Oleme oma tervisetunnid Festaci kuues erinevas koolis (igas koolis üks tund) lõpule viinud. Ühel päeval jalutasime kodu poole ja järsku keegi hüüab: „Aunty (tädi) Veronika!“ ning vaatame, et üks laps lehvitab. Oleme näinud niipalju lapsi, et enamike nende näod meil meeles pole, kuid koolivormi järgi teame, et oleme seal koolis käinud. Mõnel lapsel oli meeles isegi minu nimi: „Good afternoon aunty Kaja!“. See oli nii uskumatult armas tunne. Ainuke halb asi selle juures on see, et valetame meiega abielluda tahtvatele meestele oma nimesid ja kui nüüd lapsed kenasti üle tänavate meie nimesid karjuvad, siis väheneb selle pettemanöövri edukus!
No comments:
Post a Comment