Meil oli nii rahulik Eefraimist vaba nädal, oskasime seda aega nautida. Vahepeal hakkas isegi igav, et keegi ei koputagi uksele kell pool kaksteist õhtul ning keegi ei viigi meid etteteatamata mingite teiste printside ning prominentidega kohtuma. Me oleme nüüd Eefraimiga uuele tasemele jõudnud, kus suhtlus toimub osaliselt ka e-maili teel, kuna seltsimees Eefraim oli Brasiilias komandeeringus (õnneks tal pole veel meie telefoninumbreid!). Siiski on Eefraim osav kirjadele mittevastaja. Kui küsimuseks on meie majutus või mõned muud meie jaoks olulised teemad, jätkab tema kõrgeausus nilbet joont ning teeb kontekstist väljarebitud nalju.
Laupäeval helistasime Nollywoodi Sandrale (kohaliku kinoäri staarihakatis) ning leppisime kokku, et Sandra tuleb õhtul läbi ning lähme koos peole. Sandra tuligi ning Veronts ja Kaja suundusid kuldsetes kõpskingades peole, kus õhtul hilja saime sõnumi, et ohhooo, Eefraim ootab meid pühapäeva hommikul kell kuus oma kirikusse. Mitte keegi meist polnud sellise asjade käiguga nõus ning mis hommikul juhtus võib usuhullude riigi postitusest lugeda. Põnevust valmistas aga asjaolu, üllatus-üllatus, Eefraim tuli samal pühapäevaõhtul meie ukse taha ning rõõmsalt teatas, et läheme nüüd kõik mingit komöödiateatrit vaatama, piletidki olid juba olemas. Eefraimi geniaalseks tähelepanekuks oli, et me ei olegi sobilikult riides, vaid enam-vähem juba pidžaamades magama minemas. Niisiis maeti komöödiateatri plaan maha ning ega ma taaskord ei usugi, et piletid juba olemas olid. Ja halloooo, mis ööteater see selline pühapäeva hilisõhtul siis on ka?! Ja miks meile keegi midagi väikestviisi ette ei teata!? Carpe diem, ma ütlen! Sellel õhtul ei olnudki veel teada, et kuningas Piparmüntal (endine mitmekordne Lagose kuberner) on esmaspäeval sünnipäev ning suur ja uhke pidu tulekul, kuhu ka meid on kutsutud.
Järgmisel hommikul pidime plaani järgi kõik vapralt kohalikku haiglasse minema, et seal oma eksistentsi olulisust tõestada. Järsku tuli teade, et meile tuleb KOVi buss järgi ning suundume koos Eefraimiga kellegi sünnipäevale. Nagu ikka me ei saanud alguses aru, kelle sünnipäevaga tegu ja miks nii vara hommikul!? Pikalt ei jõudnud saadud info üle arutada ning Eefraimi peasulase utsitamise tulemusel „kiirustasime“ autosse. No see, kuidas meile valge mikrobussiga järgi tullakse ning kuidas me sinna hoogsalt siseneme ja kuhu turvamehed hüppavad lausa liikumise pealt bussi, tuletab meelde legendaarset A-Team’i sarja. Ahjaa, meeste moeröögatus on siin kanda lühikesi lipse.
Peopaika jõudes saime ka teada, et sünnipäevalapseks on seekord kuningas Piparmünta. Piparmüntat polnud veel kohal ning meid juhatati tema ema juurde, kes oli kaetud külaliste vastuvõtuks parafiini kihiga. Piparmünta ema on auväärses vanuses vanadaam ning Nigeeria kultuuris respekteeritakse vanureid üle kõige. Niisiis tervitasime prouat ikka kohalikke traditsioone arvesse võttes kummardades ning niksutades, mõned isegi põlvitasid. Tont teab kuidas see tervitamine siin õige ka on, sest siin iga hõim tervitab isemoodi. Tervitustele järgnes ka traditsiooniline fotoseeria ning aupaklikud tänuavaldused. Kogu üritust jäädvustasid vähemalt seitse kaamerameest ning fotograafe oli veel rohkemgi. Pärast Piparmünta ema külastamist juhatati meid peosaali, kus saime istekohad suurte kõlarite ette. Edaspidi tuleks kaaluda ka kõrvatroppide kaasaskandmist. Päris pikalt pidime istuma, kuni lõpuks ka Piparmünta saabus. Temaga meil sellel õhtul kätelda ei õnnestunudki ja eks see polegi paha, sest ega meil kingitust ju ka ei olnud;). Sünnipäeva külalisteks olid enamasti kukemütsidega mehed ning tegemist oli islamitraditsioonide järgi peetud üritusega. Aeg-ajalt loeti Koraani. Nii juhtubki, kui pühapäeval kirikusse ei lähe.
Varsti oli tulemas malaaria tablettide aeg ning pidime kindlasti enne nende manustamist ka midagi sööma. Meil olid kaasas banaanid ning üritasime salaja neid veidi näksida, ebaviisakas ju, eksole. Tegelikult hakkasid kõigil kõhud tühjaks minema ning nägime ka väljas suuri kandikuid sooja söögiga (loe: riis ja kana). Näljased eurooplased muust ei mõtle, kui et saaks kuskil jälle midagi süüa – leiba ja tsirkust (Verontsile Geišat)! Kristoffer mõtleb küll muudele asjadele ka, ma arvan, et ta saab nelja kuuga hiina keele selgeks! Ise endamisi mõtlesin, et no kuulge kõnemehed, lõpetage! Kaua võib üks sünnipäeva ametlik osa kesta! Peale pikka ootamist ning kultuurilist elamust olime kindlad, et teenisime ausalt söögi välja ning lootsime, et mõne aja pärast läheb õgimiseks, aga võta näpust. Pidime enam-vähem kohe peale ametlikku sünnipäeva osa A-Teami bussi jooksma ning suundume järgmisele üritusele. Juhin tähelepanu, et vahepeal pole me endiselt jõudnud midagi hamba alla saada.
Järgmine üritus oli Piparmünta korraldatud kollokvium. Poliitilist maiku konverents, kuhu olid kutsutud erinevad esinejad kõnesid pidama ning pärast sõnavõtte oli võimalik esitada ka küsimusi, kuid siiski diskussiooni osa oli marginaalne. Nagu kõigil üritustel siin kombeks oli algus veidi igav (saabumine, registreerumine, hümn, avapalvus, welcome, külaliste tutvustus jne) ning me põgenesime lähimasse ostukeskusesse, kus saime KFC’st ülimaitsvad kanaburksid ning poest ostsime veel Pimsi küpsiseid. Taevalik, ma ütlen. Oleks ainult kuskil ka Geiša šokolaadi. Saabusime tagasi täpselt selleks ajaks, kui külalisesinejad hakkasid kõnesid pidama.
Kollokviumi peaesinejaks oli dr. Hernando de Soto ning lisaks veel mõned kohalikud tegijad. Hernando kõne oli meie kõrvadele puhkus. Nii hea inglise keel ning mõistlik jutt. Võrreldes nigeerlastega rääkis Hernando normaalsel rahulikul toonil. Tavalised nigeerlased kõnet pidades räuskavad, karjuvad, hõiskavad ning juubeldavad, umbes nagu nad seda igal pühapäeval kirikus teevad.
Piparmünta konverents on seni olnud üks mõistlikumaid ettevõtmisi, kus oleme saanud osaleda. Meil polnud seal igav ning saime ka parema ülevaate arenguriikide probleemidest. Omandiõigus, õigusriik, hea valitsemine, korruptsioon, investeeringud jne. Üks konverentsi esineja oli eriti radikaalne ning nõudis uut ülemaailmset majanduskorda, kus Aafrika riigid saaksid ise dikteerida nende tooraine ning toodete hindasid. Õiglasem see ju oleks, kuid vaadates praegust olukorda kipun arvama, et ega tavalised inimesed sellest väga palju ei võidaks, sest enamus läheks juba niigi rikaste inimeste taskusse. Korruptsioon rikub siin kõik ära. Pigem oleks vaja kindlustada, et töötegijatele garanteeritakse õiglane tasu. Aga rohkem ei aruta keerulistel teemadel ning mainin ainult ära, et konverentsi lõppedes ning saalist väljudes pisteti kõigile kätte toidupakikesed: riis ja kana, vesi, puuvili! Vahepeal jõudis Veronts vetsu kinni jääda, kuid sealt õnnestus mul kiiresti pääseda. Sama saatus tabas ka Kajat, kuid temal ei läinud nii hästi, sest samal ajal jagati toidupakke ning kellelgi polnud mahti telefonidele vastata või siis Kaja abipalvetest aru saada. Vetsuboksipeatus venis kümnele minutile. Päev läks jälle korda.
Julgen arvata, et esmaspäevase kohaloleku ning veel mõne visiidiga teenime välja ka meile lubatud Abuja reisi. Piparmünta lubas meile juba esimesel kohtumisel, et viib meid oma eralennukiga pealinna külastama. Usun, et tšillima ning käsi šeikima, aga sellest pole midagi, see tuleb meil juba hästi välja. Ja tööd oleme ka juba saanud teha. Täna oli meil juba päris tegus päev ning samm sammult loodame, et tekitame endale ise sobivat tööd ja tegevust. Eesti naised on osavad ja leidlikud;)
No comments:
Post a Comment