Veel viimased hetked enne lennukirataste Nigeeria pinnaga kokkupuudet võis aknast jälgida uskumatut segadust - jäi mulje, et maandume pressitud liivarajale, kuhugi džunglisse. Kas selline ongi Lagose rahvusvaheline lennujaam!? Siiski, viimased meetrid olid ka asfalteeritud. Lennukist väljudes seisis keegi suure fööniga ning puhus kuuma õhku näkku. Peale maandumist järgnes nagu tavaks ikka väike turva- ning passikontroll. Tegelikult kontrolliti esimesena suvalise mundris tüübi poolt meie kollaseid vaktsineerimispasse (öeldakse, et ilma kollapalavikuvastase vaksiinita sa riiki sisse ei saa). Kaja kollast passi kontrolliti esimesena ning ausalt öeldes oleks võinud neile anda ükskõik mis suvalise kollase voldiku või kellegi sõbra passi, sest ega see ametnik erialast ekspertiisi ei omanud ning aimu tal eriti vaktsiinidest ei olnud. Nähes Veronika passi teisena, ütles, kuulge, seda ma olen juba näinud :)
Passikontrolli läbisime pea-aegu tõrgeteta: tuli seista erinevates järjekordades - riiki sisenemise paberi järjekorras, siis passi äraandmise järjekorras ning passi kättesaamise järjekorras. Natuke segadust tekitas neis ka meie Tallinna Briti saatkonna poolt tehtud viisa (pm oli tegu templiga). Ametlikult oleme siis esialgu kolmeks kuuks Nigeerias, turismireisil. Turvakontrolli põhimõtteliselt polnud. Kui saime kotid kätte, siis pakuti meile käru 100 naira eest. Sellest teenusest loobusime ning tarides kotte välisukse poole peatas meid lennujaama ametnik ning nõudis alandlikult 20$, et me kotte avama ei peaks. Welcome to Nigeria! Maksime lõpuks 10$ altkäemaksu (no tegelt saime nagunii vähemalt poolega petta) ning pääsesime muretult lennujaamast välja, kus meid juba ootasid kaks saatusekaaslast Itaaliast (Fabrizio ning Ermes) ning Udom, meie projektijuht vastuvõtvast organisatsioonist ja veel terve ports kohaliku organisatsiooni asjapulki. Ahjaa, ka kohalik turvamees, kes meie eskortimiseks oli palgatud. Peale 15minutilist segadust topiti meid autodesse ja algas sõit tundmatusse pimedusse. Nigeerias on parempoolne liiklus, kuid esimeste minutite jooksul polnud sellele pisiasjale võimalik kinnitust leida, sest autod sõitsid parasjagu seal, kus ruumi oli. Ka tagurpidi, kui vaja.
Liiklus oli tihe, inimesi oli sadades tee ääres ja tee peal (no pm on siin
konstantselt nii palju inimesi liikvel nagu viimase laulu- ja tantsupeo ajal Tallinnas). Väljas oli pilkane ööpimedus ja eurooplastena otsisime tagaistmetelt turvavöid, kuna meid oli topitud ka auto tagaistmele neljakesi. Ise võite arvata, kas vööd oli? Vööd olid :) kuid polnud südamikke, kuhu neid kinnitada! Esiistmel neid isegi kinnitatakse, sest seda nõuab seadus.
Peale pooletunnist sõitu ja ühes autos Celin Dioni ning teises Nigeeria räpi kuulamist jõudsime esimese öö "lukshotelli"! Kaja grupijuhina haaras kaasa Veronika ning kohalike korraldajatega läks sõit mustale turule, kus pidime raha vahetama. 1 $ on 150 nairat ning 1 euro 200 nairat. Mustal turul on suurema väärtusega rahatähed kõrgemas hinnas. Ühe 100$ kupüüri eest saime 15000N, väiksemate kupüüride puhul 13000N. Kõik sujus tõrgeteta ning olime terve telliskivi suuruse rahapaki, vaatamata sellele, et rahatähed olid 500 ja 1000sed, uhked omanikud.
Saabudes tagasi "lukshotelli" saime kohe ka kõhukinnitust. Meie esimene, kuid sugugi mitte viimane chicken rice!
You shouldnt have paid bribe at the airport. This way run out of your money soon. Sometimes they just try their luck in extracting money from someone. Are you staying in Festac town at the headquaters?
ReplyDeleteHope you are enjoying your stay,
Olawale from Tallinn
Seltsimehed kurrunurruvutid elavad seal hoogsat elu, nagu muidu olen kuulnud :)
ReplyDelete