Piinlik

Läksime Verontsiga meile liha ehk suyiat ostma, mis on üks igavesti hää liha ja enne seda põikasime sisse ka kohalikku supermarketisse (pm 2/3 poest haarab enda alla pudukaup, 1 riiulil on küpsis jm magus, teisel purgitoidud ja kolmandal kuivtoidud). Järsku naeratab meile mingi noor kutt. Naeratab ja sellise näoga nagu me peaks ka teda tundma. Veronts ütleb, kle, kas teame seda kuju või. Mina viskasin pool pilku ja ütlesin ei ning vaatasin vesise näoga edasi veiniriiulit. Kutt ikka vaatab ja naeratab, imelik hakkab (no õnneks seisis paar meetrit eemal). Hakkasime sosistama, Veronts arvas, et vist peaksime teadma ja järsku tuli meist üks ideele, et äkki on see kuju meie hotellist, kelle vastutusel me oleme, nö püsikliendihaldur või midagi analoogset. No siis noogutasime vastu ja naeratasime ja ütlesime viisakalt ka tere ning siis asutus tüüp lähemale ja küsis, kas tunnete mu ära. Veronts ütles jah, mina ei :D No ja siis tuli tõesti välja, et tegemist tõesti sama mehega. Hotellis oleme teda mõned korrad näinud, aga siis ta alati ülikonna, lipsu ja prillidega, nüüd lühikeses spordidressis. Ma ei tunneks vbl mõnda eestlastki sedasi ära :) Ja siis saigi kõik riiete ja prillide kaela aetud. Tegelikkuses on asi muidugi mu jaoks hullem. Krt, kuidas ma negriidsete näojoontega maadlen. Ausalt, mul on nii raske inimestel vahet teha või aru saada, kas ma olen juba antud inimesega mingis kontekstis kokku puutunud. Tihti inimesed bussis tervitavad ja siis küsivad, et kas ei tunne ära, me oleme kohalikus omavalitsuses kohtunud. Ausõna, ei tunne. Tavaliselt ajan ma jama, et mul on halb nägude mälu, sest kuidagi piinlik on tunnistada, et ma ei suuda nii kiiresti harjuda mustade nägudega kui valgetega. Ja kuna ma siin enda teadmata paljusid ka kuidagi solvanud olen (kas siis kultuuriteadmatusest või oma erilise otsekohesusega ning inglise keel pole ka minu emakeel, et kuidagi asju pehmemalt ja nüansirikkamalt selgitada), ei julge ma seda neile ka ausalt tunnistada. Kui ma mõnikord võõraste jutust aru ei saa, sest aktsent on siin kõva, siis ma väidan, et olen poolkurt ning ei saa aeg-ajalt hästi jutust aru. Aga tuleb ennast ka kiita, sest erand kinnitab siiski reeglit, et näojoonte tundmine on mul võrreldes märtsi algusega tunduvalt paremaks läinud! Nägudeni!