Kuidas Kaja ning Veronika kempsus on käinud

Alustame algusest nagu Agu Sihvka ütleks ehk kui Nigeerias on vaja kempsu minna, siis tuleb öelda: I would like to easy myself (tõlkes emale: tahan ennast kergendada).

Lugu nr 1: nagu juba teada on siin põrgulikult palav ja seega me joome palju vedelikku, peamiselt vett. (Kohalikele on see suureks naljaks, imestavad, et kas me kodus ka ikka niipalju joome või et kas mulle kohe niiiiiii hirmsasti vesi maitseb! No selgitame neile siis keha vajadust vedeliku järgi palavas kliimas. NB! Enamik mehi, kes meiega tegelevad, kannavad tumedaid ülikondi ja triiksärke). Suundusime ühel õhtupoolikul netipunkti kodustele esimesi sõnumeid Nigeeriast neti teel edastama. Olin selleks ajaks vist ca 2 liitrit vedelikku ära tarbinud ja mingi 5 mintsa enne oma netiseansi lõppu tuli õudne põiekas (Lähis-Idas käinud naised teavad, mida see tähendab :)). Netipunkti omanikud naeravad mu probleemi peale ja laiutavad käsi. Siis saabub kohale meie projektijuht hr. Udom ning kui ütlen, et mul on kohe vaja kempsu minna, siis küsib ta lihtsalt: "Do you want to urinate or to do booboo?". Maigutan veidi küsimuse peale suud, hakkan naerma ja ütlen, et tõesti urineerida on vaja. Ausalt, nii otse pole keegi kunagi küsinud ja ma ei hakanud hiljem täpsustama, et milleks selline küsimus siiski! No siis otsiti ikka kusagilt kiiresti kohaliku kempsu võti ja suundusime alla, aga kurat, võti ei keeranud tabalukku ja mul jalad täiesti risti. Õudne, kuidas aeg võib venida! Ei saa ega saa seda lahti, Veronika irvitab kõrvalt, ise ka tahaks naerda, aga ei saa noh, vaja keskenduda. Nurga taha ei saa ka minna, igal pool inimesed, igal pool, ausalt. Ikka ei saada lukku lahti, mille tulemusena suunati meid üle tee mingi villa turvameeste juurde kurba lugu rääkima ning nagu Aafrikas ikka, valgetele inimestele uksed avanevad ja nii ka meile kempsuuksed valla löödi, enne mida olime saanud küll südamerabanduse kohaliku koera hirmröögatusaukumise peale!

Lugu 2: oleme käinud igastsugu kuningate ja printside vastuvõttudel ning ükskord oli vaja kiirelt jälle minna kempsu, kui olime printsi juures. Saime loa minna tema isiklikku kempsu (ikka mina ja Veronts, teistel pole kunagi mingit põiekat mulle tundub) ja suur oli üllatus, kui avastasime ennast põhimõtteliselt härra kolakambrist, kus uks ei käinud korralikult kinni ning loomulikult polnud paberit (seda pole kusagil, meil endal pool rulli alati käekotis kaasas).

Lugu 3: lähen oma hotelli kempsu, kus istub meie mentor Martha ja räägib seal telefoniga juttu. Ma ütlen, et Martha, vabandust, ma tahaks kempsu tulla. Selle peale ta noogutab, tõstab kempsupotikaane üles, osutab näpuga potile ja räägib telefoniga edasi. Mina olen veidi segaduses ja ütlen, et eeeee, ma tahaks kempsu. "Yes, yes, come in, it is just girls here on their own". Selle peale ma toon sisse Eesti kultuuri ja selgitan, et äkää, meil nii ei käi, et me pole harjunud ja üldse noh.... Selle peale lahkub Martha üllatunult ja naerdes kempsust ja ütleb, et neil käivad küll tüdrukud koos! Palju õnne, mõtlen ma selle peale!

Lugu nr 4 (Veronika): oleme parasjagu ootamas kohtumist meie auväärse chairmaniga. Mees on rahva poolt nõutud ning oleme jutule saamise järjekorra viimases faasis, kus istume juba vastuvõtu ruumis ning meie kord on peagi tulemas. Istun ja vehin veidi jalgadega ning äkki hakkab tulema no vägagi ebameeldivat haisu. Veronts astus s*ta sisse. Suure vehkimise peale jalad kakaga põhjalikult koos ning esimese asjana mõtled ikka, et läheks vetsu ning peseks jalad ära, kaua ikka seal teiste keskel haised. Suure palumise peale juhatab mind vanem daam tagaruumi, kus on pime ning potti pole näha. Ma siis teen telefoniga valgust ning kasutan võimalust ka to easy myself. Kahe sekundi pärast jalutab seesama vanadaam vetsu ning hakkab põrandat pesema ning ulatab mulle pikema seletamiseta küünla, mina samal ajal vetsupotil. No igastahes saavad jalad ka ära pestud ning vanadaam küünlavalguse eest tänatud.