasa võtta ka töötoa kirjeldus, milleks oli meil kiiresti vaja leida printer. Printeri leidsime, aga kuna oli tegemist varajase ajaga, ca 9, siis selgus, et elektrit pole ja generaator lükatakse sisse tavaliselt kell 10 hommikul. Seega, njet sellel hommikul printimisele.
Koolidirektorid, nagu ette arvasime, tahtsid meie töötoa kirjeldust näha. Leppisime kokku, et viime need neile järgmisel päeval. Seega tagasi probleemi juurde – vaja leida printer ehk olukord sama koomiline nagu klassikas „Mehed ei nuta“, kus oli kiiresti vaja leida paat! Marssisime Veronikaga reipalt hr Eefraimi kontorisse ja küsisime viisakalt võimalust printimiseks. Loomulikult, ütles meile poiss, kes parajasti töö ajal Facebookis ringi kolistas, minge selle teise arvuti juurde (nad saadavad meid alati selle arvuti juurde, kus kedagi pole, st see ei tööta, et nad ise saaks rahulikult FBs ringi konnata). Tore, meil silmad särasid! Selgus, et nii kiiresti ikka ei saa. Arvuti pandi sisse, keegi üritas midagi ühendada ja siis ta kadus, vist musta auku. Veronts näppis ise mingeid asju, ei midagi, arvuti oli nii vana, et meie maal pole sellist sel sajandil enam nähtud ja me ei osanud sellega suurt midagi teha. Küsisime igaks juhuks paberit. Seda pole, oli vastus. Terves kontoris pole. Palusin Veronikal helistada teisele tähtsale mehele ja Omateji siis ütles kohalikule sekretärile, et otsigu valgetele paberit. See otsiski. Tervelt 4 lehte saime! Veidike balansist väljas, meil oli vaja teha vähemalt 10 koopiat. Veronts ikka punnitas arvutiga suhelda, mina istusin ja proovisin nigeerlaste lemmikhobi, lõunauinakut sooritada. (Ma arvan, et Veronts saab omale Noortepassi kindlasti digikompetentside alla oma arengutest kirjutada.) Kummagi ponnistustest ei tulnud midagi välja, sest elekter läks ära. Meil läks tuju ära. Võtsime suure vaevaga kätte võideldud 4 paberilehte ja läksime minema. Sööma. 5 minuti pärast tuli keegi meile vabaõhusööklasse järgi ja teatas, et tulge nüüd tagasi, elekter on taastatud. Me ei viitsinud enam seal jamada. Ma läksin vastuvõtva organisatsiooni kontorisse, kus 1,5 tunni pärast oli mul 10 koopiat õnnelikult käes. Ärge kunagi öelge, et printimine pole kunst või raske töö!
Wednesday, May 12, 2010
Erinevad hääled
Festacis kostub erinevaid hääli. Kui me alguses siia saabusime, siis tundus, et kõik hääled on ühesugused, kuid ajapikku on kõrv hakanud neid eristama.
Kui sa tahad osta midagi söödavat, joodavat, higilappe või kasvõi aiakääre (ärge küsige, miks peab viimast müüma keset kiirteed), siis tuleb sul leida hääl, mida tekitatakse sedasi: huuled torru ja siis veetakse õhku suhu sissepoole. Kuidas see kostub, on raske seletada, võib-olla veidi nagu susisev matsuv musi.
Kui sa tahad teel tööle ära parandada lagunema hakkava koti (nagu näiteks mina tegin) või tundub, et püksisäär sai ikka liiga pikk, siis tuleb sul leida hääl, mida teevad käärid – sellised suured, veidi roostes Eestiaegsed aastast 1920, nagu mulle näib – kui neid üksteise vastu logistada. Kus on hääl. Seal on ka ringiliikuv meesterahvas õmblusmasinaga. Kotiparandus võttis 5 mintsa ja ma käin uhkelt oma kaubakotiga edasi.
Kui on vaja jalanõusid parandada või neid lihtsalt lasta puhastada, tuleb leida hääl, mida teevad üksteise vastu logistatavad rauast sangad, tavaliselt käib see ka rütmis 1-2, 1-2. Mul on neid poisse vaja, käin mitu päeva king kotis, aga pole neid viimasel ajal trehvanud.
Kui on vaja ajalehte osta, tuleb kuulata, kas keegi tuututab läheduses kummijullaga, mille otsa on seotud pasun. Osadel meie vanaaegsematel jalgratastel olen sellist signaliseerijat näinud.
Vabad okadad (motikad) ja taksod tuututavad, kui ennast sulle teenuse kasutamiseks pakuvad. Liikluses signaliseeritakse üldjuhul siis, kui hakatakse kellestki mööduma.
Kui sa tahad osta midagi söödavat, joodavat, higilappe või kasvõi aiakääre (ärge küsige, miks peab viimast müüma keset kiirteed), siis tuleb sul leida hääl, mida tekitatakse sedasi: huuled torru ja siis veetakse õhku suhu sissepoole. Kuidas see kostub, on raske seletada, võib-olla veidi nagu susisev matsuv musi.
Kui sa tahad teel tööle ära parandada lagunema hakkava koti (nagu näiteks mina tegin) või tundub, et püksisäär sai ikka liiga pikk, siis tuleb sul leida hääl, mida teevad käärid – sellised suured, veidi roostes Eestiaegsed aastast 1920, nagu mulle näib – kui neid üksteise vastu logistada. Kus on hääl. Seal on ka ringiliikuv meesterahvas õmblusmasinaga. Kotiparandus võttis 5 mintsa ja ma käin uhkelt oma kaubakotiga edasi.
Kui on vaja jalanõusid parandada või neid lihtsalt lasta puhastada, tuleb leida hääl, mida teevad üksteise vastu logistatavad rauast sangad, tavaliselt käib see ka rütmis 1-2, 1-2. Mul on neid poisse vaja, käin mitu päeva king kotis, aga pole neid viimasel ajal trehvanud.
Kui on vaja ajalehte osta, tuleb kuulata, kas keegi tuututab läheduses kummijullaga, mille otsa on seotud pasun. Osadel meie vanaaegsematel jalgratastel olen sellist signaliseerijat näinud.
Vabad okadad (motikad) ja taksod tuututavad, kui ennast sulle teenuse kasutamiseks pakuvad. Liikluses signaliseeritakse üldjuhul siis, kui hakatakse kellestki mööduma.
Väikesed armsad koduloomad
Meid pole siia Lagosesse üksi jäetud. Meie uued sõbrad on veidi parasiitlike harjumustega ning nende populatsioon on vahepeal olnud vohamise faasis. Üks õhtu märkasin, et Fabrizio ilmselt enesele märkamatult nühkis jalgu ning varbavahesid, kui samal ajal vestles küllatulnud Eefraimiga. Mõtlesin et kus on need peened kombed nüüd tulnud, aga järgmistel päevadel sügasime kõik hoolega, kuramuse kirburaisad, ma ütlen!
Prussakad on ka meie sõbrad. Vallatult paterdavad nad mööda riiuleid ning põrandat. Meil on nende vastu surmavat mürki ning kui mõnda ohvrit näeme, siis tõttame hurraatades teda pihustiga ründama. Tavaliselt on tõhus ettevõtmine.
Meie kõige suurem koduloom on papagoi Parrot, kelle peremeheks on üks meie naabritest. Siiski armastab Parrot tulla ka meie rõdule, eriti sittumiseks. Samuti meeldib talle seltskond ning kui mõned imelikud eurooplased loevad verandal raamatut või siis pesevad pesu, siis läheneb ta neile hiilival sammul ning üritab näksata kõike, mis läheduses. Kristoffer üritab papagoile ka uusi sõnu õpetada, kuid rääkimas me Parrotit pole veel kuulnud.
Meie uusim koduloom on Eefraim. Temale meeldib pidada erinevaid vestlusi, mis kulmineeruvad alati sama teemavaldkonnaga: mustanahaliste peenise ning potentsiga. Tõsist juttu ta ei räägi. Ta on näiteks veendunud, et Stalin surma põhjuseks oli kummaline haigus nimega ahvistumine. Samuti oli ta väga üllatunud, kui nägi Brasiilias tööreisil olles tema sõnul esimest korda elus meesnaist, mille peale peaks mainima, et tal enda kontoris luusib ka üks antud inimharu esindaja ringi ning kus see imestamise koht siis on?! Samuti usub ta, et inimene võib vabalt muutuda kasvõi nahkhiireks või libahundiks ning must maagia on ikka võimas värk, kus kujukese muutmisel elusaks jäneseks pole tegemist trikiga, vaid siin ikka mustad jõud mängus.
Prussakad on ka meie sõbrad. Vallatult paterdavad nad mööda riiuleid ning põrandat. Meil on nende vastu surmavat mürki ning kui mõnda ohvrit näeme, siis tõttame hurraatades teda pihustiga ründama. Tavaliselt on tõhus ettevõtmine.
Meie kõige suurem koduloom on papagoi Parrot, kelle peremeheks on üks meie naabritest. Siiski armastab Parrot tulla ka meie rõdule, eriti sittumiseks. Samuti meeldib talle seltskond ning kui mõned imelikud eurooplased loevad verandal raamatut või siis pesevad pesu, siis läheneb ta neile hiilival sammul ning üritab näksata kõike, mis läheduses. Kristoffer üritab papagoile ka uusi sõnu õpetada, kuid rääkimas me Parrotit pole veel kuulnud.
Meie uusim koduloom on Eefraim. Temale meeldib pidada erinevaid vestlusi, mis kulmineeruvad alati sama teemavaldkonnaga: mustanahaliste peenise ning potentsiga. Tõsist juttu ta ei räägi. Ta on näiteks veendunud, et Stalin surma põhjuseks oli kummaline haigus nimega ahvistumine. Samuti oli ta väga üllatunud, kui nägi Brasiilias tööreisil olles tema sõnul esimest korda elus meesnaist, mille peale peaks mainima, et tal enda kontoris luusib ka üks antud inimharu esindaja ringi ning kus see imestamise koht siis on?! Samuti usub ta, et inimene võib vabalt muutuda kasvõi nahkhiireks või libahundiks ning must maagia on ikka võimas värk, kus kujukese muutmisel elusaks jäneseks pole tegemist trikiga, vaid siin ikka mustad jõud mängus.
Tänavamaniküürija by Kaja
Mitu päeva käisin mööda sõidutee ääres maniküüri ja pediküüri tegevast prouast ning viskasin ikka pilku peale, et mis ta seal siis teeb. Ühel päeval küsisin, et palju lakkimine maksab, kuna ma küüneseent omale Aafrikast kingiks kaasa ei ihka. Hinnaks siis 100 nairat ehk meie rahas 8 krooni. Pole paha eks! Üks päev tegin ära ka selle, nüüd on mul lillad küüned, mis omakorda on roheliste diskolitritega kenasti kaetud. Küsisin huvi pärast, et mis pediküür ka maksab ja kas tehakse, kui omad vahendid kaasa võtan. Tehakse ning 500 naira eest. Aga mulle pakuti ka luksteenust: „Kui tahad, tulen koju. Siis maksab pediküür 1000 või 1500 nairat, oleneb, kui kaugel elad.“ No ma mõtlen. Pediküüri tegemise peale, aga mitte kodus. Proua töötab tavaliselt aastaringselt sama puu alla esmaspäevast laupäevani ajavahemikul 10 kuni 19. Vihma ajal jookseb üle tee asuvasse bensujaama varju. Huvitav, kuidas oleks sinna joosta poolenisti lakitud varbaküüntega?
Monday, May 10, 2010
Lennujaam by Kaja
Aprilli viimastel päevadel tuli meie saatva organisatsiooni Continuous Actioni esindaja Elen meie projekti kaema ja EVS on-arrival/mid-term koolitusel osalema. Elen tuli ju Eestist ja pidi tooma meile kõikse kõige paremat Eesti kraami, millest olime juba oma 2 kuud eemal olnud. Kui kuulete, et šokolaadi läbimüük kasvas aprillis enneolematult, siis süüdistage Veronikat, kes tegelikult reeturina tellis endale kõvasti soomlaste šokolaadi, aga ega ma ise parem pole, ma tellisin sakslaste ja rootslaste kummikomme. Ülly hea sõbrannana sellise reeturlikkuse peale pani üllatusena kaasa siiski Eesti mustriga sokid! Aga raamatud olid ausad Eesti omad: Raua uus üllitis ja Kivirähk vanas headuses.
Sõitsime siis Elenile vastu. Ummikud olid jälle, aga hea, et olid, muidu oleks nii vara lennujaama jõudnud, sest miskipärast alustasime liikumist 2,5 tundi varem, nagu läheks ise lennule. Ummikutes viibimise ajal sai kenasti ka kõhtu täita, ostsime läbi akna tänavakaubitsejatelt külmutatud jogurtit, mingeid hiidpähkleid, krõpse, juua jm süsivesinikerohkeid palasid. Nigeerlane tahab ikka ise esimesena igale poole jõuda, selle pärast tuleb ikka maksimaalselt 2,5 rida mahutavale ühesuunalisele sõiduteele vähemalt 4 siksakilist rivi tekitada, liikumiseks kõvasti tuututada, lehvitada, sõimelda, calm down liigutusi sind soovitavalt vahele laskvale auto juhile näidata. Igav ei hakka, see on kindel. Aeg-ajalt võetakse käsile ka alles ehitusjärgus olevad teelõigud või lastakse sõna otseses mõttes läbi pajuvõsa (kas see just paju oli, seda ma ei tea, aga võsa küll).
Lennujaamas ootame Elenit saabuvate lendude D-terminali ees õues, sest sisse terminali ei lasta, ei olevat piisavalt suur ega mahutavat ootavat rahvamassi. Nii väitis mulle kena turvamees, kellele ma püüdsin küll naeratades selgeks teha, et mul on vaja ikka sisse saada ja sõpra kohe alguses vastu võtta ning ma ei ole nii suur ka, et sisse ära ei mahuks. Poiss jäi endale kindlaks, aga ütles, et tule veidi aja pärast tagasi siis võib-olla saan su sisse lasta. No mis siis ikka, kui pärast, siis pärast. Vahepeal lõbustan ennast inimeste vaatamisega. Kohalikud lennujaama naistöötajad on ka kõik kenasti vormis, nähes põhimõtteliselt välja nagu Ita Ever oma Evergreen show sketšis, kus Seller kutsus Sibulat: äärmiselt ametlikud, mütsid peas, veidi mehelik ning halvastiisuv seelik seljas, jalas must sokk ja mehelik king! Aga mingis mõttes mõjuvad nad ikka kuidagi kummaliselt seksikalt. Vorm vist! Tundub, et lennuk on maandunud, uksest hakkab väljuma inimesi. Mõndasid vaadates tundub, et Amsterdam- Lagos liin on teinud vahemaandumise ka Texases ning Nashvilles USAs, millised riided ja kantrimeeste rokkivad soengud. Lisaks jääb mulje, et Shell on käsutanud kõik oma puhkuselt tulevad valged töötajad ühe lennuliini peale, sest Shelli vestides poiste ootenimekirjad on äärmiselt pikad ja üle ühe suunduvad valged just nende juurde. Ooooo seda naftaraha. KLM taevapersonal on terminali ukse taga koha sisse võtnud ja ootab transfeeri hotelli, tehes samal ajal suitsu. Kohalikud mu kõrval pahandavad kõvasti, et mis krt see olgu, nii ei saa. No aga kes siin siis valgele otse ütlema midagi läheb, eriti sellisele, kellel on positsiooni (lendur) ja ilu (stjuardess). NB! Suitsetamine on siin peaaegu igal pool keelatud ning suitsetavad inimesi näeb üliüliharva. Kellegagi tekib turvameestel tüli, kuna see oli julgenud terminali ees pilti teha. Tõesti, vanaisa poole kalpsava tüdrukutirtsu pilt reedab kõik terminali turvaelemendid terroristidele.
Ootamise ajal surutakse ootajaid, seejuures valget naist ehk mind, mitmeid kordi taha poole, umbes 10 meetrit ustest eemale, ei saanudki aru, kellele me ette jäime. No mida te surute mind kurat, alles ma sain siin naeratuse eest lubaduse lausa lennujaama terminali sisse pääseda!!! Rahvahulk, sealhulgas suhteliselt ülbe olekuga mina, hakkab kohe uuesti ettepoole liikuma. Peale kolmandat korda tuuakse lint, ma jään ülbe olekuga lindi kõrvale ja teen näo, et ei saa inglise keelest mõhkugi aru. Kui mingeid uusi selle keppidega ringi patseerimas näen, kobin veidike lindile lähemale, sest olen näinud, kuidas politsei sellega tänaval inimestele peksa annab. No ma muidugi ei usu, et nad valget naist lööks, aga ei tasu ise ka kurja karja kutsuda või kuidas! Kurat, lennuk on üle tunni aja tagasi maandunud ja Elenist ei midagi. Helistan, selgub, et ta ootab ikka veel sees kotti. Mõtlen sel hetkel Verontsi ja tema pettumuse peale. Veidi aja pärast naeratab mulle turvamees ja küsib, kas ma sõpra olen näinud, raputan pead ning ta viibki mu sisse! Näen kusagil kaugel Elenit, saan teada, et tal kott ikka veel kadunud. Flirt ja naeratus võimaldavad mul isegi lennujaama arrival halli sisse saada Eleni kõrvale asjatama, sest kott jääbki selleks õhtuks kadunuks! Turvamees palub tänada mingit teist ohvitseri, saabuvate lendude ruumi sisse saamise eest ning ma saadan talle naeratuse ja veidi aja pärast lehvitan koos naeratusega ka tööpäeva lõpetavale turvamehele. No mina olen sellise olukorraga rahul J Kott koos raamatute ja šokolaadiga leiab meid järgmisel päeval.
Thursday, May 6, 2010
Paar naljakat lugu
Siin ja seal juhtub meil midagi naljakat ning kohati ka tragikoomilist. Vahepeal mõtleme, et saame kõigest toimuvast juba väga hästi aru, kuid siis suudab keegi või miski meid taaskord üllatada. Nii näiteks saime juhuslikult teada, et meie projektijuht vastuvõtvast organisatsioonist sõitis vahelduseks nädalaks Ghanasse, meid ta sellest teavitada ei suvatsenud. Nagu siinmail öeldakse..., et me ei valeta, me lihtsalt ei räägi alati tõtt. Nii ongi ja vahepeal tundub veidi naljakas, kui täiskasvanud inimene (näiteks Eefraim) tuleb lagedale labase vabandusega (loe: valega) ning suudab veel oma valetõde esitledes ka surmtõsiseks jääda.
Hiljuti toimus meil EVS koolitus, millele oli osalema palutud ka vastuvõtva organisatsiooni ning kohaliku omavalitsuse esindajad. Enamusi neist polnud me kordagi kahe kuu jooksul näinud. Mulle jättis sügava mulje ühe koolidirektori kohalolek, kes mugaval diivanil istudes keset vestlusringi lihtsalt magama jäi. Me alguses itsitasime veidi ning jätkasime arutelu. Nii kümne minuti pärast kõlas seminariruumis hiiglaslik norsatus, mis kõikide tähelepanu magavale direktorile juhtis. Piinlik muidugi, kuid naeru tagasi hoida oli väga raske kui mitte võimatu:D
Kohaliku õmbleja teenuste kasutamine võib kujuneda ka tõeliseks anekdoodiks. Me Kajaga otsustasime hankida veidi kohalikku kirevat riiet ning endale supervinged püksid õmmelda lasta. Mõeldud, tehtud. Põnevusega pükstele järele minnes selgus: 1)pükste tegumoed oli õmbleja sassi ajanud, kusjuures Kajal pole siin midagi kurta;) 2)minu mõõtude järgi õmmeldud püksid olid mulle väiksed, sest õmbleja oli mõõdud ka veel takkaotsa sassi ajanud. See muidugi lõpuks rõõmustas mind, sest mõtlesin, et olin nädalaga nii palju juurde võtnud, et püksid jalga enam ei mahtunud. 3)lisaks kõigele nägid püksid ka uskumatult kohutavad välja (pidžaama stiilis). Ei suutnud naeru ja pisaraid tagasi hoida, kui püksid prooviks jalga tirisin. Selline emotsiooniderohke õmbleja külastus siis:)
Eks kirjutame jälle, kui internetti satume:)
Hiljuti toimus meil EVS koolitus, millele oli osalema palutud ka vastuvõtva organisatsiooni ning kohaliku omavalitsuse esindajad. Enamusi neist polnud me kordagi kahe kuu jooksul näinud. Mulle jättis sügava mulje ühe koolidirektori kohalolek, kes mugaval diivanil istudes keset vestlusringi lihtsalt magama jäi. Me alguses itsitasime veidi ning jätkasime arutelu. Nii kümne minuti pärast kõlas seminariruumis hiiglaslik norsatus, mis kõikide tähelepanu magavale direktorile juhtis. Piinlik muidugi, kuid naeru tagasi hoida oli väga raske kui mitte võimatu:D
Kohaliku õmbleja teenuste kasutamine võib kujuneda ka tõeliseks anekdoodiks. Me Kajaga otsustasime hankida veidi kohalikku kirevat riiet ning endale supervinged püksid õmmelda lasta. Mõeldud, tehtud. Põnevusega pükstele järele minnes selgus: 1)pükste tegumoed oli õmbleja sassi ajanud, kusjuures Kajal pole siin midagi kurta;) 2)minu mõõtude järgi õmmeldud püksid olid mulle väiksed, sest õmbleja oli mõõdud ka veel takkaotsa sassi ajanud. See muidugi lõpuks rõõmustas mind, sest mõtlesin, et olin nädalaga nii palju juurde võtnud, et püksid jalga enam ei mahtunud. 3)lisaks kõigele nägid püksid ka uskumatult kohutavad välja (pidžaama stiilis). Ei suutnud naeru ja pisaraid tagasi hoida, kui püksid prooviks jalga tirisin. Selline emotsiooniderohke õmbleja külastus siis:)
Eks kirjutame jälle, kui internetti satume:)
Subscribe to:
Posts (Atom)