Usuhullus/de riik

Uskumatu, mis täna hommikul toimus! Eile öösel, umbes 12 paiku, jõudsid meieni ärevad teated, et meid tahetakse kell 6.30 kiriteenistusele viia patrooni poolt. Selle vältimiseks lepiti kokku, et lülitame telefonid välja ja meid ei saada kätte (NB! lau- ja pühapäevad on vabatahtlikule vabad ja võib ta teha oma ajaga, mis ise tahab). Mõeldud, tehtud. Mingi aeg hakkab lauatelefon mu kõrva ääres helisema, uniselt mõtlen, ei võta vastu, aga kuna ma kella ei tea ja kell 8 pidi kohalik näitlejatar Sandra tulema ning viima Kristoferi ja Katrina kirikusse, siis lootsin, et äkki on tema ja annab teada, et on all neid ootamas. Noh, ei olnud tema. Patroon oli kellegi järgi meile saatnud, kell on 6.00 ning 6.15 olgu me all. Mina jauran unise peaga, et ma ei tea midagi ja et me ei tule, peale minutit jauramist ütlesin, no way ja lajatasin telefoni hargile. Võtsin ka torujuhtme telefoni küljest lahti. See ei aidanud, 10 minuti pärast helises uuesti. Ei võtnud vastu ja peale minuti kestnud helina lakkamist võtsin nüüd ka toru hargilt. Aga ega usupöörajaid see pisike takistus tagasi ei hoidnud. Mõne minuti pärast kostus koputus uksele, alguses vaikne, siis üha rohkem nõudlikum. Tundus läbi ukse, et poisid tegid oma ukse lahti. Koputused meie uksele jätkuvad, mis olid lõpuks mulle kui punane rätt härjale. Võtsin lina ümber tegin ukse lahti ja röögatasin, krt, mida te mõtlete, krt kell on 6, ma olen kõhutõvega voodis ja krt, kusagile ma ei tule ning lajatasin ukse kinni. Kõik see toimus 10 sekundi jooksul. Sellest saati pole me neist enam kuulnud. Eks siis näis, mida selline ennast kehtestamine siin kultuuris tähendab. Üks on kindel, see jamps pole meie jaoks veel lõppenud. Mina mõtlen samal ajal välja viisakat selgitust isikliku ruumi ja piiride ületamisest.