Sotsiaalsed töökohad

Täna saab täis meie siinviibitud 20-nes päev. Suhteliselt värvi- ja emotsiooniküllane on olnud. Ja hulganisti oleme kokku puutunud asjadega, millest me midagi eriti aru ei saa. Näiteks, miks siin pole valgusfoore (või kui mõni harv on, siis miks sellest midagi ei peeta) ja liiklusmärke (hea küll, paari oleme ikka näinud ka), miks poes tahavad teenindajad Su korvi kanda, miks poest lahkudes turvamees tšekke nõuab ja neile templi peale lajatab, jnejnejne.

Mina arvan, et tegemist on kohalike "reisisaatjatega" ehk sotsiaalsete töökohtadega.

Liikluspolitsei - igal suuremal ristmikul või ringteel on mitu politseinikku liiklust reguleerimas. Praktilise eestlasena ma ütlen, krt pange valgusfoorid ja liiklusmärgid üles ning inimressursilt kokkuhoid milline! Ausõna, neid politseinikke on tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid. Seega tundub, et otseselt ei taheta tehnika/elektroonika pealetungile vastu seista, vaid et need töökohad on meelega loodud/säilitatud, et inimesi vaesusest päästa, neile positsioon ja munder anda (vorm on siinses ühiskonnas väga oluline!). Peale esimesi siin veedetud päevi tundub, et võib-olla päris sotsiaalsed töökohad need siiski pole, sest valgusfoorist keegi siin eriti ei pea. Nt meie tänane motikas (okada) Virginia Islandil (meie kodukohas Festacis, kus 1 miljon elanikku, foore pole :)) pani punase tule alt läbi nigu viuhti! Ja okada juhid kardavad politseinikke ka, sest nendest kohtadest, kus on alalised kontrollpunktid ei julge nad ilma kiivrita ja kaks reisijat tagaistmel mööda sõita. Valgusfoor ju trahvi ei tee!

Korvikandjad - meie hotelli lähedal on supermarket (tegelikkuses on Säästumarketi valik selle kõrval nagu Stockman ning ruumi on poes vähem kui tavalises klassiruumis) ja seal marketis ringi liikudes käib kohalik töötaja sinu kannul korviga, kuhu siis meie saame asju asetada. Jube ebamugav ning imelik on. Nüüd saame korvi juba ise kanda. Aga korviga peab poes ringi käima, isegi kui ostad šokolaadi ning karastusjoogi. Kassas on tavaliselt alati 3 inimest ja kõik ostud pannakse kirja vihikusse: üks tõstab asjad korvist välja, teine kirjutab üles, keegi arvutab kokku ning kolmandaga suhtled raha asjus. Tavaliselt võtab see aega 5 minutit, vahepeal teenindatakse loomulikult veel vähemalt kahte kohalikku.

Turvamees-ukseavaja-tšekitembeldaja - uksi siin klient reeglina ei ava, selleks on ukseavaja, kes on mundris ja mütsiga, kes sisenedes tervitab ning väljudes head päeva soovib. Suuremates kaubanduskeskustes (täna käisime esimest korda sellises, ruumiliselt umbes nagu meie keskmist sorti Prisma, kaubavalik kehvem, aga megalt kallis) küsitakse turvameeste poolt peale väljumist ostetud kaupade tšekke näha - osad tembeldavad neid, osad rebivad otsa ära. Osad nendest juhendavad ka auto parkimisel, neist oleks mul Eestis küll kasu!

Pakihoiutöötajad- suuremates kauplustes on pakihoid, äkki pistad midagi seljakotti või nii! Aga milleks teha üks pakihoid terve kaubanduskeskuse peale, kui see võiks igas poes olla? Just nii siin ongi, igas suuremas poes oli oma pakihoid :) Kujutad ette, lähed Kaubamaja toidupoodi, paned koti pakihoidu, võtad selle sealt välja ja lähed Mangosse ning annad koti sealsesse pakihoidu ning kui tahad veel Laseringi ka minna, siis loomulikult oleks ka seal pakihoid. Ma arvan, et vahetustega töötades saaks Eestis sedasi tööd vähemalt 6 inimest ;)!

Mikrofonineiu - KOV koosoleku ajal sibas ringi mikrofonineiu (mikrofon koosolekul sellepärast, mitte et ruum oleks suur, vaid lae all ringi tiirlevad ventilaatorid teevad megalt müra), kes pidi mikrofone ühelt inimeselt teisele ulatama. Enamuse ajast saime sellega ise ka igati edukalt hakkama.

Praktilise eestlasena ütlen, et inimressursi kokkuhoidu annab siin väga palju tekitada, sotsiaaltöötajana ütlen, et tuleb hoida inimesed vaesusest väljas ning säilitada nende tööharjumused!