Kulinaariaparadiisi me kahjuks sattunud ei ole...

... on nending, millega igapäevaselt hakkama peame saama.

Meie esimene söök oli riis kanaga ja teine söök oli riis kanaga ning kolmas söök oli riis kanaga :D Niiet kui me Eestisse tagasi jõuame, siis ärge meile seda palun pakkuge. (Eriti see pulm seal Lõuna-Eesti kandis, kuhu me Verontsiga otse lennujaamast suundume!) Miskipärast teeb itaallastele nalja minu mure kohalike kanade pärast, sest tunnen pidevat huvi, et mitu miljonit kana ikkagi päeva jooksul oma otsa leiab, aga keegi ei oska vastata, sest sissepugitavate kanade hulk tundub mulle hirmuäratav.

Eelmine nädal oli meil väike sissejuhatus Nigeeria toitudesse, aga raske oli aru saada, et mis vahet on umbes kuuel erineva nimega supil, mida tehakse kõike kas kalast või kanast või kitsest (..the name is....and they will use goat or fish or chicken to make it). No lõpuks sisi sain vastuse, et erinevad vürtsid ja tegemistehnika tagavad erinevuse. Õhtu lõppes praktikaga - läksime ühte kohalikest söögikohtadest, mis siin tähendab umbes plekk-garaazhi suurust putkat ja võtsime pepper supi ning mingi maisist tehtud asja. Esiteks oli pepper supp põrgulikult vürtsine ja teiseks koosnes see liha osas kõõlustest, söögitorust, nahast jm õudu tekitavatest siseorganitest. Eestlane on tubli ja proovib ikka kõike, aga see oli ka meile liig. Mina nt suutsin ära süüa ainult maksatükid. Ülejäägid ehk siis põhimõtteliselt terve supi söötsime vabanduste saatel kohalikule koerale sisse (ma arvangi, et mu vanemad annavad sellist asja vist meie hundikale). Maisiasi oli nagu valge tarretis, va see, et sellel puudus igasugune maitse. Ja mida sa siis ütled, kui inimesed säravi silmi oma kulinaariat kiidavad? Meil on vastus juba valmis, hmmm huvitav ja teistsugune kui meil ning meie jaoks veidi liiga vürtsikas. Ma ei ole eriti pirts toiduosas, aga siin on mul selle 4 kuu osas teatud hirmud ja kahtlused. Samas, õnneks olen leidnud ka asjad, mis mulle maitsevad - rasvased moosipirukad (umbes sellised, nagu nõuka ajal sai igalt tänavanurgalt osta).
Maailmaparimad on siin aga rohelised mangod, ananass, rohelised banaanid (kõiki tuleb enne ostmist pigistada ja vaadata, kas ikka valmis), likilikid (mingid sametise koorega seemned, sisu oranzh ning mida tuleb nagu lutsukommi lutsida), arbuus, apelsin ehk puu- ja juurviljad.

Salatit siin ei tunnistata, seda on väga raske saada ja igakord kaasneb sellele ka mingi liha. Ka nt friikaid ilma lihata võttes vaatavad nad sind kahtlustavalt ja ikka küsivad mitu korda, et kas ilma kanata/lihata. Hetkel on tunne, et taimetoitlasi ja lihavaba toitu see riik ei tunnista. Aga kas te kujutate ette mu õnne ja rõõmu, kui pühapäeval, kui meid rikaste ja ilusate rannaparadiisi viidi ja ma seal Lähis-Ida tabuleh salatit ja hummust sain, kebabi, imelist kala ja liha, korralikku salatit ning sampust jää ja mahlaga.

Toiduaegu, kui selliseid siin ei tunnistata, sest nt kella 12-14 vahel ei tee keegi nägu, et peaks lõunat sööma. Meie vastuvõttev organisatsioon on isegi veidi üllatunud, kui ütleme, et tahaks nüüd süüa. Iseenesestmõistetav on, et hommikul hotellist lahkudes on esimene söögikord kas kell 15 või 17 või lausa kell 20. Oleme oma kottidesse nüüd juba pähkleid jm näksimist toppinud, et mitte pilti taskusse panna.

Head isu, läheme vaatame, mida järgmine söögikoht meile pakub!