Rahu, ainult rahu ütles Karlsson ja läks väikevennale kallale...

Eelmisel laupäeval võimaldati meile audientsi kohaliku Savisaare juures ehk käisime Festac Towni chairmani seltsimees Adebowale vastuvõtul. Seltsimees pidavat töötama praktiliselt 24/7, seega ka meie pidime vastuvõttu oma 3 tundi ootama ja lõpuks juhatati meid umbes Eesti kohaliku kultuurimaja suurde saali, kus seltsimees (härratamine ei pidavat talle meeldima, poliitilistelt vaadetelt on ta marksist-leninist; NB! eile väitis, et Stalinil oli haigus, mis hakkas teda ahviks muutma, me ei osanud sellele eriti kuidagi reageerida) meid siis soojalt vastu võttis. Küsis kõiksugu võimalikke ja võimatuid küsimusi, et mis poliitilised vaated meil on; miks Katrina prille kannab, võtku ära, on kenam; Kaja näeb välja nagu britt ja Ermes nagu viiking ja Fabriziol on hundipilk; mis on meie lemmikvärvid; mis on lemmiktoit; kas meil elavad karud ja mis loomad üldse meil elavad; mida arvame kliimamuutustest; ja siis rääkis, kuidas ta Taanis kliimakonverentsil käis jnejnejne. Saime kaasa portsu ajalehti ja moskiitovõrke (mis meil kõigil endal juba olemas olid) ning loomulikult ei saa ükski üritus läbi tseremoniaalse pildistamiseta, kätlemiseta ja tänamiseta (ja ootamiseta). Mina kui tähtis grupijuht ikka Eefraim I ehk Kurrunurruvuti saare juhi kõrval naeratamas. Õhtusöögiks viidi meid .... kohaliku kiirtoidurestorani sööma ja mida muud, kui ikka juba vanaks heaks tuttavaks saanud kana ja riisi! Juhhei selle peale!!! Pühapäevaks lubati meid tema kirikusse (mis ja kuidas, sellest tuleb teine postitus) ja õhtul ei meeldinud meie vastuvõtva perekonna maja seltsimehele (mida me ise nägime ainult tara tagant) ja sellest saati oleme viibinud viietärni hotellis ning Nigeeriat põhimõtteliselt tara tagant näinud. Ja siis hakkas tramburai ja trall pihta. Iga jumala päev toimusid kätlemised kuningate, kuningategijate, printside, ekskuberneride, teiste kohalike Savisaarte jm KÕIGE olulisemate inimestega terves riigis. Mitu tundi sõitu, kätlemine, viisakusväljendid, kõned (selle ülesande on pr grupijuht endalt Fabriziole suunanud), pildistamine ja uus ring uue inimesega. Ausalt, üldse ei imestaks, kui me lõpuks ka presidendi endani jõuame, sest lubati meid ekskuberneri eralennukiga pealinn Abujaga tutvuma viia. Teisipäeva õhtuks oli kõigil juba veidi kõrini, neljapäevaks oli kõigil TÄIESTI kõrini. Ärge saage valesti aru, see on täitsa OK mõned päevad, kuid terve nädal - tagasihoidlikele eestlastele ja mitte niitagasihoidlikele itaallastele oli seda liiga palju ning saati veel, kui meie EVS kestab 4 kuud. Tööd tahab eestlane teha, selgunud on, et ka itaallane! Raskeks teeb asjaolu teadmatus, kuhu minnakse ja mis kell, pikad sõidud, pidev ootamine ning ka veel see, et söömisest ei pea siin keegi midagi, olla söögita kuni nt kella 17ni päeval (ilma hommikust söömata), on täitsa tavaline (NB! ja söök on siin suhteliselt eee....., ma ütleks lausa, et kulinaarsesse paradiisi me saabunud kahjuks pole, eestlased annavad endast parima toidu söömisega, aga sellest ka juba täpsemalt edaspidi). Suutsin kultuuridevahelise õppimise ja sellest arusaamise mõttes maha pidada loomulikult ka väikese tüli itaallastega. Õpin enda kohta juba nii ühte kui teist :)
Nii, olime grupiga otsustanud, et sedasi enam edasi ei saa ja ei taha, sest tahaks hakata tööd tegema ning ikka Nigeeriat ka rohkem kui tara tagant näha. Täna hommikul toimus siis KOV eriti oluliste liikmete koosolek. Enne selle algust läksime Fabrizioga seltsimehega rääkima, et hotell on küll maailmaparim ja me oleme maailmatänulikumad, aga kas ikka saaks kusagile tavanigeerlaste seltsi ja EVSi tegemine ikka pole lukshotellis viibimine ning me ei taha kohalike inimeste raha oma ööbimise peale raisata jne kõik sellised mõistlikud põhjendused. Eefraim ütles, ahaa, aga mis korterist te räägite, olete ikka kenasti 4 kuud hotellis (korterist ja külalistemajast oli meile rääkinud meie vastuvõttev organisatsioon, et chairman tegeleb sellega). No ikka veensime ja veensime ning ta lõpuks arvas, et jah, 2-3 nädalaga peaks midagi saama. Aga siis läks tsirkus alles lahti! Kõikide nende kohalike ninade juuresolekul hakati arutama, et kuhu eurooplased panna ja mis see kõik nüüd siis maksma läheb. Seega teadmiseks teile, et Nigeerias ei saa korterit/külalistemaja rentida vähemaks kui 1,5-2 aastaks!!! Absoluutselt mõistlik bissnessplan, eks ole! (Loogika ju lausa karjub, et otse loomulikult ei taha ükski nigeerlane meid ju 4 kuud majutada ja selle eest nt mingi miljoon teenida, kui erinevatel andmetel on keskmine palk 7000 nairat ehk 35 eurot või aastane sissetulek 330 dollarit või hästi makstud töökohal 50000-100000 nairat kuus - 250-500 eurot). Ja selline raha nagu meil ehk siis ca 300 eurot per inimene kuu aja jooksul majutusele (noh miski väiksem summa läheb sealt ka vastuvõtva organisatsiooni töötasudeks ning muudeks kuludeks) (ehk tehe 4 kuud x 6 inimest x 300 eurot ehk kokku 7200 eurot/1440000 nairat) see on ikka nii väike raha, et issand jumal, selle eest ei saa ju põhimõtteliselt mitte midagi siin (chairman arvas, et me peaks EK lobbima, et ikka tuleks arvestada kohalikke olusid ja puha, et seda raha oleks ikka ju otseloomulikult rohkem vaja ning raha väljamaksmise süsteem 40%/40%/20% on ka ikka täitsa jama). Ja siis loomulikult, meil on vaja generaatorit, turvameest, nõusid, madratseid, puhureid, moskiitovõrke ja kõike muud huvitavat ja vajalikku, niiet, eip, hotell on ikka see kõige odavam ja täts it! Ma sain suurivaevu suu kinni hoida, et mitte öelda, et minge õige karup...., sellise rahaga majutatakse inimesi ka Londonis ja Oslos ning sellest aastast on arenguriikide summa umbes 360.- eurot. Põhimõtteliselt terve selle aja, kui mina ja Fabrizio ennast suurte pingutustega tagasi hoides oma heaolu nimel võitlesime, ei lausunud meie vastuvõttev organisatsioon praktiliselt midagi ja kui, siis ainult ajasid mingit jampsi (pärast vabatahtlike vahel auru välja lastes ütles nii mõnigi meist, et mitu korda oli keelel, et kas teil on soov, et me projekti katkestaksime?). Siis, kui me siia vabatahtlikuks kandideerimise, oli tegevuste kirjelduse juures selgelt välja toodud, et vabatahtlikud elavad 3-toalises korteris 2 inimest tubades. Ka oma e-kirjades ütles vastuvõttev organisatsioon, et kõik on organiseeritud, ärge muretsege. Aga kuhu see siis jäi nüüd? Ma saaks aru, et kui antud situatsioon oleks tekkinud vastupidiselt - kui me tahaks oma 3-toalisest madratsid põrandal ja vett-tooge-kaevust korterist ljukshotelli, aga ei! Põhimõtteliselt on kõik vabatahtlikud häirunud, sest toimus tsirkus Barseloona (et kõik oleks ikka läbipaistev, hr seltsimees ütles, selle täpne tähendus jäi veidi selgusetuks), Veronts kahtlustab vandenõuteooriat ja muud ei jää meil üle, kui oodata ja vaadata ning uuesti oma tahtmist selgitada. Inimene õpib, kuni elab, sureb aga ikka ise teate kuidas!

Otse loomulikult pole me veel ka tööle asunud, sest kõikidel on meie jaoks omad plaanid, keegi ei saa aru, mida EVS endast kujutab (nad ootavad siia proffe oma teadmisi jagama) ning et mida me siin ikka saame ära teha - pakkuge variante ja (koheseid) lahendusi. Sülekoera elu on siiski raske!

Kogu selle emotsioneerimise ja hala lõpuks ka üks tore pilt, mis meie arvates selgitab siinset kommunikeerumist, vähemalt siiani. Ciao bellas! Homme on Jürgenil sünnipäev!