Käsi pikalt ees ehk Nigeeria külalislahkusest

Kõik kohalikud ja ka enamus meie vabatahtlikest räägivad kui väga külalislahked on nigeerlased. Mina ei tea. Minu keel ei paindu seda välja ütlema. Ma olen väga nõus, et inimesed äärmiselt abivalmis. Näiteks, kui oled bussipargis ja tahad kusagile minna. Sa ei pea isegi mitte nõutu välja nägema, kui juba küsitakse kuhu ja hakatakse lausa kättpidi sind õige bussi peale vedama. Või et keegi ütleb bussis sulle, et nüüd kohe tuleb varsti maha minna ja seda kolm korda enne, kui maha tuleb minna, sest ta valmistab sind mahaminekuks ette. Või kui ta ise peab enne sind maha minema, siis selgitab ta bussijuhile, kus valge tuleb maha panna ning teavitab sind sellest naersuiselt enne lahkumist: „Kõik on korras, bussijuht teab õiget kohta!“ ja hüppab bussist välja. Või kui bussikonduktor tahab sinult kahekordse hinna võtta, kostub bussist alati hüüdeid: „See pole õige hind!“ Üliarmas! Samas ei saa ma kahjuks kasutada sõna abivalmidus meie vastuvõtva organisatsiooni inimeste kohta. Näited: päevade kaupa tuleb põhimõtteliselt manguda harja, 3ndat uksevõtit, ämbrit, tualetiharja, seda et tuleks lubatud koristaja jne. Praegu ei maksta meile välja gaasi ja bensiiniarveid, sest väidetavalt pole raha. Loodame, et rahalaev Eestist tuleb enne, kui me lahkume. Ahjaa, iga väiksemagi liigutuse eest tuleb meeletult tänada, sest muidu me oleme ebaviisakad ning erakordselt nõudvad. Eriti muidugi mina.

Aga külalislahkus? Ma ei tea. Vist on nii, et meil on terminist külalislahkus erinev arusaam. Minu jaoks seostub külalislahkus eelkõige koduga ja selle avatusega teistele, et ma teen inimese elu-olu enda juures mugavaks, kutsun külla, teen su oma perega tuttavaks, aitan sul ennast siin hästi sisse seada, tutvustan vajalikele inimestele, teen sulle mingeid teeneid ning ei oota selle eest vastu ei rahalist ega muud kasu, jne. Seda kõike tundsin ma Lähis-Idas, aga siin ma nagu ei ole seda enda definitsiooni mõttes kohanud. Me ei ole sedasi casually ühelgi inimesel külas käinud nt õhtusöögil, oma vaba aega veedame me pigem omakeskis, meid ei viida tutvuma kohalike vaatamis/kultuuriväärtustega, juhul, kui me ise seda ei küsi. Tegelikult me ei tunne neid inimesi inimlikust vaatepunktist, kellega me nö koos töötame.

Teine asi on siin raha ja maksvuse küsimus. Igal pool kuhu sa lähed, oodatakse, et sa selle „külalislahkuse“ eest ka maksad. Näiteks käisime nädalavahetusel Oshoghbo pühas metsas. Üks tütarlaps KOVst, kes on sealt kandist pärit, aitas meil seda nädalavahetust organiseerida (ka organiseerimisest ja programmist on meil erinevad arusaamised) ning selle „külalislahkuse“ eest pidime me kinni maksma tema ja tema venna sõidu ning ööbimise. Nad isegi ei pakkunud kordagi, et võiks enda eest maksta. Loomulikult külastasime seal jälle mingeid kohalikke kuningaid, kes siis abivalmilt tulid meile püha metsa näitama. Abivalmidus läks jälle maksma. Siis tehti meile ümber nurga selgeks, kui palju piletid ning kaamerad ja giiditeenus maksab ning et kuna me nende eest ei pidanud maksma, siis pidime kedagi jälle tänama ja talle mingi summa maksma. Siis oli kohal preester ja preestrinna, kes meie jaoks vaime välja ajasid või palusid või suhtlesid nendega. Aga ega see pole odav hobi, tuli jälle maksta. Ja tänada naerulsui. Siis tagasi kuningalossi (ärge erutuge sõnast kuningaloss, ei olnud selline, nagu ema teile kunagi muinasjutust luges) ning võimaluse eest, et keegi sul põõsastest ja nikerdatud uksest mõne sähvatuse lubas üles pildistada, pidid maksma! Ma ei maksnud enam, samaaegselt kadus mul ka oskus inglise keeles rääkida, seega ei saanud ma aru isegi rahvusvahelisest sõnast money ega ka žestidest.

Suvalised inimesed tänavalt, KOVst astuvad juurde ja küsivad, osta mulle süüa! Issand jumal, miks ma peaks!? Muidu vaatad peale, normaalne inimene, aga tuleb lagedale sellise hiilgava soovitusega. Esimestel kordadel maigutasime suid, siis edasi ütlesime ei. Mõtlesin, kui järgmine kord keegi küsib, siis uurin, miks ma tema arvates peaksin seda tegema, ma isegi ei tunne ju teda. Või siis siin blogis juba mõned korrad mainitud, et su tuttavad/pooltuttavad küsivad, mis sa mulle tõid, kas see asi sinu kotis on mulle, jne.

Mis mul veel meelde tuli: kui Lähis-Idas turul kollasin ja tahtsin mingeid mulle tundmatuid puuvilju 2-3 tükki prooviks osta, siis 2-3 asja ostusoov ajas müüa naerma, ta andis mulle need mõned prooviks, ilma rahata. Kuigi ma olin valge. Seda juhtus nii mõnelgi korral. Siin pole seda turul juhtunud, va üks kord, kui tahtsin ühte mullinätsu osta. Siinne kliima on raske ja kõik kasvav (roheline) saadakse raske töö ja hinge hinnaga; kas võib põhjuseks olla see?

Aga üleüldiselt ja kokkuvõtvalt, kas selle põhjuseks võib olla siin üldlevinud stereotüüpne arusaam, et kui vaene valge ka poleks, on ta ikka määratumalt rikkam kui kohalik must ehk ta on kõndiv rahakott? Et valge läheduses ringi liikudes ikka mingi raas ka mulle pudeneb? Või noh mis, valge ei saagi nende arvates vaene olla. Meil on pudrumäed ja piimajõed, miks muidu iga päev vähemalt 3 meest meiega abielluda tahavad. Saaks ainult siit minema. Valge nahk tähendab jumalust, siinses kontekstis ka jumalust. Kui me tahame aeg-ajalt kusagile kaugemale liikuda, siis kõikidelt on automaatne soovitus, võtke takso. Vabandust, mul ei ole iga liikumise eest võimalik maksta 200-500.- EEKi, kui ma võin selle eest maksta 15.- EEKi. Kui me turul tingime, siis öeldakse meile aeg-ajalt, küll teile valged meeldib raha, ei taha seda meile anda. Meie näeme seda jälle teisest aspektist, et teie näete meis rahakotti ning proovite niipalju meilt välja pigistada kui võimalik. Näiteks Oshoghbosse sõites käisid meie eest tingimas kohalikud, kuna muidu oleks hind sõidu eest tunduvalt rohkem olnud, kui valged oleks ise auto otsinud ja tingima asunud. Umbes nagu Tallinna taksojuhid teevad purjus soomlastele.

Seega, väikese sissejuhatuse järel võite ise enda jaoks edasi mõelda, mida tähendab külalislahkus, kuivõrd on seda eestlased rahvusena ning kuivõrd teie kogemused mujal maailmas ringi rännates asetavad eestlased, araablased ning nigeerlased külalislahketeks.