Lagose beebide iludusvõistlus

Mõni aeg tagasi toimus Lagoses beebide iludusvõistlus. Üritusele mindi kohaliku omavalitsuse poolt organiseeritud bussiga ning start pidi toimuma kell seitse hommikul. Meie suutsime häbematul kombel kolm minutit hiljaks jääda ning juba tehti meile märkus, et miks me nii kaua mökutasime. Mainin ära, et tavaliselt oleme meie need lollikesed, kes õigeks ajaks end kohale veavad ning siis paar tundi teisi kulgejaid ootama peavad. Võistluspaika kohale jõudes ootas meid suur ja tühi ruum, olime enam-vähem esimesed saabujad. Läks veel head paar tundi, enne kui üritus ise pihta hakkas. Emad ja lapsed muudkui saabusid ning igal beebil oli omamoodi soeng ning riietus. Tüdrukutel olid valdavalt roosades kleitides ning värviliste patsikummidega. Vahepeal astus minu juurde meesterahvas ning küsis, et kas ma teda ära ei tunnegi!? No tõesti, ei tundnud, sest endiselt valmistab negriidsete näojoonte eristamine veidi raskusi, kuigi asi on võrreldes siiatulekuga tunduvalt paremaks läinud. Tegemist oli seekord arstiga, kes oli meiega eelmisel päeval samas paadis saare pealt koju sõitnud. Peale arsti lähenes mulle järgmine nigeerlane, kes viisakalt uuris, kes me oleme ning millega Nigeerias tegeleme. Kui kuulis, et töötame Amuwo Odofin KOVis, siis oskas kohe Eefraimi ära mainida ning tunnustada tema head tööd kohaliku omavalitsuse juhina. Mõne aja pärast tuli see mees uuesti ning küsis meie nimed üle. Ürituse lõpus tänati uhkelt EVS vabatahtlikke Amuwo Odofinist – meie polnud antud ürituse toimumisse mitte kuidagi panustanud! Ilusaima beebi valimisprotseduur jäi mulle aga päris segaseks. Ühel hetkel kutsuti kaks beebit lavale ning anti auhinnad üle. Aga eks seal olekski olnud raske ilusaimat beebit valida. Kõik väiksed lapsed on Nigeerias väga armsad!

Leidlikud lauatennise harrastajad

Olles ise ka mõnda aega lauatennist kooli ajal harrastanud tahaksin siinkohal tutvustada Nigeeria laste lauatennise mängimise harjumusi. Ehtsat lauatennise lauda olen Nigeerias näinud ainult ühes kohas – meie viietärni hotellis. Tavalised Nigeeria lapsed aga on üpris leidlikud ning kasutavad lauatennise laua konstrueerimiseks kõikvõimalikke käepäraseid vidinaid. Nii kohtab kõige tihedamini, et lauaks on pandud vana uks, mille külge on kinnitatud ehtne lauatennise võrk. Olen näinud ka võrgu asemel kivide ja puiduliistude moodustist. Reketiteks enamasti on vineeriplaadid ning lapsed on nendega mängides üpris osavad. Ainuke, mis on alati ehtne, on lauatennise pall. Vahepeal on lauatennise lauaks hoopis mõni laiem pink. Lauatennist mängitakse enamasti tänaval ning olen mitmeid kordi ka mänguga liitunud. Ei olegi nii kerge vineeriliistuga pinksi mängida ning vinte keerutada. Kohalikud poisid on selles aga päris osavad. Neil on alati hea meel, kui ühele valgenahalisele ära teevad. Aga eks mõni kord saan ka mina võidurõõmu maitsta.

Pildid vol3

Mai pildid siin.

Jumalal reedeti ei ole meie jaoks aega

Ei hakka laskuma diskussiooni, kas jumal on olemas või mitte. Nigeerlaste jaoks on jumal olemas 200% ning teda peavad kristlased ja moslemid lihtsalt aeg-ajalt jagama. Nigeerlased on nii paduusklikud, et isegi inimkonna loomise üle vesteldes sülitatakse Darwini evolutsiooniteooria peale paksu tatti. Muidugi kohalikud ei arva, et jumalat peaks üldse jagama, sest ainult nende jumal on ainuõige. Kristlased on siin tihtipeale veendunud, et moslemid on jobud ning kaabakad, kuid nende rõõmuks või kurvastuseks on moslemid ka vastaval arvamusel kristlastest. Tihtipeale ei ole kohalikud võimelised usu teemadel diskuteerima, sest kõigil on oma õigus ehk lõpptõde, mida ei ole võimalik mõjutada ega muuta. Eriti karmiks läheb, kui vestluspartneriks on keegi, kes üldse jumalasse ei usu. Minu arusaamise järgi on kristlaste ja moslemite jumala puhul tegemist ühe jumalusega. Kristlased peavad Jeesus Kristust jumala pojaks, kuid moslemid peavad teda prohvetiks ning see annab neile aluse uskuda, et Muhamed oli prohvet nagu Jeesus Kristus, kes inimeste sekka maale saadeti jumalasõna kuulutama. Kuna jumal on üks, siis on logistiliselt väga mõistlikult paika pandud, et moslemid ja kristlased palvetavad erinevatel aegadel. Nii on jumalal aega mõlematele ühtviisi tähelepanu pöörata. Kuna Eesti esindab pigem kristluse paradigmat (mošeed pole meile veel ehitatud), siis julgen arvata, et see võib olla seletuseks, miks reedeti kella kahe paiku meil tihtipeale miskit nässu läheb või plaanivõetud asjad kohe mitte kuidagi sujuda ei taha. Reedeti lähevad moslemid kahe paiku mošeesse palvetama. Siin Nigeerias pannakse koolid isegi reedeti varem kinni, et lapsed saaksid palvetama suunduda. Kuna aga ühine jumal on reedeti kell kaks mošees moslemitega hõivatud, siis ei suuda ta samal ajal jälgida, mida Kaja ja Veronts parasjagu teevad ning meie tegevustele positiivset ning soosivat hõngu suunata.

Nagu öeldud, reedeti toimub meil koomilisi asju. Nimelt kord juhtus nii, et nii minul kui ka Kajal oli kohalik raha otsas ning olid veel alles eurod, mida tahtsime nairadeks vahetada. Enne seda suurepärast plaani oli meil õnneks veel kahe peale umbes 500 nairat, mille eest saime mõlemad süüa ning jäi veel paarsada kohalikku ülegi veel. Peale söömist seadsime oma sammud mošee suunas, sest valuutavahetusäri monopol on moslemite käes. Oleme alati mošee juures raha vahetamas käinud. Tee peal lootsime kohata jäätisepoissi, kes muidu kogu aeg ringi tilbendavad ning kunagi pole probleemi jäätist osta. Seekord jäätisepoissi me nagu kiuste ei kohanud. Kui jõudsime mošee juurde kella kahe paiku, siis hakkasin kohe ka vahetuskursi üle läbirääkimisi pidama. Siis aga juhtus midagi kummalist. Vahetajahärra pakkis oma asjad, jättis meid sinnapaika ning jooksis mošeesse palvetama. Nii tegid kõik, kes seal ümbruses olid. Meil ei jäänud muud üle, kui ilma kohaliku rahata kodu poole kõmpida, taskus põhimõtteliselt mitte midagi. Meil polnud ka telefonides krediiti, et kellegi käest raha laenata. Kodus ei olnud asi parem – elektrit ja vett ei olnud juba kolmandat päeva. Viimase raha eest tellisime veepoisi, kes tõi meile 30 liitrit vett. Järgmisel reedel oli meil aga raskusi transpordi leidmisel punktist A punkti B. Arvestades, et tavaliselt pole meil Lagoses liiklemisega probleeme võime ka selle juhtumise jumala kaela ajada. Vot nii on lood, siinpool sood.

Riverine piirkond ehk Jumalast hüljatud koht

Oleme Veronikaga kahel korral käinud meie KOV kõige vaesemas piirkonnas ehk saartel, mida ühise nimetusena kutsutakse Riverine´iks.

Kõigepealt sai seal käidud auväärse (honorable) härra Wasiu Belloga, kes on sealt piirkonnast valitud isik KOV töötama ja selle piirkonna probleeme lahendama. Käisime otsimas koole, kes tahaks meie töötuba oma lastele. Kuna käigupäevaks oli reede, siis õpetajad olid kõik kusagil maismaal koosolekul, kuid vastu võeti meid küllaltki sõbralikult (aga mitte nii sõbralikult kui Festaci koolides, kus on teada, et oleme linnapea parimad sõbrad), kuigi veidi ehk kahtlustavalt. Siin nõuti ka kirja KOVlt meie nö heakskiitmiseks tunduvalt rohkem kui Festacis. Selgus, et siin elavad paljud Ghanast ja naaberriigist Beninist ja mujalt pärit immigrandid, seega peab meil töötoas olema tõlk, kuna paljud lapsed ei saa siin inglise keelest aru. Kokku sai kolme kooliga lepitud kolm töötuba juuni esimesel nädalal. Nüüd tuleb veel välja mõelda, kuidas varajasel hommikutunnil sinna kohale saada.

Saar ise nagu saar ikka, keset vett. Sinna ja tagasi saime 15 inimest kandva paadiga, kõikidel päästevestid seljas. Paadid käivad sama süsteemi alusel nagu kõik muu ühistransport siin – siis kui on inimeste arv täis, paat ka koheselt väljub. Ülevedu maksab 4 EEKi ja kestab 15-20 minutit. Kuna saari on kaks, siis nende vahel liikumiseks rentisime kohaliku paadimehe, kellele maksime 160 EEKi. Elamas on seal ca 10 000 elanikku. Saarel ei ole asfaltteid, vaid teedeks on liivarajad. Okadad (motikad) proovivad nendes siiski sõita. Pole korralikku meditsiinikeskust. On mõned esmatasandi kliinikud. Seda kliinikut, milles meie korraks sisse hüppasime, on meie mõistes raske nimetada kliinikuks, sest mingeid kliinikule omaseid tunnuseid, sh aparatuure ei olnud; aga vähemalt on koht, kuhu vajadusel tulla ja arstiabi saada. NB! Riverines töötav arst on KOV kõige kõrgemini tasustatud ametnik. Räpakust on igalt poolt näha. Ja vaesust. Paljudel pole ei NEPA elektrit ega ka generaatorit, torudest jooksvat vett pole enamikel. Saarel on neli munitsipaalkooli ja lugematul hulgal erakoole. Õpetajad käivad igal päeval üle vee kooli, sest enamik nendest ei ela saarel. W. Bello tahab, et KOV ehitaks saarele mõne külalistemaja, kus õpetajad saaks ööbida ning siis ehk tahab rohkem õpetajaid siia ka õpetama tulla. Ka õpetaja peaks siin rohkem palka saama, kui maismaal, aga see hea asi olevat võimalik ainult teoorias.

Sellel teisipäeval sattusime jälle Riverine, kuna KOV on käimas ema ja vastsündinu nädal (kahjuks olid kõige ägedamad tegevused just nädalavahetusel, kui meie olime Oshoghbos). Hommikul kihutasime Verontsiga okadadega Festaci nö äärelinnas Mile 2-l asuvasse kliinikusse ning peale 45 minutilist ootamist liikusime kiirabiga sadamasse. Seal anti meile päästevest ning suunati paati. Umbes sellisesse nagu kasutati saarele sõiduks „Mehed ei nuta“ filmis. Õnneks olid kõik korpulentsemad daamid enne meid paati roninud ja Kalju Karaski tegelase hüpe paati jäi seekord õnneks kogemata. Reis kestis umbes 35 minutit. Väga mõnus oli, rahustav, päike paistis, kulgemine. Oleks niimoodi tahtnud mööda saata terve päeva. Nigeerlased tunduvad vett kartvat ja neil oli hea meel, kui lõpuks randusime. Iga üks sai mingi kompsu kandmiseks ja mööda liiva algas tee sihtpunkti. Ei olnudki kohalik kliinik, vaid kohaliku kuninga (oba) maja, mille ees olevas varjualuses üritus toimuma hakkas. Emasid oli kohale tulnud väga palju. Nad said seal oma lapsele või endale A-vitamiini, lapsele vaktsineerimiskaardi ning neid koheselt ka vaktsineerida, nõustamist, pereplaneerimisealast infot, voldikute näol toitumise ja malaaria infot. Miskipärast (ma arvan, et voldikute üleküllus) ka linnugripi voldikuid! Meie saime auväärse ülesande panna ravimeid kilekottidesse – pruunid 12, valged 10, oranžid 10, kollased 7 jne. Umbes tund aega saime seda teha, siis lõppesid kilekotid otsa ja rohkem meid tööga sellel päeval ei õnnistatud. Pärast ütles üks KOV meesametnik, kes väga ka meie emaile soovis, et kas oleme seda ülesannet ka varem täitnud, olime nii professionaalsed välja näinud! Täname komplimendi eest. Ahjaa, mingil hetkel otsustasid KOV inimesed, et aitab, nüüd enam ravimeid ei jaga, mis siis et nõudmist ja vajadust seda teha jagus veel küllaga. Joakaupa, ikka jaokaupa jagatakse siin asju! Nagu ka nädala avaüritusel – kõik rasedad tulge ja saate moskiitovõrgu ja kui selgus, et neid on nii palju, siis enamik saadeti ilma võrguta siiski minema.

Peale töö lõppemist võtsin ma fotoka välja ning tegin oma Nigeeria aja õnnestunumad ja ägedamad võtted. Emadest, lastest, väikelastest emade seljas, seeniorkodanikest. Paljudest proovisin teha ülesvõtteid nii, et nad ei näeks, poseerimata võte on kõige ausam ja ägedam. Paljud tahtsid, et ma nende lastest pilti teeksin. Leidsin ka oma lemmikmodelli, kelle nimetasin Nukitsaks. Lapsed jooksid järgi ja hüüdsid: „Valge, tee pilti!“ Tegin, nemad poseerisid, trügisid: „Tee minust! Tee minust! Tee minust!“ ning siis oli nalja kui palju, kui neile pilte näitasin. Fotokas oli lausa tuline ning aku sai poole päeva peale tühjaks.

Vahepeal oli saabunud ka Lagose Tervishoiuministeeriumi töötajad kogukonna tervist hindama ja parandama. Inimesed said oma silmi, vererõhku ning veresuhkrut proovida. Kel oli vaja, sai kohe ka tasuta lugemisprillid. Uurimise peale, kuidas kohalike tervis, ütlesid spetsialistid, et täitsa OK, pole viga.

Kollasin veidi ka külavahel ringi, leidsin 1,5 m kõrgused ja vähemalt 2,5 m pikad austrikarpidemäed. Paljad lapsed ujusid suhteliselt räpases vees. Mehed küpsetasid liha. Naised pesid pesu. Mõned inimesed tegid uinakut. Kitsed magasid või närisid midagi. Kanad ja kuked ajasid omi asju. Idüll Nigeeria moodi. Ootan järgmist nädalat, et sinna tagasi minna.

Üritus lõppes kuidagi järsku. Tundus, et suvaliselt, loodetavasti siiski mitte, sest kuulsin ka hüüdeid, kus on teie kaart, jagati välja veel viimased meie poolt pakendatud ravimid. Ja juba oli minek. Inimesi oli tegelikult veel päris rohkelt ümberringi. Tahtsin veel ka kempsu. Kõigi ees küsiti, kas valge tahab wee-weele (pissile) või poo-poole (kakale) ning kui tahtsin pissile, siis viidi mind kõige absurdsemasse kempsu. Oli kolm seina ja uks, auku polnud, ukse vastas olevas seinas oli pisike auk, kust kaudu põrandale uhatav vesi aega mööda välja voolas.

Pressikonverents

Esmaspäev. Pressikonverents. Kell 11. Ei midagi. Kell 12. Ei midagi. Kell 12.30 algas. Algusega läks nii kaua, kuna Eefraimi kõne oli vaja ümber teha. Mind kupatati Eefraimi kõrvale, teisel pool teda oli keskkonda kaitsev taanlane, minu kõrval 27. mail toimuva rahvusvahelise lastepäeva korraldajad ning kusagil kauguses ka Fabrizio. Pressikonverents algas palvusega, siis järgnes külaliste jm austusväärsete tutvustamisega, siis ütlesid ajakirjanikud, et kes ja kust nad on ning siis algas Eefraimi kõne. Räägiti kõigest ja mitte millestki. Lastepäevast, keskkonnast, mõnesõnaga meist. Eriti rõhutati, et lapsed on tulevikuliidrid ja seda vastupidiselt ühele ajaloolisele Nigeeria sõjaväe diktaatorile, kes väitis, et Nigeeria lapsed ei ole võimelised tulevikus oma riiki ise juhtima Siis tuli küsimuste ring – keskkonna teemad ja huvi taanlaste vastu, kes olid siin olnud nädala, mõned lastepäevaga seotud küsimused, mõned küsimused veel ning kogu lugu. Meie tegevuste vastu ei tundnud keegi huvi. Mul oli jube igav, kõlgutasin jalga üle põlve. Peamine ülesanne oli kena välja näha, naeratada fotograafidele ja kaamerasse, nõjatuda aeg-ajalt Eefraimi vasaku õla vastu, sest fotograafi žestid väljendasid seda soovi. Küsimuste vooru lõpus pistis Eefraim mulle mikrofoni nina alla ja siis rääkisin kokkuvõtvalt, et milleks ning mis raames me siin oleme, mida me teinud oleme, mida veel plaanime ning Fabrizio sai pressikonverentsi lõpus sõna, et kõik ülevoolavalt tänada. Tänamist hinnatakse siin ühiskonnas üliväga, isegi kui see pole kuidagi põhjendatud! Häid suhteid aitab see hoida!

Spordipäev Nigeeria moodi ehk Chairman is very much around!

Uhkusega teatan, et nägin ise oma silmaga suurt koolidevahelist spordivõistlust. Suure spordisõbrana kujutasin ette, et tegemist on Eesti mõistes maakonna meistrivõistlusega kergejõustikus või siis jalkas või milles iganes, kus jõudu ja võimu katsuda saab. Spordiga oli antud üritus küll vähesel määral seotud, kuid hoopis erinevas võtmes, kui seda endale alguses ette kujutasin.

Spordipäevast kuulsime juhuslikult, kui käisime koolides direktorite jutul, et töötoa toimumise aeg kokku leppida. Kuna neljapäeval ei olnud võimalik spordipäeva tõttu üheski koolis töötuba läbi viia, siis otsustasime ka ise spordipäevale minna, juba puhtalt huvi pärast, et näha kuidas selliseid asju siinmail korraldatakse. Ja pettuma me ei pidanud, sest nagu ka paljude mõistete puhul (nt. transparency, politeness, hospitality jne) meie algsed arusaamad ning ettekujutelmad ei kattu kohaliku reaalsusega.

Esiteks oli ilmselgelt ürituse täpsem koht ning aeg suurimaks saladuseks. Erinevat infot tuli mitmest kanalist ning see oligi eksitav. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas KOVi haridusosakond ei olnud antud üritusest teadlik. Samuti on imelik, et spordipäeva kohta info saamiseks soovitati meil minna põllumajanduse osakonda, sest põllumajanduse osakonna juhataja vastutab spordi, sotsiaalvaldkonna ning naiste ja noorte jõustamise eest. Nigeerlased on ikka silma paistnud oma mitmekesiste ja põhjalike teadmistega erinevatest valdkondadest. Niisiis saime lõpuks usutava info hoopis norskava koolidirektori laual lebavalt üritust reklaamivalt flaierilt.

Spordipäev pidi algama kell 11.00, kuid tegelikult läks võistlemiseks alles kahe paiku pärastlõunal. Ma jõudsin juba vahepeal mõelda, et vaesed sportlased, nende peale mõeldi sellel üritusel kõige vähem, nad pidid ka enamuse ajast valmis olema ning kõhud tühjad stardipauku ootama. Saabusime staadionile üpris varakult ning mõne hetke pärast ründasid meid hullunud lapsed ning enesele märkamatult olime paarisaja lapsega ümberpiiratud. Kõik toimus nii kiiresti, et me ei jõudnud tekkinud olukorrale reageeridagi. Lapsed tahtsid meid puudutada ning pilti teha. Nad ei tahtnud meist lahti lasta ning mul oli juba vahepeal tunne, et pressitakse meid lämbumiseni kokku. Suurt karja on raske kontrolli all hoida ning lapsed muutuvad üksteise suhtes nii ettearvamatuks, et tahtmatult tegid ka üksteisele haiget, kui meieni küünitades oma sõpradele kogemata peale astusid. Seda kõike aga mille nimel?! Kaja puusanõksude peale hakkas kogu piiramisrõngas tantsima ning meil ei olnudki võimalik mitte kuhugi peitu pugeda, kui et liikuda direktorite telgi poole, kus saime päikesevarju alla istuma. Telgi juurde liikumine tähendas aga staadioni risti-põiki ületamist samal ajal mõned sajad lapsed meie ümber.

Tulles tagasi spordipäeva juurde pean ära mainima, et tegelikult oli see pigem sportlik-kultuuriline üritus, kus ei puudunud rongkäik, rahvuslikud tantsud, hümni laulmine. Spordi osakaal oli minimaalne: kaks sprinti, teatejooks ning 30 minutit jalkat. Thäts it. Rongkäiguks oli iga kooli võistkond ühtsetes värvides ning valgete sokkide väel. Direktorid, asedirektorid ning abipersonal olid ka igaüks vastavalt staatusele samast materjalist rõivastes ning kehalise kasvatuse õpetajad patseerisid rohelistes (minu meelest veidike kohutavates) adidase dressides. Mõni tõmbas dressipüksid üle naba või siis venitas dressipluusi põlvini. Rongkäigu ajal peale hümni ja palvust jagati ülesrivistatud koolidirektoritele kakaojooki (lastele seda väga ei jagunud seekord), mille topsid leidsid mõne hetke pärast tee suvalistesse kohtadesse maha. Hea eeskuju kõigile lastele. Mis siin enam keskkonnateadlikkuse tõstmisest rääkida, kui direktoriprouad ise süüdimatult prahti maha pilluvad. Suurepärane eeskuju lastele! Peale kakaojooki jagati direktoritele kana ja riisi ning kõik hakkasid kohe mugima, mitte kedagi ei huvitanud, kuidas lapsed võistlevad ning mis seal staadionil üldse toimub. Mulle on jäänud mulje, et tihtipeale tulevad inimesed mingisugustele üritustele selle pärast, et seal süüa antakse või vähemalt on see söök ja jook väga tähtis osa üritusest endast. Kui KOVis mingisuguseid temaatilisi kogunemisi korraldatakse, siis eranditult iga kord peale viimast kõnet või palvust jagatakse coca-colat ning tihtipeale ka priviligeeritud külalistele kana ja riisi. Eefraimi sulane Omo mainis ka ükskord, et muidu inimesed ei tule üldse kohalegi, kui üritusel pole midagi võimalik tasuta saada. Aeg-ajalt jagatakse ka näiteks Eefraimi pildiga vihikuid või muud nänni ning eriti popid on siinmail KOVi logoga nokamütsid ning üritustele pühendatud t-särgid.

Samal ajal kui direktorid ning asedirektorid kahe suupoolega rasvast kanakintsu matsutasid, toimusid ära ka kaks 100 m starti ning üks teatejooks. Peale väsitavaid etteasteid järgnes kultuuriline osa, kus lapsed rahvusliku trummimuusika järgi puusi ja keha liigutasid. Rütmitunnetus on siinsetel asukatel lausa fantastiline. Demonstratiivsete esinemistele järgnes 30 minutiline jalgpallimatš, mille võitjaks osutus KOVi võistkond. Jalgpalli ajaks oli palgatud isegi kommentaator, kes tegi aeg-ajalt paljulubavaid märkusi, et Eefraim on juba poolel teel (Chairman is very much around). Kuid hoolimata paljude ootustele auväärsus ise siiski kohale ei jõudnudki. Eks oli ta seekord extremely busy nagu tavaliselt.