Armas, armas, tänast päeva võib siis kutsuda põhimõtteliselt meie esimeseks tõsisemaks tööpäevaks. Kell 12 kiirustasime KOV poole ning lausa kell 13 algaski kohtumine tervise ja hariduse asjatundjatega antud KOVs. Peale seda käisime kahes koolis klassiruume vaatamas.
Tervis:
Amuwo Odofin KOVs on 4 esimese astme meditsiiniasutust, kus töötab kokku 10 arsti, 15 õde ning 18 tervisenõustajat. Omavalitsuses on ca miljon elanikku. Kujutage siis ise ette, kui kättesaadav arstiabi siin on. Meiega suhelnud perearst ei osanud kahjuks öelda ei täpset elanike ega laste arvu, kes antud piirkonnas arstiabi sihtgrupiks on. Peamised probleemid, millega perearstikeskusesse pöördutakse on
malaaria ning
kõhulahtisus. Keskustes tegeletakse siis peamiselt nõustamisega (sh pereplaneerimine) ning esmatasandi arstliku läbivaatamisega. Saime veel teada, et lastele vanuses 0-16 on ravimid tasuta ning esmatasandi arstile visiidi tegemine, sõltumata vanusest, on samuti tasuta. Ja siis tormas sisse haridusega tegelev mees ja tervis, kui minu spetsialiteet selle projektis, sai natuke mittekuulsusrikka lõpu, mul jäid pea kõik suurepärased küsimused küsimata. Aga eks me loodame toda naisterahvast veel oma siinviibitavate kuude jooksul kohata. Panen siia ka ühe ilusa, kuid kurva
UNICEFi pildigalerii malaariast Nigeerias.
Haridus:
Vanem meesterahvas oli oma esitluse hästi ette valmistanud - Amuwo Odofini piirkonnas on 22 algkooli (vanus 5-10) ja 18 secondary schooli (vanus 11-18). Riigi/omavalitsuse koolidele lisanduvad veel erakoolid, kus üks trimester maksab ca 100000 nairat (1 euro on ca 200 nairat), kooliaastas on 3 trimestrit. 40% lastest siinsest piirkonnast käib erakoolides, 50% omavalitsuse koolides ning 10% ei saagi haridust, sest nad peavad vanematele töödes ja tegemistes (nt turul müüma, söögiputkades nõusid pesema) abiks olema. Enamik sellest 10%st on tüdrukud :( Riigis on küll seadus, et kõik lapsed peavad omandama hariduse, kuid ühtegi karistust vanematele selle mittetäitmise eest ei ole; nagu ma aru sain, keegi seda ka ei kontrolli ja vanematel pole kodus viibivate laste harimise kohutust, nagu nt Eestis koduõppel viibivatel lastel. Kurb!
Õpetajatest - õpetajaamet ei ole preztiizne (palk algajal õpetajal ca 18000 nairat ning koolidirektoril ca 85-90000 nairat). Noored ei taha õpetajaks tulla, tulevad vaid need, kes mujale tööle ei saa ning kui tehakse parem pakkumine, nt pangast, siis loobutakse õpetajaametist koheselt. No kas ei tule tuttav ette ;)! Ühe õpetaja kohta on maal 100 õpilast, linnas umbes 50 (UNICEF statistika Aafrika kohta 2007. aastast ütleb keskmiselt 44 last õpetaja kohta; võrdluses arenenud riikides on suhe 13 last 1 õpetaja kohta. Meie poolt külastatud ühes koolis oli 563 õpilast ja 15 õpetajat, kelledest enamus on naised, õpilaste sooline suhe on jällegi poiste kasuks.
Aga meesterahvas ise tahtis lendama, uisutama ning kelgutama õppida ja uuris, kas saame kuidagi abiks olla. Soovis, et organiseeriksime lastele erinevaid arvutimänge jm arvutijubinaid (me selgitasime, et meie koolides arvutimänge ei mängita, selleks on muu aeg ja koht) ning uuris, mis mänge meie koolides mängtakse, nt kuidas lapsi paremini matemaatikat õppima panna (itaallased seletasid midagi a la matemaatika olümpia-laadset, eks siis näis, kuidas see neil siin õnnestub :D). Härra palus ka saata kõik meie kodukohas kasutult seisvad raamatud neile. Ma küsisin, et kas need peaks siis inglise keeles ikka olema, mille peale ta vastas rõõmsalt: Off koors! Näh, mõtlesin just, et kuidas vanadest nõukaaegsetest raamatutest lahti saada, seal pole pilte ka ju, et needki kuidagi kasuks oleks.
Visiidid:
Esimene kool oli äärmiselt trööstitu, nagu oleks sõda eile seal lõppenud. Klassiruumid on väikesed, ühe puidust (kokkuklopsitud) tool-laua taga istub 4 last (noh, mugavalt mahuks sinna istuma 2 last) ja ruumis viibib korraga 70-90 last. Osad lapsed seisavad seina ääres püsti. Tahvliks on tsementsein, millest osa on mustaks värvitud, et kriit paremini välja paistaks. Koolipäev algab kell 7 ning lõppeb ca 14 paiku. Ühel koolimajadest (kooliterritooriumil oli mitmeid erineva suurusega ühekordseid maju) polnud praktiliselt seinu ning vihmaperioodil on nendes klassiruumides õpetamine põhimõtteliselt võimatu (maja nägi välja nagu lagunenud kolhoosilaut, millel seinad murenemas). Üks maja oli eelmisel aastal renoveeritud, kuid see juba lagunes igast otsast, küll olid aknaluugid kas eest või ripakil (aknaklaase selles koolis polnud), laes olid suured augud, seinad auklikud jne. Öeldi, et nii õpilased lõhuvad kui ka materjalid, mida on kasutatud, pole vastupidavad. Sellest koolist siis ka lisatud pilt.
Teine kool oli esimesega võrreldes nagu majake kanajalgadel versus Tuhkatriinu muinasjutuloss - kaks savitellise värvi mitmekordset maja, mis olid heas seisukorras: täitsa korralikes pinkides istus kaks õpilast, õpilasi oli klassis vähem, tahvliks oli valga tahvel, kuhu kirjutati markeriga, eksisteeris raamatukogu. Õpetajad selles koolis saavad arvutiõpetust, meile uhkelt esitletud kooli arvutiklass oli täiesti tuttuue sisustusega, kilesidki poldud aparaatidelt ning toolidelt veel ära võetud. Praise the lord, nagu siinmail öeldakse!
