Tavaline päev

Missugune näeb välja meie tavaline päev? Igasugune päev, olgu siis argipäev või laupäev. (Pühapäev, kujutab endast kas kirikut või sis puhast blasfeemiat kahe kolmandiku eesti tüdrukute puhul) Mitte kunagi ei või teada, millal Udom helistab. Olgu see kell 7 hommikul või 11 õhtul. Piret küsis, et kuidas neil siin ajakava paigas on, et millal inimesed kõige rohkem mööda linna ringi liiguvad. Ei tea, vist hommikuti. Räägitakse, et elu algab kell 5.30 palvetamise ja koristamisega. Olal on vähemalt niimoodi. Ola on kõige nunnum must poiss keda ma tean, peale Roberti, ükskord küsis ka, et miks ma teda niimoodi jõllitan, ilus oled, oleks öelda tahtnud, aga ei öelnud, pärast tuleks veel selliseid pahandusi, et annab olla. Aga ta tõepoolest on. Hästi tumeda nahaga ja väga sümmeetriliste näojoontega. Ja kohutavalt suhtlemisaldis - igal võimalikul juhul põikab meie hotelli ja kukub poiste tuppa jutustama, aegajalt isegi oma sõprade-tuttavatega ja ei saa ise ka aru, et ta on tohutult tüütu. Ükspäev võrdles Kaja Celine Dioniga, kes on siin nii popp, et teda võib kuulda igas rämpstoidu kohas, mis on ainuke kindel koht, kus süüa ja mitte endale salmonellat või kõhulahtisust saada, nagu meil siin kõigil on olnud erinevatel päevadel. Ja Celine on siin muide täiesti bluus ja ei mingiks popiks teda meie nigeeriamehed vähemalt ei tunnista. Ja minu meelest oli see vist suur ülistus Kajale, et ta näeb välja nagu Celine, aga tema muidugi sellest aru ei saanud niimoodi.

Kõige ägedam on jalutama minna kell 14 päeval, kui päike on rõvedalt seniidis ja kõik inimesed püüavad ennast sellest eemale hoida, siis võib näha inimesi igasugustes poosides oma pisikestes kanamajakestes-poekestes, mööblitehastes, lihtsalt tänavale pandud plasttoolidel kollaste luitunud päevavarjude all, pead õieli magamas. Terve tänav on muide selliseid asju täis, pluss veel mamma-putse ka. Mamma-putsid on Martha kõnepruugis need ülimalt ebahügieenilised samasugustes mitmetest materjalidest kokkuklopsitud onnikesed-restoraanid, nagu mõni meie itaallane suure optimismiga neid asju nimetab. Seal on hiigelsuured toiduuhmrid, mis on tavaliselt vastikust metallist, hea veel, et mitte alumiiniumist või äkki just alumiiniumist ja neid võib nimetada kah koeratoidukaussideks või siis veel millekski, millelt inimestele süüa ei antaks, aga näe siin antakse. Meile anti sellistelt nõudelt süüa nõukaaja koolipõlves, aga jah...
*