Eefraim I ja tema valged jüngrid

Keegi pidi väljuma meie eelmisest kriisiolukorrast ka võitjana. Täna õhtul, kell 23.10 ilmus meie ukse taha Eefraim I. Nägu säras ning ettekäändeks Kristofferi sünnipäev. Me oleme siin harjunud, et kohalikud võivad personaalsele numbrile helistada nii öösel kui ka varahommikul. Samuti ka hilisõhtul etteteatamata ukse taha ilmumine on normaalne, eriti veel siis, kui ilmujaks on kuningas ise. Samal ajal kui meie rohujuure tasandi organisatsioonid ja bossid omavahel raha ja feimi pärast kaklevad ning üritavad kogu kupatuse süüdlasteks meid lavastada, on Eefraim I heas tujust. Tema ei heida meile midagi ette, vaid kutsub armsal toonil Kristofferi sünnipäeva auks šampust jooma (enne seda oli ta ka sünnipäevatordi organiseerinud).

Teooria nr 1. Eefraim I oli huvitatud meie üle rohkem kontrolli saavutamast. Talle meeldib meie seltskond ning eriti üks kahvanägu meie seast. Kontrolli saavutamisel aitab kaasa lausa kohustuslikuks muutunud kohaliku omavalitsuse rahaline toetus meie eluaseme jaoks.
Teooria nr 2. Eefraim I oli veendunud, et initsieerides olukordi, kus valged vabatahtlikud oma suhted vastuvõtva organisatsiooniga ära rikuvad, saavutab ta meie seas poolehoidu.
Teooria nr 3. Eefraim I üritab meie abiga endale tähelepanu tõmmata kõrgemates poliitilistes instantsides, kuid samuti ka lihtrahva seas. Taoline käitumine soosib tema edu ka järgmistel kohalikel valimistel.

Niisiis tulles tagasi tänase õhtu juurde peab tunnistama, et õhkkond oli vabameelne. Eefraim I oli heas tujus ning ka vestlusteemad mitmekesisemad. Nii nimetas ta Katrinat Mona Lisaks. Kristofferile lubas organiseerida hiinlannast naise ning Kaja Nigeeria mehega paari panna (Tegelikult ta tahab ise selleks meheks olla). Samuti väitis ta, et Euroopa naistele meeldivad mustad mehed rohkem, kuna need ei vaja seksuaalsete toimetuste tarvis viagra toetust. Veel märkis ta ära, et Eesti naised peaksid kõvasti juurde võtma, et oleks millest kinni haarata. Kaja lubati spetsiaalsesse fatting roomi paigutada (mille peale Ermes koheselt reageeris kui fucking roomi peale), kus ta kaks nädalat ei saaks peeglisse vaadata ning samal ajal peaks head rasvast sööki sisse manustama. Muuseas Nigeerias olles on Veronts juba "ametlikult" abielus ning Kajat ootab "sama saatus" sügisel. Nii on meil kergem erinevatest abieluettepanekutest kõrvale hiilida ning ausalt öeldes siin ühiskonnas ei saadaks aru, miks me juba abielus pole. Niisiis säästame end neist põhimõttelistest vestlustest ning jätkame sama joont. Kuigi iga kord pole sellest abi. Eefraim I on veendunud, et leiab Kajale siit kohaliku mehe ning Kaja töökohaks peaks saama Eesti saatkond Nigeerias, mille ta ise siia Verontsi abiga ka asutama peaks. Kaja arvatavale Eesti mehele sissesõiduviisa andmisest lubab Eefraim I keelduda. Niisiis on asi põhjalikult läbi mõeldud.

Järgmistest paanidest nii palju, et kolime homme oma royal suitist väiksemasse single ruumi, kus endiselt peame kolmekesi ühes voodis magama. Peale seda on lootust, et kolime ka oma kauaoodatud korterisse. Nädalavahetuseks on meile planeeritud juba mõned tähtsad kohtumised ning selle tarbeks peaks homme ka keegi tulema meie mõõte võtma, et saaks meile kohalikud riided õmmelda, mida edaspidi vastuvõttudel ning muudel üritustel kanda saaksime. Mis siis ikka, mõned kohalikud laused selgeks õpitud, rahvuslikud riided seljas ning veidike šampust pluss valge nahavärv - olemegi valmis sülekoerad ning ustavad kaaslased!
Ma armastan poliitikat. Eriti veel sellises Nigeeria vormis. Eestlased ja isegi itaallased tahaksid juba tööd ka tegema hakata.

Kulinaariaparadiisi me kahjuks sattunud ei ole...

... on nending, millega igapäevaselt hakkama peame saama.

Meie esimene söök oli riis kanaga ja teine söök oli riis kanaga ning kolmas söök oli riis kanaga :D Niiet kui me Eestisse tagasi jõuame, siis ärge meile seda palun pakkuge. (Eriti see pulm seal Lõuna-Eesti kandis, kuhu me Verontsiga otse lennujaamast suundume!) Miskipärast teeb itaallastele nalja minu mure kohalike kanade pärast, sest tunnen pidevat huvi, et mitu miljonit kana ikkagi päeva jooksul oma otsa leiab, aga keegi ei oska vastata, sest sissepugitavate kanade hulk tundub mulle hirmuäratav.

Eelmine nädal oli meil väike sissejuhatus Nigeeria toitudesse, aga raske oli aru saada, et mis vahet on umbes kuuel erineva nimega supil, mida tehakse kõike kas kalast või kanast või kitsest (..the name is....and they will use goat or fish or chicken to make it). No lõpuks sisi sain vastuse, et erinevad vürtsid ja tegemistehnika tagavad erinevuse. Õhtu lõppes praktikaga - läksime ühte kohalikest söögikohtadest, mis siin tähendab umbes plekk-garaazhi suurust putkat ja võtsime pepper supi ning mingi maisist tehtud asja. Esiteks oli pepper supp põrgulikult vürtsine ja teiseks koosnes see liha osas kõõlustest, söögitorust, nahast jm õudu tekitavatest siseorganitest. Eestlane on tubli ja proovib ikka kõike, aga see oli ka meile liig. Mina nt suutsin ära süüa ainult maksatükid. Ülejäägid ehk siis põhimõtteliselt terve supi söötsime vabanduste saatel kohalikule koerale sisse (ma arvangi, et mu vanemad annavad sellist asja vist meie hundikale). Maisiasi oli nagu valge tarretis, va see, et sellel puudus igasugune maitse. Ja mida sa siis ütled, kui inimesed säravi silmi oma kulinaariat kiidavad? Meil on vastus juba valmis, hmmm huvitav ja teistsugune kui meil ning meie jaoks veidi liiga vürtsikas. Ma ei ole eriti pirts toiduosas, aga siin on mul selle 4 kuu osas teatud hirmud ja kahtlused. Samas, õnneks olen leidnud ka asjad, mis mulle maitsevad - rasvased moosipirukad (umbes sellised, nagu nõuka ajal sai igalt tänavanurgalt osta).
Maailmaparimad on siin aga rohelised mangod, ananass, rohelised banaanid (kõiki tuleb enne ostmist pigistada ja vaadata, kas ikka valmis), likilikid (mingid sametise koorega seemned, sisu oranzh ning mida tuleb nagu lutsukommi lutsida), arbuus, apelsin ehk puu- ja juurviljad.

Salatit siin ei tunnistata, seda on väga raske saada ja igakord kaasneb sellele ka mingi liha. Ka nt friikaid ilma lihata võttes vaatavad nad sind kahtlustavalt ja ikka küsivad mitu korda, et kas ilma kanata/lihata. Hetkel on tunne, et taimetoitlasi ja lihavaba toitu see riik ei tunnista. Aga kas te kujutate ette mu õnne ja rõõmu, kui pühapäeval, kui meid rikaste ja ilusate rannaparadiisi viidi ja ma seal Lähis-Ida tabuleh salatit ja hummust sain, kebabi, imelist kala ja liha, korralikku salatit ning sampust jää ja mahlaga.

Toiduaegu, kui selliseid siin ei tunnistata, sest nt kella 12-14 vahel ei tee keegi nägu, et peaks lõunat sööma. Meie vastuvõttev organisatsioon on isegi veidi üllatunud, kui ütleme, et tahaks nüüd süüa. Iseenesestmõistetav on, et hommikul hotellist lahkudes on esimene söögikord kas kell 15 või 17 või lausa kell 20. Oleme oma kottidesse nüüd juba pähkleid jm näksimist toppinud, et mitte pilti taskusse panna.

Head isu, läheme vaatame, mida järgmine söögikoht meile pakub!

Rahu, ainult rahu ütles Karlsson ja läks väikevennale kallale...

Eelmisel laupäeval võimaldati meile audientsi kohaliku Savisaare juures ehk käisime Festac Towni chairmani seltsimees Adebowale vastuvõtul. Seltsimees pidavat töötama praktiliselt 24/7, seega ka meie pidime vastuvõttu oma 3 tundi ootama ja lõpuks juhatati meid umbes Eesti kohaliku kultuurimaja suurde saali, kus seltsimees (härratamine ei pidavat talle meeldima, poliitilistelt vaadetelt on ta marksist-leninist; NB! eile väitis, et Stalinil oli haigus, mis hakkas teda ahviks muutma, me ei osanud sellele eriti kuidagi reageerida) meid siis soojalt vastu võttis. Küsis kõiksugu võimalikke ja võimatuid küsimusi, et mis poliitilised vaated meil on; miks Katrina prille kannab, võtku ära, on kenam; Kaja näeb välja nagu britt ja Ermes nagu viiking ja Fabriziol on hundipilk; mis on meie lemmikvärvid; mis on lemmiktoit; kas meil elavad karud ja mis loomad üldse meil elavad; mida arvame kliimamuutustest; ja siis rääkis, kuidas ta Taanis kliimakonverentsil käis jnejnejne. Saime kaasa portsu ajalehti ja moskiitovõrke (mis meil kõigil endal juba olemas olid) ning loomulikult ei saa ükski üritus läbi tseremoniaalse pildistamiseta, kätlemiseta ja tänamiseta (ja ootamiseta). Mina kui tähtis grupijuht ikka Eefraim I ehk Kurrunurruvuti saare juhi kõrval naeratamas. Õhtusöögiks viidi meid .... kohaliku kiirtoidurestorani sööma ja mida muud, kui ikka juba vanaks heaks tuttavaks saanud kana ja riisi! Juhhei selle peale!!! Pühapäevaks lubati meid tema kirikusse (mis ja kuidas, sellest tuleb teine postitus) ja õhtul ei meeldinud meie vastuvõtva perekonna maja seltsimehele (mida me ise nägime ainult tara tagant) ja sellest saati oleme viibinud viietärni hotellis ning Nigeeriat põhimõtteliselt tara tagant näinud. Ja siis hakkas tramburai ja trall pihta. Iga jumala päev toimusid kätlemised kuningate, kuningategijate, printside, ekskuberneride, teiste kohalike Savisaarte jm KÕIGE olulisemate inimestega terves riigis. Mitu tundi sõitu, kätlemine, viisakusväljendid, kõned (selle ülesande on pr grupijuht endalt Fabriziole suunanud), pildistamine ja uus ring uue inimesega. Ausalt, üldse ei imestaks, kui me lõpuks ka presidendi endani jõuame, sest lubati meid ekskuberneri eralennukiga pealinn Abujaga tutvuma viia. Teisipäeva õhtuks oli kõigil juba veidi kõrini, neljapäevaks oli kõigil TÄIESTI kõrini. Ärge saage valesti aru, see on täitsa OK mõned päevad, kuid terve nädal - tagasihoidlikele eestlastele ja mitte niitagasihoidlikele itaallastele oli seda liiga palju ning saati veel, kui meie EVS kestab 4 kuud. Tööd tahab eestlane teha, selgunud on, et ka itaallane! Raskeks teeb asjaolu teadmatus, kuhu minnakse ja mis kell, pikad sõidud, pidev ootamine ning ka veel see, et söömisest ei pea siin keegi midagi, olla söögita kuni nt kella 17ni päeval (ilma hommikust söömata), on täitsa tavaline (NB! ja söök on siin suhteliselt eee....., ma ütleks lausa, et kulinaarsesse paradiisi me saabunud kahjuks pole, eestlased annavad endast parima toidu söömisega, aga sellest ka juba täpsemalt edaspidi). Suutsin kultuuridevahelise õppimise ja sellest arusaamise mõttes maha pidada loomulikult ka väikese tüli itaallastega. Õpin enda kohta juba nii ühte kui teist :)
Nii, olime grupiga otsustanud, et sedasi enam edasi ei saa ja ei taha, sest tahaks hakata tööd tegema ning ikka Nigeeriat ka rohkem kui tara tagant näha. Täna hommikul toimus siis KOV eriti oluliste liikmete koosolek. Enne selle algust läksime Fabrizioga seltsimehega rääkima, et hotell on küll maailmaparim ja me oleme maailmatänulikumad, aga kas ikka saaks kusagile tavanigeerlaste seltsi ja EVSi tegemine ikka pole lukshotellis viibimine ning me ei taha kohalike inimeste raha oma ööbimise peale raisata jne kõik sellised mõistlikud põhjendused. Eefraim ütles, ahaa, aga mis korterist te räägite, olete ikka kenasti 4 kuud hotellis (korterist ja külalistemajast oli meile rääkinud meie vastuvõttev organisatsioon, et chairman tegeleb sellega). No ikka veensime ja veensime ning ta lõpuks arvas, et jah, 2-3 nädalaga peaks midagi saama. Aga siis läks tsirkus alles lahti! Kõikide nende kohalike ninade juuresolekul hakati arutama, et kuhu eurooplased panna ja mis see kõik nüüd siis maksma läheb. Seega teadmiseks teile, et Nigeerias ei saa korterit/külalistemaja rentida vähemaks kui 1,5-2 aastaks!!! Absoluutselt mõistlik bissnessplan, eks ole! (Loogika ju lausa karjub, et otse loomulikult ei taha ükski nigeerlane meid ju 4 kuud majutada ja selle eest nt mingi miljoon teenida, kui erinevatel andmetel on keskmine palk 7000 nairat ehk 35 eurot või aastane sissetulek 330 dollarit või hästi makstud töökohal 50000-100000 nairat kuus - 250-500 eurot). Ja selline raha nagu meil ehk siis ca 300 eurot per inimene kuu aja jooksul majutusele (noh miski väiksem summa läheb sealt ka vastuvõtva organisatsiooni töötasudeks ning muudeks kuludeks) (ehk tehe 4 kuud x 6 inimest x 300 eurot ehk kokku 7200 eurot/1440000 nairat) see on ikka nii väike raha, et issand jumal, selle eest ei saa ju põhimõtteliselt mitte midagi siin (chairman arvas, et me peaks EK lobbima, et ikka tuleks arvestada kohalikke olusid ja puha, et seda raha oleks ikka ju otseloomulikult rohkem vaja ning raha väljamaksmise süsteem 40%/40%/20% on ka ikka täitsa jama). Ja siis loomulikult, meil on vaja generaatorit, turvameest, nõusid, madratseid, puhureid, moskiitovõrke ja kõike muud huvitavat ja vajalikku, niiet, eip, hotell on ikka see kõige odavam ja täts it! Ma sain suurivaevu suu kinni hoida, et mitte öelda, et minge õige karup...., sellise rahaga majutatakse inimesi ka Londonis ja Oslos ning sellest aastast on arenguriikide summa umbes 360.- eurot. Põhimõtteliselt terve selle aja, kui mina ja Fabrizio ennast suurte pingutustega tagasi hoides oma heaolu nimel võitlesime, ei lausunud meie vastuvõttev organisatsioon praktiliselt midagi ja kui, siis ainult ajasid mingit jampsi (pärast vabatahtlike vahel auru välja lastes ütles nii mõnigi meist, et mitu korda oli keelel, et kas teil on soov, et me projekti katkestaksime?). Siis, kui me siia vabatahtlikuks kandideerimise, oli tegevuste kirjelduse juures selgelt välja toodud, et vabatahtlikud elavad 3-toalises korteris 2 inimest tubades. Ka oma e-kirjades ütles vastuvõttev organisatsioon, et kõik on organiseeritud, ärge muretsege. Aga kuhu see siis jäi nüüd? Ma saaks aru, et kui antud situatsioon oleks tekkinud vastupidiselt - kui me tahaks oma 3-toalisest madratsid põrandal ja vett-tooge-kaevust korterist ljukshotelli, aga ei! Põhimõtteliselt on kõik vabatahtlikud häirunud, sest toimus tsirkus Barseloona (et kõik oleks ikka läbipaistev, hr seltsimees ütles, selle täpne tähendus jäi veidi selgusetuks), Veronts kahtlustab vandenõuteooriat ja muud ei jää meil üle, kui oodata ja vaadata ning uuesti oma tahtmist selgitada. Inimene õpib, kuni elab, sureb aga ikka ise teate kuidas!

Otse loomulikult pole me veel ka tööle asunud, sest kõikidel on meie jaoks omad plaanid, keegi ei saa aru, mida EVS endast kujutab (nad ootavad siia proffe oma teadmisi jagama) ning et mida me siin ikka saame ära teha - pakkuge variante ja (koheseid) lahendusi. Sülekoera elu on siiski raske!

Kogu selle emotsioneerimise ja hala lõpuks ka üks tore pilt, mis meie arvates selgitab siinset kommunikeerumist, vähemalt siiani. Ciao bellas! Homme on Jürgenil sünnipäev!

Kuidas Kaja ning Veronika kempsus on käinud

Alustame algusest nagu Agu Sihvka ütleks ehk kui Nigeerias on vaja kempsu minna, siis tuleb öelda: I would like to easy myself (tõlkes emale: tahan ennast kergendada).

Lugu nr 1: nagu juba teada on siin põrgulikult palav ja seega me joome palju vedelikku, peamiselt vett. (Kohalikele on see suureks naljaks, imestavad, et kas me kodus ka ikka niipalju joome või et kas mulle kohe niiiiiii hirmsasti vesi maitseb! No selgitame neile siis keha vajadust vedeliku järgi palavas kliimas. NB! Enamik mehi, kes meiega tegelevad, kannavad tumedaid ülikondi ja triiksärke). Suundusime ühel õhtupoolikul netipunkti kodustele esimesi sõnumeid Nigeeriast neti teel edastama. Olin selleks ajaks vist ca 2 liitrit vedelikku ära tarbinud ja mingi 5 mintsa enne oma netiseansi lõppu tuli õudne põiekas (Lähis-Idas käinud naised teavad, mida see tähendab :)). Netipunkti omanikud naeravad mu probleemi peale ja laiutavad käsi. Siis saabub kohale meie projektijuht hr. Udom ning kui ütlen, et mul on kohe vaja kempsu minna, siis küsib ta lihtsalt: "Do you want to urinate or to do booboo?". Maigutan veidi küsimuse peale suud, hakkan naerma ja ütlen, et tõesti urineerida on vaja. Ausalt, nii otse pole keegi kunagi küsinud ja ma ei hakanud hiljem täpsustama, et milleks selline küsimus siiski! No siis otsiti ikka kusagilt kiiresti kohaliku kempsu võti ja suundusime alla, aga kurat, võti ei keeranud tabalukku ja mul jalad täiesti risti. Õudne, kuidas aeg võib venida! Ei saa ega saa seda lahti, Veronika irvitab kõrvalt, ise ka tahaks naerda, aga ei saa noh, vaja keskenduda. Nurga taha ei saa ka minna, igal pool inimesed, igal pool, ausalt. Ikka ei saada lukku lahti, mille tulemusena suunati meid üle tee mingi villa turvameeste juurde kurba lugu rääkima ning nagu Aafrikas ikka, valgetele inimestele uksed avanevad ja nii ka meile kempsuuksed valla löödi, enne mida olime saanud küll südamerabanduse kohaliku koera hirmröögatusaukumise peale!

Lugu 2: oleme käinud igastsugu kuningate ja printside vastuvõttudel ning ükskord oli vaja kiirelt jälle minna kempsu, kui olime printsi juures. Saime loa minna tema isiklikku kempsu (ikka mina ja Veronts, teistel pole kunagi mingit põiekat mulle tundub) ja suur oli üllatus, kui avastasime ennast põhimõtteliselt härra kolakambrist, kus uks ei käinud korralikult kinni ning loomulikult polnud paberit (seda pole kusagil, meil endal pool rulli alati käekotis kaasas).

Lugu 3: lähen oma hotelli kempsu, kus istub meie mentor Martha ja räägib seal telefoniga juttu. Ma ütlen, et Martha, vabandust, ma tahaks kempsu tulla. Selle peale ta noogutab, tõstab kempsupotikaane üles, osutab näpuga potile ja räägib telefoniga edasi. Mina olen veidi segaduses ja ütlen, et eeeee, ma tahaks kempsu. "Yes, yes, come in, it is just girls here on their own". Selle peale ma toon sisse Eesti kultuuri ja selgitan, et äkää, meil nii ei käi, et me pole harjunud ja üldse noh.... Selle peale lahkub Martha üllatunult ja naerdes kempsust ja ütleb, et neil käivad küll tüdrukud koos! Palju õnne, mõtlen ma selle peale!

Lugu nr 4 (Veronika): oleme parasjagu ootamas kohtumist meie auväärse chairmaniga. Mees on rahva poolt nõutud ning oleme jutule saamise järjekorra viimases faasis, kus istume juba vastuvõtu ruumis ning meie kord on peagi tulemas. Istun ja vehin veidi jalgadega ning äkki hakkab tulema no vägagi ebameeldivat haisu. Veronts astus s*ta sisse. Suure vehkimise peale jalad kakaga põhjalikult koos ning esimese asjana mõtled ikka, et läheks vetsu ning peseks jalad ära, kaua ikka seal teiste keskel haised. Suure palumise peale juhatab mind vanem daam tagaruumi, kus on pime ning potti pole näha. Ma siis teen telefoniga valgust ning kasutan võimalust ka to easy myself. Kahe sekundi pärast jalutab seesama vanadaam vetsu ning hakkab põrandat pesema ning ulatab mulle pikema seletamiseta küünla, mina samal ajal vetsupotil. No igastahes saavad jalad ka ära pestud ning vanadaam küünlavalguse eest tänatud.

natukene jumalatest

(ühesõnaga, ma ei ole kindel, et see kõigi kohta kehtib, ja kaua see siin kehtib, mis ma kirjutan, aga ma kirjutan ikkagi, sest see on blogi ja see on luuletus ja blogi ja luuletus kõlavad hästi kokku, aegajalt) Erinevalt Kajast-Verontsist polegi mul plaanis väga asjalikku juttu ajada. Räägin seda, mis tuleb. Võib-olla tuleb midagi head ka, aga igal juhul tuli luuletus. Igal pool oleme me uibud, osad inimesed kui nad näevad valgeid tulemas saadavad otsekui kokkusurutud õhusuudluse, millele pole kätt ette pandud, läbi õhu meie suunas, kuulda on pea igal pool "Welcome"i ja eesnimesid ja soovi saada telefoninumbreid ja tavaliselt pannakse meid praktiliselt kogu aeg tähele. Meie ei saa ennast kuidagi varjata.

*
Ma ei ole olnud
ei Jumal, ei kuningriik
aga siin
kus valge inimene
on teinud
Jumala ja kuningriigi
pean seda olema
võrdluses kohaliku
albiinoga

Elu enne kurrunurruvuti aega

Your security guys is most important for us. Nigeria is safe place, dont worry.

Peab tunnistama, et me pole siin Lagoses jäetud saatuse hoolde. Siiani on meiega alati keegi tegelenud ning omapäi pole me veel saanudki ringi kolada. Õigemini alguses me ei tohigi, peab enne väikese päevituse saavutama ning veidike tutvuma, kuidas asjad siin tegelikult käivad. Meiega tegelevad põhiliselt mehed, mis peaks naiste positsiooni kohta ühiskonnas juba midagi ütlema. Üks naine siiski on - Martha, kes peaks olema meie mentor ja kelle käest oleme teada saanud, et kohalikud naised kulutavad igakuiselt palju raha ja tunde kunstküünte (sh varbaküüned) ning erinevate juuksestiilide juurutamisele, et kenad välja näha.

Hotell, kus me esimesed päevad elame, tundub normaalselt turvatud olema. Siseneda tuleb läbi kahe värava ning isegi turvamees ukse ees ootamas. Mis siis, et ta enamuse ajast baaris istub ning Nollywoodi filme vaatab. Siiski pani ta kohe tähele, kui mõtlesin „puurist“ korraks põgeneda ning väikese jalutuskäigu teha. Turvamees jooksis kohe järele ning üritas mind ümber veenda. Tal ei jäänud lõpuks muud üle, kui minuga kaasa tulla. Nii kui me viimasest väravast välja saime pidin leppima saja jälgiva silmapaariga tänavalt. Samuti olid hotelli baarist mingid tšikid meile järgnenud ning pika diskussiooni tulemusel nõustusin hotelli tagasi minema. Nii palju siis esimesest jalutuskäigust millele järgnes Ghana tšikkide poolt korraldatud järjekordne fotoseeria, kus peastaarideks Kaja ja Veronts.

Meie hotellis veedetud päevad on väidetavalt kohaliku standardi järgi üsnagi luksuslikud. Varsti kolime peredesse, kes on hoolikalt välja valitud ning keda kõik osapooled usaldavad, sest turvalisus on ikkagi esikohal (vähemalt nii meile alguses lubati, kuidas tegelikult läks kirjutame ja joonistame varsti). Uurisin, et kas seal on meil ka kliimaseade toas ning selle peale tuli vali naer. Järelikult mitte. Iseenesest hakkan juba selle kuumusega (nagu sauna eesruumis või botaanikaias) harjuma siin, kuigi endiselt naudin autoga sõitu, mitte liikluse, vaid töötava konditsioneeri pärast. Tõesti mõnus. Siin on igal vanal mersul töötav kliimaseade. Palavuse käest pole tänavatel kuskile põgeneda.

Maandusime võpsikusse!

Veel viimased hetked enne lennukirataste Nigeeria pinnaga kokkupuudet võis aknast jälgida uskumatut segadust - jäi mulje, et maandume pressitud liivarajale, kuhugi džunglisse. Kas selline ongi Lagose rahvusvaheline lennujaam!? Siiski, viimased meetrid olid ka asfalteeritud. Lennukist väljudes seisis keegi suure fööniga ning puhus kuuma õhku näkku. Peale maandumist järgnes nagu tavaks ikka väike turva- ning passikontroll. Tegelikult kontrolliti esimesena suvalise mundris tüübi poolt meie kollaseid vaktsineerimispasse (öeldakse, et ilma kollapalavikuvastase vaksiinita sa riiki sisse ei saa). Kaja kollast passi kontrolliti esimesena ning ausalt öeldes oleks võinud neile anda ükskõik mis suvalise kollase voldiku või kellegi sõbra passi, sest ega see ametnik erialast ekspertiisi ei omanud ning aimu tal eriti vaktsiinidest ei olnud. Nähes Veronika passi teisena, ütles, kuulge, seda ma olen juba näinud :)

Passikontrolli läbisime pea-aegu tõrgeteta: tuli seista erinevates järjekordades - riiki sisenemise paberi järjekorras, siis passi äraandmise järjekorras ning passi kättesaamise järjekorras. Natuke segadust tekitas neis ka meie Tallinna Briti saatkonna poolt tehtud viisa (pm oli tegu templiga). Ametlikult oleme siis esialgu kolmeks kuuks Nigeerias, turismireisil. Turvakontrolli põhimõtteliselt polnud. Kui saime kotid kätte, siis pakuti meile käru 100 naira eest. Sellest teenusest loobusime ning tarides kotte välisukse poole peatas meid lennujaama ametnik ning nõudis alandlikult 20$, et me kotte avama ei peaks. Welcome to Nigeria! Maksime lõpuks 10$ altkäemaksu (no tegelt saime nagunii vähemalt poolega petta) ning pääsesime muretult lennujaamast välja, kus meid juba ootasid kaks saatusekaaslast Itaaliast (Fabrizio ning Ermes) ning Udom, meie projektijuht vastuvõtvast organisatsioonist ja veel terve ports kohaliku organisatsiooni asjapulki. Ahjaa, ka kohalik turvamees, kes meie eskortimiseks oli palgatud. Peale 15minutilist segadust topiti meid autodesse ja algas sõit tundmatusse pimedusse. Nigeerias on parempoolne liiklus, kuid esimeste minutite jooksul polnud sellele pisiasjale võimalik kinnitust leida, sest autod sõitsid parasjagu seal, kus ruumi oli. Ka tagurpidi, kui vaja.

Liiklus oli tihe, inimesi oli sadades tee ääres ja tee peal (no pm on siin
konstantselt nii palju inimesi liikvel nagu viimase laulu- ja tantsupeo ajal Tallinnas). Väljas oli pilkane ööpimedus ja eurooplastena otsisime tagaistmetelt turvavöid, kuna meid oli topitud ka auto tagaistmele neljakesi. Ise võite arvata, kas vööd oli? Vööd olid :) kuid polnud südamikke, kuhu neid kinnitada! Esiistmel neid isegi kinnitatakse, sest seda nõuab seadus.

Peale pooletunnist sõitu ja ühes autos Celin Dioni ning teises Nigeeria räpi kuulamist jõudsime esimese öö "lukshotelli"! Kaja grupijuhina haaras kaasa Veronika ning kohalike korraldajatega läks sõit mustale turule, kus pidime raha vahetama. 1 $ on 150 nairat ning 1 euro 200 nairat. Mustal turul on suurema väärtusega rahatähed kõrgemas hinnas. Ühe 100$ kupüüri eest saime 15000N, väiksemate kupüüride puhul 13000N. Kõik sujus tõrgeteta ning olime terve telliskivi suuruse rahapaki, vaatamata sellele, et rahatähed olid 500 ja 1000sed, uhked omanikud.

Saabudes tagasi "lukshotelli" saime kohe ka kõhukinnitust. Meie esimene, kuid sugugi mitte viimane chicken rice!