Pühaõhtusöömaaeg

Pikantne vahepala

Nimelt on minust saanud kohaliku pornotööstuse huviline. Lisan siia tõe huvides, et esialgu küll enda teadmata :)
Lesisin reedel kõhutõve tõttu voodis, kui uksele kostus koputus ja Veronts lasi sisse Sandra, kes on kohaliku filmitööstuse ehk Nollywoodi seebisarja tõusev täht. Istus voodile ja küsis mu tervise kohta, ajasime siis ka veidi niisama juttu ning nagu muuseas ütleb ta, et käis üks päev turul ja tahtis mulle pornofilme tuua, aga kuna tal just minu telefoninumbrit meie kuuesest kambast polnud jäi ost sooritamata. Eeeeee, teen mina ja pööritan silmi, et nagu mis mõttes mina neid olen tahtnud, küsin. Kui ma teile Nigeeria kultuurist rääkisin, siis sa küsisid nende kohta, vastab Sandra vabalt. Minul on ikka üllatusest suu lahti. Siis tuleb mõistus vähehaaval tagasi ning väidan, et eiei, mina tagasihoidlikult ning suure kultuuritarbijana küsisin ikka balleti ja ooperi ja draamaetenduste kohta, ning et minu mäletamist mööda tundsid itaallastest kutid selle vastu pigem huvi. Sandra oli siiski veendunud, et see olin mina. Mina jälle olin veendunud, et need olid itaallased. Lõpuks ta arvas, et võib-olla siis olid jah nemad, aga et kas ma siiski tahaks neid täiskasvanute filme näha. No kurat, miks mitte, mõtlesin, kui jutt juba sellele läks, aeg-ajalt on siin nagunii jube igav ja eks kindlasti ole selles ka oma osa kultuurilist õppimist :) Ja siis järgmine selgitus, et mida ma siis täpsemalt eelistaksin - mustad mustadega, mustad valgetega, valged, midagi muud...? Eeeee, suu vajus jälle lahti ja puna tuli palgele ning ütsi tagasihoidlikult, et võta, mis ise arvad, et kultuuridevahelise õppe osas hea ja huvitav oleks :)
Itaallastel oli hiljem uudist kuuldes hea meel, et saab "filmiõhtu" teha ning kinnitasid, et tõesti, nemad tundsid teema vastu Sandra "loengus" huvi. Mina jään edaspidi ootama ka võimalust tutvuda kohaliku balleti, ooperi (neid kahte esimest ei pidavat neil siiski olema) ja draamaetendustega :)

Ilusad väikesed lapsed

Lapsed on siin imeliselt ilusad, umbes 100% nendest on ilusad, ausalt. (Paar tükki olen välja ka valinud, kelle endaga kohvris Eestisse kaasa võtta :)) Täna nt läksin õhtul basseini äärde lugema, kuid vaatasin basseinis lollitavaid lapsi mingi 5 minutit. Lihtsalt vaatasin ja naeratus tuli näole. Eile tulid lapsed keke (kohalik sõidvahend, mootoriga kolmerattaline) juurde müüma kookost ja mingit imelikku sodi, aga me olime just kookost kõrini täis (pärast mõtlesin, et oleks võinud ühe ju niisama tagavaraks osta) ja ma ei saanud midagi osta. Ja niisama raha anda tundus patroniseeriv ja üleolev, et sähke, nagunii olete vaesed. Siis tuli keke juurde mingi hambutu vanamees, kellest ma midagi aru ei saanud ja lapsed ütlesid: M´am give him money, please (no aga temale ma ei taht jällegi anda :S). Aga need lapsed olid lihtsalt nii võrratult armsad, nad kogu see aeg naeratavad ja lehvitavad. Kusjuures nad ei ole oma kauba pakkumisel kuidagigi pealepressivad või agressiivsed. Eile rannas nägime ka lapsi, kes kandsid pea peal kaussi ja selle sees vähemalt kümmet 1,5 liitrist pudelit (inimeste pea kandevõime on siin üüratu), aga nad müüsid kas piima või bensiini, mida meil polnud vaja, isegi tagavaraks mitte. Nende laste samm oli küll vaevaline ja nõtkuv, pisarad tulid kurku.
Lapsed on siin kuidagi ägedalt avali, valmis suhtlemiseks. Ei tea, kas see tuleb sellest, et ma olen valge, või see on kuidagi nende loomuses. Näituseks, eile rannast lahkudes jooksid väiksemad (ma pakun mingi 2-4 aastat vanust) nunnult meile lehvitama. Põhimõtteliselt laste südamete võitmiseks on siin tõesti vaja vaid kas naeratada, lehvitada või öelda hi five ning nendega peale seda patsu lüüa (see on Ermese põhiline trikk, tema on siin kõikide laste suur sõber). Väiksemad lapsed lasevad ringi ka alasti, paljudel on suured kõhud ja issand, millised nabad - ma põhimõtteliselt võrdleks nabasid väikeste nokudega, ausalt. Kui meie nabad on sissepoole ehk siis väike kraater eks ole, siis nende nabad on kehast kaares väljapoole, mitu head sentimeetrit, umbes sellised nagu Karlssonil oli kõhu peal nupp, Aafrika lastel ainult propellerit taga ei ole. Huvitav, kas see on mingi nabaväädi äralõikamisetehnika vahe? Peab uurima. Ja see on ka irmlahe, kuidas kohalikud emad oma lapsi seljas kannavad (selleks on neil ka tagumik vastava kujuga ja ma ei tee nalja). Kui kusagil on sellised 8-10 vanuses lapsed või teismelised, siis ikka näed, kuidas nad sind piidlevad. Jube viisakad on nad ka "tere hommikust/päevast" ütlevad nad Sulle pea igal pool - näiteks ma loen basseini ääres ja lapsed tulevad reedeti kehalise ujumistundi (need on muidugi erakooli õpilased meil siin) ja siis good afternoonitamine algab :) Aeg-ajalt tulevad nad ka rääkima ja üks neidis tegi mulle komplimendi, et talle meeldib mu bikiinide värv. Mina sain teada, et koolipäev algab tal 7.30 ja lõppeb ca 14-15 paiku ning reedeti varem ja siis tulevad siia ujumistundi.
Lõpetuseks ka veidi UNICEF statistikat:
2008 sündis üle 6 miljoni nigeerlase (Eestis 16 000) ja suri üle 1 miljoni alla 5-aastase nigeerlase (Eestis 0 - statistka alustab lugemist tuhandest)
2003-2008 käis algkoolis 63% lastest (Eesti 94%)
2003-2008 rinnapiima sai kuni 6-kuustest lastest 13%
2005-2008 sai haiglaravi või muud sobilikku ravi 32% lastest, kellel kahtlustati kopsupõletikku
2006-2008 magas 6% alla 5-aastastest lastest moskiitovõrkude all
2007 elas Nigeerias üle miljoni lapse, kes olid jäänud orvuks AIDSi tõttu
2003-2008 käis orbudest koolis 64%

Usuhullus/de riik

Uskumatu, mis täna hommikul toimus! Eile öösel, umbes 12 paiku, jõudsid meieni ärevad teated, et meid tahetakse kell 6.30 kiriteenistusele viia patrooni poolt. Selle vältimiseks lepiti kokku, et lülitame telefonid välja ja meid ei saada kätte (NB! lau- ja pühapäevad on vabatahtlikule vabad ja võib ta teha oma ajaga, mis ise tahab). Mõeldud, tehtud. Mingi aeg hakkab lauatelefon mu kõrva ääres helisema, uniselt mõtlen, ei võta vastu, aga kuna ma kella ei tea ja kell 8 pidi kohalik näitlejatar Sandra tulema ning viima Kristoferi ja Katrina kirikusse, siis lootsin, et äkki on tema ja annab teada, et on all neid ootamas. Noh, ei olnud tema. Patroon oli kellegi järgi meile saatnud, kell on 6.00 ning 6.15 olgu me all. Mina jauran unise peaga, et ma ei tea midagi ja et me ei tule, peale minutit jauramist ütlesin, no way ja lajatasin telefoni hargile. Võtsin ka torujuhtme telefoni küljest lahti. See ei aidanud, 10 minuti pärast helises uuesti. Ei võtnud vastu ja peale minuti kestnud helina lakkamist võtsin nüüd ka toru hargilt. Aga ega usupöörajaid see pisike takistus tagasi ei hoidnud. Mõne minuti pärast kostus koputus uksele, alguses vaikne, siis üha rohkem nõudlikum. Tundus läbi ukse, et poisid tegid oma ukse lahti. Koputused meie uksele jätkuvad, mis olid lõpuks mulle kui punane rätt härjale. Võtsin lina ümber tegin ukse lahti ja röögatasin, krt, mida te mõtlete, krt kell on 6, ma olen kõhutõvega voodis ja krt, kusagile ma ei tule ning lajatasin ukse kinni. Kõik see toimus 10 sekundi jooksul. Sellest saati pole me neist enam kuulnud. Eks siis näis, mida selline ennast kehtestamine siin kultuuris tähendab. Üks on kindel, see jamps pole meie jaoks veel lõppenud. Mina mõtlen samal ajal välja viisakat selgitust isikliku ruumi ja piiride ületamisest.

Tavaline päev

Missugune näeb välja meie tavaline päev? Igasugune päev, olgu siis argipäev või laupäev. (Pühapäev, kujutab endast kas kirikut või sis puhast blasfeemiat kahe kolmandiku eesti tüdrukute puhul) Mitte kunagi ei või teada, millal Udom helistab. Olgu see kell 7 hommikul või 11 õhtul. Piret küsis, et kuidas neil siin ajakava paigas on, et millal inimesed kõige rohkem mööda linna ringi liiguvad. Ei tea, vist hommikuti. Räägitakse, et elu algab kell 5.30 palvetamise ja koristamisega. Olal on vähemalt niimoodi. Ola on kõige nunnum must poiss keda ma tean, peale Roberti, ükskord küsis ka, et miks ma teda niimoodi jõllitan, ilus oled, oleks öelda tahtnud, aga ei öelnud, pärast tuleks veel selliseid pahandusi, et annab olla. Aga ta tõepoolest on. Hästi tumeda nahaga ja väga sümmeetriliste näojoontega. Ja kohutavalt suhtlemisaldis - igal võimalikul juhul põikab meie hotelli ja kukub poiste tuppa jutustama, aegajalt isegi oma sõprade-tuttavatega ja ei saa ise ka aru, et ta on tohutult tüütu. Ükspäev võrdles Kaja Celine Dioniga, kes on siin nii popp, et teda võib kuulda igas rämpstoidu kohas, mis on ainuke kindel koht, kus süüa ja mitte endale salmonellat või kõhulahtisust saada, nagu meil siin kõigil on olnud erinevatel päevadel. Ja Celine on siin muide täiesti bluus ja ei mingiks popiks teda meie nigeeriamehed vähemalt ei tunnista. Ja minu meelest oli see vist suur ülistus Kajale, et ta näeb välja nagu Celine, aga tema muidugi sellest aru ei saanud niimoodi.

Kõige ägedam on jalutama minna kell 14 päeval, kui päike on rõvedalt seniidis ja kõik inimesed püüavad ennast sellest eemale hoida, siis võib näha inimesi igasugustes poosides oma pisikestes kanamajakestes-poekestes, mööblitehastes, lihtsalt tänavale pandud plasttoolidel kollaste luitunud päevavarjude all, pead õieli magamas. Terve tänav on muide selliseid asju täis, pluss veel mamma-putse ka. Mamma-putsid on Martha kõnepruugis need ülimalt ebahügieenilised samasugustes mitmetest materjalidest kokkuklopsitud onnikesed-restoraanid, nagu mõni meie itaallane suure optimismiga neid asju nimetab. Seal on hiigelsuured toiduuhmrid, mis on tavaliselt vastikust metallist, hea veel, et mitte alumiiniumist või äkki just alumiiniumist ja neid võib nimetada kah koeratoidukaussideks või siis veel millekski, millelt inimestele süüa ei antaks, aga näe siin antakse. Meile anti sellistelt nõudelt süüa nõukaaja koolipõlves, aga jah...
*

Vabatahtlike garderoob täieneb

s

Siis kui Eefraim I eelmisel nädala neljapäeva õhtul meie toa uksele koputas, ei olnud me enam eriti üllatunud. Ikka tuleb Euroopa külalisi aeg-ajalt tšekkida ning seda taaskord vahetult enne keskööd. Harjume. Eefraimil oli seekord salakaval nägu peas ning esimese asjana teatas ta pidulikult, et peab kahjuks nädalaks ajaks Brasiiliasse konverentsile sõitma. Kuigi konverentsi teemat ta täpselt ei mäletanud ning korduvalt pidi seda oma sulase käest järele pärima, oli ta päris uhke, et mingi teine veidi tähtsam Lagose kuningas oli ta konverentsil osalemiseks välja valinud. Arvata võite, et Kaja ja Veronts rõõmustasid uudise üle - pole Eefraimi, pole ka pühapäeval poolkohustuslikku kiriku külastamist ning saab ju ometi üks päevgi kauem magada! It is out of the question if you are going to the church this Sunday. The question is only to which (or whose) church you are going this time. Nii läksid Katrina ja Jürgen sellel pühapäeval Martha kirikusse ning itaallased Ola kirikusse, Kaja ja Veronts jätsid seekord vahele;)

Siiski ei jätnud Eefraim meid ka oma äraoleku ajal tegevuseta. Ta organiseeris meile piletid heategevusüritusele ning väitis, et iga pileti hind pidavat maksma ligi 1 miljn nairat (~80 000EEK). Me olime alguses muidugi sõnatud ning ei osanud midagi sellise uudise peale kosta. Eefraim aga jätkas tõsisel toonil, et üritus on ametlik ning selga peaks panema miskit pidulikku. Dresscode: black tie or traditional. Meilt on juba mõne varasema ametliku kohtumise eel küsitud, et don’t you have high-heels? No tõesti, tulime ju siia savionnide vahele lastega töötama ning sellega polnud keegi arvestanud, et kokteilikleidid ning muu vajalik kraam peaks kaasas olema. Poisid jätsid ka ülikonnad, lipsud ning kingad koju. Eefraim muidugi teadis juba ette, et meil pole vastavat riietust ning kõigepealt viis vestluse sinnapaika, kus rääkis viisaka riietuse hindadest Lagose turul. Olen tähele pannud, et tihtipeale rõhutatakse siin mingisuguse asja hinda, enne kui see sama asi kingituse vormis kinni makstakse. Nii näiteks ei usu ma kuidagi, et Eefraim I nende piletite eest nii palju maksis, kui üldse midagi maksis. Nimelt oli antud heategevusüritus korraldatud ühe Eefraimist tähtsama kuninga (keda me olime ka korduvalt külastanud) naise poolt. Kuna üritus oli väga tähtis, siis otsustas Eefraim, et laseb meile õmmelda kohalikud rahvariided ning muu vajaliku, mis asjaga kaasas käib. Järgmisel hommikul olid ka õmblejad kohal ning võtsid mõõdud. Samal ajal Kaja uuris kohe, et kas me saaksime endale ikka ise kleitide kangad valida. Sel hetkel vaadati meid imelikult ning ei saadud ilmselt taaskord meie küsimusest aru. Kas me siis ei tahagi, et kõik kuuekesi samast kangast riideid? Oleme tähele pannud, et paljud inimesed kannavad siin samasuguseid kleite ning alles hiljem saime teada, et see näitab nende ühtekuuluvust. Meie soov aga ise endale riie valida viis meid lõpuks Lagose turule. Veetsime seal head 3-4h valides tekstiili, kingi, kotte jne. Lagose turg on uskumatult rahvarohke ning kirev paik. Nagu nigeerlased ise armastavad öelda – Lagos is the market place;). Ilm oli taaskord kohutavalt palav ning turg nii kirju, et raske oli selles kõiges orienteeruda. Meie saatjad ning Rahakott kohalikust omavalitsusest panid ees suure hooga minema ning mõne hetke pärast peatusid sobivas putkas, kust saime oma eelistuse järgi riidetükid valida. Jätkasime kingade ostuga. Naised said endale väga fänsid kuldsed kingad ning kutid „Prada“ varbavahed. Meie Rahakott oli lõpuks päris ära väsinud, sest poiste varbavahede valimine venis liiga pikaks, sest hind oli väidetavalt liiga krõbe, ikkagi Prada ning nahast ning eurooplastele lisatakse siin silmagi pilgutamata pool hinnast veel juurdegi. Esmamulje järgi võiks öelda, et turul oli parem valik meestele ning meeste kaubad tundusid ka kvaliteetsemad olevat. Peale turukülastust käisime läbi Mega Chickenis, kus suurimaks „üllatuseks“ sõime taaskord kana ja riisi. Nämma. Me Kajaga kahtlustame juba, et Eefraimil on selles kanarestoranis osalus, et me sinna tihti oleme juhuslikult sattunud.

Õmblejal oli aega täpselt üks päev, et meie kolm kleiti valmis saada. Ootasime põnevusega, mis sellest kõigest välja tuleb. Me küll seletasime umbkaudu, millise tegumoega kleite sooviksime, kuid nagu arvata võis, ootas meid pühapäeval suur üllatus. Esmamulje oli vägagi kohutav ning selliste emandate kleitidega ei olnud me arvestanud. Kui aga nägime poiste pidžaamasid, siis sellega tõusis ka meie kleitide väärtus. Poisid nägid välja nagu päkapikud, veidi lollakate mütsidega.

Pühapäeva pärastlõunal saabus ka aeg, kui meid uhkel sammul bussi juhatati ning heategevusüritusele sõidutati. Enne muidugi ootas meid hotellist väljudes press ning fotograafid, samuti ka sellel üritusel tehti meist vahetpidamata pilte ning Kajalt üritati isegi intervjuu välja pinnida. Heategevusüritus ise ei jätnud erilist muljet. Tundus, et tegemist oli järjekordse raha kantimisega, kus külalistel paluti New Era Foundation’t annetuste näol toetada. Üritus toimus Korea restoranis ning ootasime põnevusega, et millal siis lõpuks süüa saab. Ootamine oli üpriski piinarikas, sest enne tuli ära kuulata umbes viis kõnet (üleüldine poliitiline pläma), palvetada mitu korda, laulda hümni ning vaadata ka dokumentaalfilmi NEF senistest saavutustest. Kui aga lõpuks söögilauale ligi saime, siis oli suur pidu lahti. Kõik valged vabatahtlikud kuhjasid taldrikud hea ja veel paremaga üle nii korralikult, et pärast oli jälle jama, et liiga palju sai kokku ahnitsetud. Kontvõõrana mingil üritusel olla on täitsa okei. Ei hakka süda puperdama, kui näed tähtsaid papasid. Puht lihtsal põhjusel, sest meie ju ei taju nende inimeste tähtsust ning positsiooni Nigeeria ühiskonnas. Üks on kindel - meie KOV sai antud üritusel kindlasti plusspunkte juurde, tuues endaga kaasa Nigeeria rahvariietes kuus valget muuseumieksponaati. Elagu valgete kultus!

Õhtuti me veidi igavleme

Õhtuti on meil veidi igav. Internet pole eriti kiire, et siit midagi alla tirida või muidu liikuvat pilti vaadata. Kohvikuid, restorane ja kinosid siinkandis pole, kedagi külla kutsuda ka ei saa, kuna hotellitoas pole eriti ruumi ning kui kutsumata külalised ise tulevad, siis nad ei taha ka ära minna :) Mida me siis teeme? Veronika ja Kaja hakkasid eelmisel nädalal kõvasti sporti tegema ning oleme nüüd jõusaali pidevkülastajad. Varsti on mul ka muskel! Ujume regulaarselt, tavaliselt 1-2 korda päevas. Laupäeval ostsime kohaliku naiseajakirja True Love (Tõeline armastus), no ja selle sisu koosneb samast jamast, millest kirjutavad kõik naiste ajakirjad üle maailma: miks naised meestest aru ei saa ja vastupidi, moepildid, ilunipid ja uuemad ilutooted, retspetid, raamatu ja muusika kiired ülevaates, kohalike staaridega mõni intervjuu ning horoskoop. Puudu oli test a la kes on Sinu unistuste mees. Esmaspäeval ostsime kamba peale mõned kohalike kirjanike raamatud. Mina loen eneseharimiseks ka Eestist kaasa võetud Arengupsühholooga aluseid ning tudeerin netist ÜRO või UNICEFi raporteid ning statistikat arengumaade kohta (nt Nigeerias sureb 1 ema 18 sünnituse kohta, naaberriigis Nigeris 1:7, Eestis on sama näitaja 1:2900 ning Taanis 1:17800). Jama on selles, et hotellitoas on veidi kesine valgus õhtuseks lugemiseks, mõnel korral olen ka taskulambi abiks võtnud :) Telekast on meil peamiselt valikus kas CNN või üks Ameerika suhteliselt uusi filme edastav filmikanal, muidu saab vaadata veel kolmelt kanalilt jalgpalli, Aafrika seepe (Nollywoodi asjadega pole me suutnud end veel samastada, aga anname endast parima, nagu alati!) ja MTVd (räpp ei kuulunud enne siia tulekut meie lemmikute hulka ning ka siiani pole ta suutnud me südameid endale võita).
Mul on kaasas ka mängukaardid (lisaboonusena saab neilt laste õiguste kohta lugeda:)). Peaks vist ka mingeid muid lauamäge organiseerima omale?

Loodame saada soovitusi sisukate õhtute veetmiseks ka teilt, kallid sõbrad!