Vabatahtlike garderoob täieneb

s

Siis kui Eefraim I eelmisel nädala neljapäeva õhtul meie toa uksele koputas, ei olnud me enam eriti üllatunud. Ikka tuleb Euroopa külalisi aeg-ajalt tšekkida ning seda taaskord vahetult enne keskööd. Harjume. Eefraimil oli seekord salakaval nägu peas ning esimese asjana teatas ta pidulikult, et peab kahjuks nädalaks ajaks Brasiiliasse konverentsile sõitma. Kuigi konverentsi teemat ta täpselt ei mäletanud ning korduvalt pidi seda oma sulase käest järele pärima, oli ta päris uhke, et mingi teine veidi tähtsam Lagose kuningas oli ta konverentsil osalemiseks välja valinud. Arvata võite, et Kaja ja Veronts rõõmustasid uudise üle - pole Eefraimi, pole ka pühapäeval poolkohustuslikku kiriku külastamist ning saab ju ometi üks päevgi kauem magada! It is out of the question if you are going to the church this Sunday. The question is only to which (or whose) church you are going this time. Nii läksid Katrina ja Jürgen sellel pühapäeval Martha kirikusse ning itaallased Ola kirikusse, Kaja ja Veronts jätsid seekord vahele;)

Siiski ei jätnud Eefraim meid ka oma äraoleku ajal tegevuseta. Ta organiseeris meile piletid heategevusüritusele ning väitis, et iga pileti hind pidavat maksma ligi 1 miljn nairat (~80 000EEK). Me olime alguses muidugi sõnatud ning ei osanud midagi sellise uudise peale kosta. Eefraim aga jätkas tõsisel toonil, et üritus on ametlik ning selga peaks panema miskit pidulikku. Dresscode: black tie or traditional. Meilt on juba mõne varasema ametliku kohtumise eel küsitud, et don’t you have high-heels? No tõesti, tulime ju siia savionnide vahele lastega töötama ning sellega polnud keegi arvestanud, et kokteilikleidid ning muu vajalik kraam peaks kaasas olema. Poisid jätsid ka ülikonnad, lipsud ning kingad koju. Eefraim muidugi teadis juba ette, et meil pole vastavat riietust ning kõigepealt viis vestluse sinnapaika, kus rääkis viisaka riietuse hindadest Lagose turul. Olen tähele pannud, et tihtipeale rõhutatakse siin mingisuguse asja hinda, enne kui see sama asi kingituse vormis kinni makstakse. Nii näiteks ei usu ma kuidagi, et Eefraim I nende piletite eest nii palju maksis, kui üldse midagi maksis. Nimelt oli antud heategevusüritus korraldatud ühe Eefraimist tähtsama kuninga (keda me olime ka korduvalt külastanud) naise poolt. Kuna üritus oli väga tähtis, siis otsustas Eefraim, et laseb meile õmmelda kohalikud rahvariided ning muu vajaliku, mis asjaga kaasas käib. Järgmisel hommikul olid ka õmblejad kohal ning võtsid mõõdud. Samal ajal Kaja uuris kohe, et kas me saaksime endale ikka ise kleitide kangad valida. Sel hetkel vaadati meid imelikult ning ei saadud ilmselt taaskord meie küsimusest aru. Kas me siis ei tahagi, et kõik kuuekesi samast kangast riideid? Oleme tähele pannud, et paljud inimesed kannavad siin samasuguseid kleite ning alles hiljem saime teada, et see näitab nende ühtekuuluvust. Meie soov aga ise endale riie valida viis meid lõpuks Lagose turule. Veetsime seal head 3-4h valides tekstiili, kingi, kotte jne. Lagose turg on uskumatult rahvarohke ning kirev paik. Nagu nigeerlased ise armastavad öelda – Lagos is the market place;). Ilm oli taaskord kohutavalt palav ning turg nii kirju, et raske oli selles kõiges orienteeruda. Meie saatjad ning Rahakott kohalikust omavalitsusest panid ees suure hooga minema ning mõne hetke pärast peatusid sobivas putkas, kust saime oma eelistuse järgi riidetükid valida. Jätkasime kingade ostuga. Naised said endale väga fänsid kuldsed kingad ning kutid „Prada“ varbavahed. Meie Rahakott oli lõpuks päris ära väsinud, sest poiste varbavahede valimine venis liiga pikaks, sest hind oli väidetavalt liiga krõbe, ikkagi Prada ning nahast ning eurooplastele lisatakse siin silmagi pilgutamata pool hinnast veel juurdegi. Esmamulje järgi võiks öelda, et turul oli parem valik meestele ning meeste kaubad tundusid ka kvaliteetsemad olevat. Peale turukülastust käisime läbi Mega Chickenis, kus suurimaks „üllatuseks“ sõime taaskord kana ja riisi. Nämma. Me Kajaga kahtlustame juba, et Eefraimil on selles kanarestoranis osalus, et me sinna tihti oleme juhuslikult sattunud.

Õmblejal oli aega täpselt üks päev, et meie kolm kleiti valmis saada. Ootasime põnevusega, mis sellest kõigest välja tuleb. Me küll seletasime umbkaudu, millise tegumoega kleite sooviksime, kuid nagu arvata võis, ootas meid pühapäeval suur üllatus. Esmamulje oli vägagi kohutav ning selliste emandate kleitidega ei olnud me arvestanud. Kui aga nägime poiste pidžaamasid, siis sellega tõusis ka meie kleitide väärtus. Poisid nägid välja nagu päkapikud, veidi lollakate mütsidega.

Pühapäeva pärastlõunal saabus ka aeg, kui meid uhkel sammul bussi juhatati ning heategevusüritusele sõidutati. Enne muidugi ootas meid hotellist väljudes press ning fotograafid, samuti ka sellel üritusel tehti meist vahetpidamata pilte ning Kajalt üritati isegi intervjuu välja pinnida. Heategevusüritus ise ei jätnud erilist muljet. Tundus, et tegemist oli järjekordse raha kantimisega, kus külalistel paluti New Era Foundation’t annetuste näol toetada. Üritus toimus Korea restoranis ning ootasime põnevusega, et millal siis lõpuks süüa saab. Ootamine oli üpriski piinarikas, sest enne tuli ära kuulata umbes viis kõnet (üleüldine poliitiline pläma), palvetada mitu korda, laulda hümni ning vaadata ka dokumentaalfilmi NEF senistest saavutustest. Kui aga lõpuks söögilauale ligi saime, siis oli suur pidu lahti. Kõik valged vabatahtlikud kuhjasid taldrikud hea ja veel paremaga üle nii korralikult, et pärast oli jälle jama, et liiga palju sai kokku ahnitsetud. Kontvõõrana mingil üritusel olla on täitsa okei. Ei hakka süda puperdama, kui näed tähtsaid papasid. Puht lihtsal põhjusel, sest meie ju ei taju nende inimeste tähtsust ning positsiooni Nigeeria ühiskonnas. Üks on kindel - meie KOV sai antud üritusel kindlasti plusspunkte juurde, tuues endaga kaasa Nigeeria rahvariietes kuus valget muuseumieksponaati. Elagu valgete kultus!