Veronts Lõuna-Aafrikas

Aafrika teemadel jätkates lisan siia oma Lõuna-Aafrika blogi lingi.

Kodus kõik on kõige parem!

Eestisse jõudes ei suutnud ma paljude asjade üle ära imestada! Mõned eredamad tähelepanekud panen siia kirja ka..


Esiteks ei pea enam kuskil kauplema. Tegelikult harjumusest ikka kauplesin ning mõne suitsulesta sain ka poole hinnaga kätte, kui eriti suur kauplemise tuhin oli peal:D

Vapustavalt maitsvad toidupalad!

Sularahaga ei pea arveldama ning samuti on igal pool normaalsed pangad, et saad vajadusel seal raha vahetada, kui kuskile lähisvälismaale näiteks Lätti minek. Nigeerias pidi raha hankimiseks musta turgu külastama ning iga kord oli see üks paras ettevõtmine. Eriti reedeti kella kahe paiku, kui kõik (ka kõige suuremad ärimehed) pühakodades palvetamas käisid.

Autodes on turvavööd ning seda alati! Inimesi on vähe ning liiklust samuti. Isegi Tallinn tundus tühi, Tartust rääkimata.

Prügikastid on iga nurga peal - ei peagi enam kotis poole päeva prügi kaasas kandma!

Rahu ja vaikus!

Poed ja asjad ja šoppamine!

Telefoni saab laadida siis, kui aku tühjaks saab ning mitte igal võimalusel, kui elektrit kuskil saadaval on.

Keegi ei kutsugi igal pühapäeval kirikusse!

Õhtuti loojub päike nii hilja. Nigeerias loojus päike iga päev täpselt kell seitse õhtul.

Pimeduse saabudes ei pea koju kiirustama.

Vabaaja veetmise võimalusi on rohkem kui tahta oskaks ja osaleda jõuaks!

Keegi suvaline ei küsi enam, et kuidas läheb, ise samal ajal pea-aegu et samme kiirendades ning vastuse saabudes olles juba vaateväljastki kadunud.

Avastasin end ühe kohviku õuel tšillides, et käed mustad ning pikemalt mõtlemata üritasin käed pudeliveega ära pesta. Kohvikudaam selle peale jooksis ütlema, et neil on vetsud ka ikka olemas.

Harjumusest ei anna ma siiani raha vasaku käega!

Üks vana postitus - Madu saare valged spioonid

Kogu Nigeerias olemise aja jooksul pole meie käest mitte ühtegi korda küsitud dokumente ega kontrollitud viisa kehtivusaega. Siiski millalgi pidi see juhtuma ning nagu Nigeerias kombeks, ikka kohas, kus seda kõige vähem oleks oodanud. Nimelt läksime Lagose lähedal ühele saarele, kus meil oli kohaliku kooliga kokkulepe, et tuleme lastele töötuba tegema. Saarele jõudses sammusime rõõmsalt kooli poole ning meile avanes kaunis vaade (palmid sombuse taeva taustal), millest Kaja kohe ka mõned pildid jäädvustas. Mõne hetke pärast jooksid meile järgi kaks erariietes kutti. Nad väitsid, et töötavad politseis ning kohalik konstaabel soovib meiega kohtuda. Meile näidati ka „kodus tegin ise“ politseinike tõendeid ning olime sunnitud suunduma kohalikku politseijaoskonda, kus meid ootas kiire ülekuulamine: Kes te olete? Miks tegite pilte? Näidake pilte! Miks pole mulle keegi teatanud, et te saarele tulete.

Õnneks meil oli võimalik paarile konstaablist tähtsamale inimesele helistada, kelle abile me lootma jäime. Samuti oli meil KOVi koolis õpetamise luba kaasas, mida olime ennist kaks nädalat üritanud hankida ning täpselt saarele minekuks ka saime. Jätsime piisavalt usaldusväärse mulje ning Kaja tänas südamlikult konstaablit, et viimane meie julgeoleku pärast ikka muret tundis. Küsimuse peale, et mis ohud meid täpsemalt sellel saarel valitsevad, vastas konstaabel naeratades, et loomulikult me ei pea muretsema. Keegi meid pantvangi võtma ei hakka. Järgmisel korral palus konstaabel aga kindlasti talle teatada, et neid olematuid ohte meil ka järgmisel korral poleks! Vestluse jooksul tegi konstaabel mulle silma ning küsis telefoninumbrit. Mille peale ma uhkelt vastasin, et meil ei ole lubatud oma numbreid turvalisuse kaalutlustel kellelegi jagada. Selle peale andis konstaabel meile ise oma signeeritud visiitkaardi! Siin ühiskonnas on väga oluline omada väga palju erinevaid visiitkaarte. Kui on mingisuguseid probleeme, siis tuleb kohmetult kogemata õige visiitkaart rahakotivahelt maha pillata ning probleem pidavat ise lahenduse leidma. Sama saare peal aga kõigest mõne tunni pärast kontrollisid ka migratsiooniametnikud meie dokumente, kui üritasime suure tee pealt džunglisse põigata. Õnneks meil olid dokumendid enam-vähem korras - Nigeeria viisa kehtis veel paar päeva, sest viisapikenduste koopiaid polnud me veel hankida jõudnud.

Surmahaigus sääsepistest

Tutvuge Monika (25) haiglaseiklustega!:D

Lagose beebide iludusvõistlus

Mõni aeg tagasi toimus Lagoses beebide iludusvõistlus. Üritusele mindi kohaliku omavalitsuse poolt organiseeritud bussiga ning start pidi toimuma kell seitse hommikul. Meie suutsime häbematul kombel kolm minutit hiljaks jääda ning juba tehti meile märkus, et miks me nii kaua mökutasime. Mainin ära, et tavaliselt oleme meie need lollikesed, kes õigeks ajaks end kohale veavad ning siis paar tundi teisi kulgejaid ootama peavad. Võistluspaika kohale jõudes ootas meid suur ja tühi ruum, olime enam-vähem esimesed saabujad. Läks veel head paar tundi, enne kui üritus ise pihta hakkas. Emad ja lapsed muudkui saabusid ning igal beebil oli omamoodi soeng ning riietus. Tüdrukutel olid valdavalt roosades kleitides ning värviliste patsikummidega. Vahepeal astus minu juurde meesterahvas ning küsis, et kas ma teda ära ei tunnegi!? No tõesti, ei tundnud, sest endiselt valmistab negriidsete näojoonte eristamine veidi raskusi, kuigi asi on võrreldes siiatulekuga tunduvalt paremaks läinud. Tegemist oli seekord arstiga, kes oli meiega eelmisel päeval samas paadis saare pealt koju sõitnud. Peale arsti lähenes mulle järgmine nigeerlane, kes viisakalt uuris, kes me oleme ning millega Nigeerias tegeleme. Kui kuulis, et töötame Amuwo Odofin KOVis, siis oskas kohe Eefraimi ära mainida ning tunnustada tema head tööd kohaliku omavalitsuse juhina. Mõne aja pärast tuli see mees uuesti ning küsis meie nimed üle. Ürituse lõpus tänati uhkelt EVS vabatahtlikke Amuwo Odofinist – meie polnud antud ürituse toimumisse mitte kuidagi panustanud! Ilusaima beebi valimisprotseduur jäi mulle aga päris segaseks. Ühel hetkel kutsuti kaks beebit lavale ning anti auhinnad üle. Aga eks seal olekski olnud raske ilusaimat beebit valida. Kõik väiksed lapsed on Nigeerias väga armsad!

Leidlikud lauatennise harrastajad

Olles ise ka mõnda aega lauatennist kooli ajal harrastanud tahaksin siinkohal tutvustada Nigeeria laste lauatennise mängimise harjumusi. Ehtsat lauatennise lauda olen Nigeerias näinud ainult ühes kohas – meie viietärni hotellis. Tavalised Nigeeria lapsed aga on üpris leidlikud ning kasutavad lauatennise laua konstrueerimiseks kõikvõimalikke käepäraseid vidinaid. Nii kohtab kõige tihedamini, et lauaks on pandud vana uks, mille külge on kinnitatud ehtne lauatennise võrk. Olen näinud ka võrgu asemel kivide ja puiduliistude moodustist. Reketiteks enamasti on vineeriplaadid ning lapsed on nendega mängides üpris osavad. Ainuke, mis on alati ehtne, on lauatennise pall. Vahepeal on lauatennise lauaks hoopis mõni laiem pink. Lauatennist mängitakse enamasti tänaval ning olen mitmeid kordi ka mänguga liitunud. Ei olegi nii kerge vineeriliistuga pinksi mängida ning vinte keerutada. Kohalikud poisid on selles aga päris osavad. Neil on alati hea meel, kui ühele valgenahalisele ära teevad. Aga eks mõni kord saan ka mina võidurõõmu maitsta.

Pildid vol3

Mai pildid siin.

Jumalal reedeti ei ole meie jaoks aega

Ei hakka laskuma diskussiooni, kas jumal on olemas või mitte. Nigeerlaste jaoks on jumal olemas 200% ning teda peavad kristlased ja moslemid lihtsalt aeg-ajalt jagama. Nigeerlased on nii paduusklikud, et isegi inimkonna loomise üle vesteldes sülitatakse Darwini evolutsiooniteooria peale paksu tatti. Muidugi kohalikud ei arva, et jumalat peaks üldse jagama, sest ainult nende jumal on ainuõige. Kristlased on siin tihtipeale veendunud, et moslemid on jobud ning kaabakad, kuid nende rõõmuks või kurvastuseks on moslemid ka vastaval arvamusel kristlastest. Tihtipeale ei ole kohalikud võimelised usu teemadel diskuteerima, sest kõigil on oma õigus ehk lõpptõde, mida ei ole võimalik mõjutada ega muuta. Eriti karmiks läheb, kui vestluspartneriks on keegi, kes üldse jumalasse ei usu. Minu arusaamise järgi on kristlaste ja moslemite jumala puhul tegemist ühe jumalusega. Kristlased peavad Jeesus Kristust jumala pojaks, kuid moslemid peavad teda prohvetiks ning see annab neile aluse uskuda, et Muhamed oli prohvet nagu Jeesus Kristus, kes inimeste sekka maale saadeti jumalasõna kuulutama. Kuna jumal on üks, siis on logistiliselt väga mõistlikult paika pandud, et moslemid ja kristlased palvetavad erinevatel aegadel. Nii on jumalal aega mõlematele ühtviisi tähelepanu pöörata. Kuna Eesti esindab pigem kristluse paradigmat (mošeed pole meile veel ehitatud), siis julgen arvata, et see võib olla seletuseks, miks reedeti kella kahe paiku meil tihtipeale miskit nässu läheb või plaanivõetud asjad kohe mitte kuidagi sujuda ei taha. Reedeti lähevad moslemid kahe paiku mošeesse palvetama. Siin Nigeerias pannakse koolid isegi reedeti varem kinni, et lapsed saaksid palvetama suunduda. Kuna aga ühine jumal on reedeti kell kaks mošees moslemitega hõivatud, siis ei suuda ta samal ajal jälgida, mida Kaja ja Veronts parasjagu teevad ning meie tegevustele positiivset ning soosivat hõngu suunata.

Nagu öeldud, reedeti toimub meil koomilisi asju. Nimelt kord juhtus nii, et nii minul kui ka Kajal oli kohalik raha otsas ning olid veel alles eurod, mida tahtsime nairadeks vahetada. Enne seda suurepärast plaani oli meil õnneks veel kahe peale umbes 500 nairat, mille eest saime mõlemad süüa ning jäi veel paarsada kohalikku ülegi veel. Peale söömist seadsime oma sammud mošee suunas, sest valuutavahetusäri monopol on moslemite käes. Oleme alati mošee juures raha vahetamas käinud. Tee peal lootsime kohata jäätisepoissi, kes muidu kogu aeg ringi tilbendavad ning kunagi pole probleemi jäätist osta. Seekord jäätisepoissi me nagu kiuste ei kohanud. Kui jõudsime mošee juurde kella kahe paiku, siis hakkasin kohe ka vahetuskursi üle läbirääkimisi pidama. Siis aga juhtus midagi kummalist. Vahetajahärra pakkis oma asjad, jättis meid sinnapaika ning jooksis mošeesse palvetama. Nii tegid kõik, kes seal ümbruses olid. Meil ei jäänud muud üle, kui ilma kohaliku rahata kodu poole kõmpida, taskus põhimõtteliselt mitte midagi. Meil polnud ka telefonides krediiti, et kellegi käest raha laenata. Kodus ei olnud asi parem – elektrit ja vett ei olnud juba kolmandat päeva. Viimase raha eest tellisime veepoisi, kes tõi meile 30 liitrit vett. Järgmisel reedel oli meil aga raskusi transpordi leidmisel punktist A punkti B. Arvestades, et tavaliselt pole meil Lagoses liiklemisega probleeme võime ka selle juhtumise jumala kaela ajada. Vot nii on lood, siinpool sood.

Riverine piirkond ehk Jumalast hüljatud koht

Oleme Veronikaga kahel korral käinud meie KOV kõige vaesemas piirkonnas ehk saartel, mida ühise nimetusena kutsutakse Riverine´iks.

Kõigepealt sai seal käidud auväärse (honorable) härra Wasiu Belloga, kes on sealt piirkonnast valitud isik KOV töötama ja selle piirkonna probleeme lahendama. Käisime otsimas koole, kes tahaks meie töötuba oma lastele. Kuna käigupäevaks oli reede, siis õpetajad olid kõik kusagil maismaal koosolekul, kuid vastu võeti meid küllaltki sõbralikult (aga mitte nii sõbralikult kui Festaci koolides, kus on teada, et oleme linnapea parimad sõbrad), kuigi veidi ehk kahtlustavalt. Siin nõuti ka kirja KOVlt meie nö heakskiitmiseks tunduvalt rohkem kui Festacis. Selgus, et siin elavad paljud Ghanast ja naaberriigist Beninist ja mujalt pärit immigrandid, seega peab meil töötoas olema tõlk, kuna paljud lapsed ei saa siin inglise keelest aru. Kokku sai kolme kooliga lepitud kolm töötuba juuni esimesel nädalal. Nüüd tuleb veel välja mõelda, kuidas varajasel hommikutunnil sinna kohale saada.

Saar ise nagu saar ikka, keset vett. Sinna ja tagasi saime 15 inimest kandva paadiga, kõikidel päästevestid seljas. Paadid käivad sama süsteemi alusel nagu kõik muu ühistransport siin – siis kui on inimeste arv täis, paat ka koheselt väljub. Ülevedu maksab 4 EEKi ja kestab 15-20 minutit. Kuna saari on kaks, siis nende vahel liikumiseks rentisime kohaliku paadimehe, kellele maksime 160 EEKi. Elamas on seal ca 10 000 elanikku. Saarel ei ole asfaltteid, vaid teedeks on liivarajad. Okadad (motikad) proovivad nendes siiski sõita. Pole korralikku meditsiinikeskust. On mõned esmatasandi kliinikud. Seda kliinikut, milles meie korraks sisse hüppasime, on meie mõistes raske nimetada kliinikuks, sest mingeid kliinikule omaseid tunnuseid, sh aparatuure ei olnud; aga vähemalt on koht, kuhu vajadusel tulla ja arstiabi saada. NB! Riverines töötav arst on KOV kõige kõrgemini tasustatud ametnik. Räpakust on igalt poolt näha. Ja vaesust. Paljudel pole ei NEPA elektrit ega ka generaatorit, torudest jooksvat vett pole enamikel. Saarel on neli munitsipaalkooli ja lugematul hulgal erakoole. Õpetajad käivad igal päeval üle vee kooli, sest enamik nendest ei ela saarel. W. Bello tahab, et KOV ehitaks saarele mõne külalistemaja, kus õpetajad saaks ööbida ning siis ehk tahab rohkem õpetajaid siia ka õpetama tulla. Ka õpetaja peaks siin rohkem palka saama, kui maismaal, aga see hea asi olevat võimalik ainult teoorias.

Sellel teisipäeval sattusime jälle Riverine, kuna KOV on käimas ema ja vastsündinu nädal (kahjuks olid kõige ägedamad tegevused just nädalavahetusel, kui meie olime Oshoghbos). Hommikul kihutasime Verontsiga okadadega Festaci nö äärelinnas Mile 2-l asuvasse kliinikusse ning peale 45 minutilist ootamist liikusime kiirabiga sadamasse. Seal anti meile päästevest ning suunati paati. Umbes sellisesse nagu kasutati saarele sõiduks „Mehed ei nuta“ filmis. Õnneks olid kõik korpulentsemad daamid enne meid paati roninud ja Kalju Karaski tegelase hüpe paati jäi seekord õnneks kogemata. Reis kestis umbes 35 minutit. Väga mõnus oli, rahustav, päike paistis, kulgemine. Oleks niimoodi tahtnud mööda saata terve päeva. Nigeerlased tunduvad vett kartvat ja neil oli hea meel, kui lõpuks randusime. Iga üks sai mingi kompsu kandmiseks ja mööda liiva algas tee sihtpunkti. Ei olnudki kohalik kliinik, vaid kohaliku kuninga (oba) maja, mille ees olevas varjualuses üritus toimuma hakkas. Emasid oli kohale tulnud väga palju. Nad said seal oma lapsele või endale A-vitamiini, lapsele vaktsineerimiskaardi ning neid koheselt ka vaktsineerida, nõustamist, pereplaneerimisealast infot, voldikute näol toitumise ja malaaria infot. Miskipärast (ma arvan, et voldikute üleküllus) ka linnugripi voldikuid! Meie saime auväärse ülesande panna ravimeid kilekottidesse – pruunid 12, valged 10, oranžid 10, kollased 7 jne. Umbes tund aega saime seda teha, siis lõppesid kilekotid otsa ja rohkem meid tööga sellel päeval ei õnnistatud. Pärast ütles üks KOV meesametnik, kes väga ka meie emaile soovis, et kas oleme seda ülesannet ka varem täitnud, olime nii professionaalsed välja näinud! Täname komplimendi eest. Ahjaa, mingil hetkel otsustasid KOV inimesed, et aitab, nüüd enam ravimeid ei jaga, mis siis et nõudmist ja vajadust seda teha jagus veel küllaga. Joakaupa, ikka jaokaupa jagatakse siin asju! Nagu ka nädala avaüritusel – kõik rasedad tulge ja saate moskiitovõrgu ja kui selgus, et neid on nii palju, siis enamik saadeti ilma võrguta siiski minema.

Peale töö lõppemist võtsin ma fotoka välja ning tegin oma Nigeeria aja õnnestunumad ja ägedamad võtted. Emadest, lastest, väikelastest emade seljas, seeniorkodanikest. Paljudest proovisin teha ülesvõtteid nii, et nad ei näeks, poseerimata võte on kõige ausam ja ägedam. Paljud tahtsid, et ma nende lastest pilti teeksin. Leidsin ka oma lemmikmodelli, kelle nimetasin Nukitsaks. Lapsed jooksid järgi ja hüüdsid: „Valge, tee pilti!“ Tegin, nemad poseerisid, trügisid: „Tee minust! Tee minust! Tee minust!“ ning siis oli nalja kui palju, kui neile pilte näitasin. Fotokas oli lausa tuline ning aku sai poole päeva peale tühjaks.

Vahepeal oli saabunud ka Lagose Tervishoiuministeeriumi töötajad kogukonna tervist hindama ja parandama. Inimesed said oma silmi, vererõhku ning veresuhkrut proovida. Kel oli vaja, sai kohe ka tasuta lugemisprillid. Uurimise peale, kuidas kohalike tervis, ütlesid spetsialistid, et täitsa OK, pole viga.

Kollasin veidi ka külavahel ringi, leidsin 1,5 m kõrgused ja vähemalt 2,5 m pikad austrikarpidemäed. Paljad lapsed ujusid suhteliselt räpases vees. Mehed küpsetasid liha. Naised pesid pesu. Mõned inimesed tegid uinakut. Kitsed magasid või närisid midagi. Kanad ja kuked ajasid omi asju. Idüll Nigeeria moodi. Ootan järgmist nädalat, et sinna tagasi minna.

Üritus lõppes kuidagi järsku. Tundus, et suvaliselt, loodetavasti siiski mitte, sest kuulsin ka hüüdeid, kus on teie kaart, jagati välja veel viimased meie poolt pakendatud ravimid. Ja juba oli minek. Inimesi oli tegelikult veel päris rohkelt ümberringi. Tahtsin veel ka kempsu. Kõigi ees küsiti, kas valge tahab wee-weele (pissile) või poo-poole (kakale) ning kui tahtsin pissile, siis viidi mind kõige absurdsemasse kempsu. Oli kolm seina ja uks, auku polnud, ukse vastas olevas seinas oli pisike auk, kust kaudu põrandale uhatav vesi aega mööda välja voolas.

Pressikonverents

Esmaspäev. Pressikonverents. Kell 11. Ei midagi. Kell 12. Ei midagi. Kell 12.30 algas. Algusega läks nii kaua, kuna Eefraimi kõne oli vaja ümber teha. Mind kupatati Eefraimi kõrvale, teisel pool teda oli keskkonda kaitsev taanlane, minu kõrval 27. mail toimuva rahvusvahelise lastepäeva korraldajad ning kusagil kauguses ka Fabrizio. Pressikonverents algas palvusega, siis järgnes külaliste jm austusväärsete tutvustamisega, siis ütlesid ajakirjanikud, et kes ja kust nad on ning siis algas Eefraimi kõne. Räägiti kõigest ja mitte millestki. Lastepäevast, keskkonnast, mõnesõnaga meist. Eriti rõhutati, et lapsed on tulevikuliidrid ja seda vastupidiselt ühele ajaloolisele Nigeeria sõjaväe diktaatorile, kes väitis, et Nigeeria lapsed ei ole võimelised tulevikus oma riiki ise juhtima Siis tuli küsimuste ring – keskkonna teemad ja huvi taanlaste vastu, kes olid siin olnud nädala, mõned lastepäevaga seotud küsimused, mõned küsimused veel ning kogu lugu. Meie tegevuste vastu ei tundnud keegi huvi. Mul oli jube igav, kõlgutasin jalga üle põlve. Peamine ülesanne oli kena välja näha, naeratada fotograafidele ja kaamerasse, nõjatuda aeg-ajalt Eefraimi vasaku õla vastu, sest fotograafi žestid väljendasid seda soovi. Küsimuste vooru lõpus pistis Eefraim mulle mikrofoni nina alla ja siis rääkisin kokkuvõtvalt, et milleks ning mis raames me siin oleme, mida me teinud oleme, mida veel plaanime ning Fabrizio sai pressikonverentsi lõpus sõna, et kõik ülevoolavalt tänada. Tänamist hinnatakse siin ühiskonnas üliväga, isegi kui see pole kuidagi põhjendatud! Häid suhteid aitab see hoida!

Spordipäev Nigeeria moodi ehk Chairman is very much around!

Uhkusega teatan, et nägin ise oma silmaga suurt koolidevahelist spordivõistlust. Suure spordisõbrana kujutasin ette, et tegemist on Eesti mõistes maakonna meistrivõistlusega kergejõustikus või siis jalkas või milles iganes, kus jõudu ja võimu katsuda saab. Spordiga oli antud üritus küll vähesel määral seotud, kuid hoopis erinevas võtmes, kui seda endale alguses ette kujutasin.

Spordipäevast kuulsime juhuslikult, kui käisime koolides direktorite jutul, et töötoa toimumise aeg kokku leppida. Kuna neljapäeval ei olnud võimalik spordipäeva tõttu üheski koolis töötuba läbi viia, siis otsustasime ka ise spordipäevale minna, juba puhtalt huvi pärast, et näha kuidas selliseid asju siinmail korraldatakse. Ja pettuma me ei pidanud, sest nagu ka paljude mõistete puhul (nt. transparency, politeness, hospitality jne) meie algsed arusaamad ning ettekujutelmad ei kattu kohaliku reaalsusega.

Esiteks oli ilmselgelt ürituse täpsem koht ning aeg suurimaks saladuseks. Erinevat infot tuli mitmest kanalist ning see oligi eksitav. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas KOVi haridusosakond ei olnud antud üritusest teadlik. Samuti on imelik, et spordipäeva kohta info saamiseks soovitati meil minna põllumajanduse osakonda, sest põllumajanduse osakonna juhataja vastutab spordi, sotsiaalvaldkonna ning naiste ja noorte jõustamise eest. Nigeerlased on ikka silma paistnud oma mitmekesiste ja põhjalike teadmistega erinevatest valdkondadest. Niisiis saime lõpuks usutava info hoopis norskava koolidirektori laual lebavalt üritust reklaamivalt flaierilt.

Spordipäev pidi algama kell 11.00, kuid tegelikult läks võistlemiseks alles kahe paiku pärastlõunal. Ma jõudsin juba vahepeal mõelda, et vaesed sportlased, nende peale mõeldi sellel üritusel kõige vähem, nad pidid ka enamuse ajast valmis olema ning kõhud tühjad stardipauku ootama. Saabusime staadionile üpris varakult ning mõne hetke pärast ründasid meid hullunud lapsed ning enesele märkamatult olime paarisaja lapsega ümberpiiratud. Kõik toimus nii kiiresti, et me ei jõudnud tekkinud olukorrale reageeridagi. Lapsed tahtsid meid puudutada ning pilti teha. Nad ei tahtnud meist lahti lasta ning mul oli juba vahepeal tunne, et pressitakse meid lämbumiseni kokku. Suurt karja on raske kontrolli all hoida ning lapsed muutuvad üksteise suhtes nii ettearvamatuks, et tahtmatult tegid ka üksteisele haiget, kui meieni küünitades oma sõpradele kogemata peale astusid. Seda kõike aga mille nimel?! Kaja puusanõksude peale hakkas kogu piiramisrõngas tantsima ning meil ei olnudki võimalik mitte kuhugi peitu pugeda, kui et liikuda direktorite telgi poole, kus saime päikesevarju alla istuma. Telgi juurde liikumine tähendas aga staadioni risti-põiki ületamist samal ajal mõned sajad lapsed meie ümber.

Tulles tagasi spordipäeva juurde pean ära mainima, et tegelikult oli see pigem sportlik-kultuuriline üritus, kus ei puudunud rongkäik, rahvuslikud tantsud, hümni laulmine. Spordi osakaal oli minimaalne: kaks sprinti, teatejooks ning 30 minutit jalkat. Thäts it. Rongkäiguks oli iga kooli võistkond ühtsetes värvides ning valgete sokkide väel. Direktorid, asedirektorid ning abipersonal olid ka igaüks vastavalt staatusele samast materjalist rõivastes ning kehalise kasvatuse õpetajad patseerisid rohelistes (minu meelest veidike kohutavates) adidase dressides. Mõni tõmbas dressipüksid üle naba või siis venitas dressipluusi põlvini. Rongkäigu ajal peale hümni ja palvust jagati ülesrivistatud koolidirektoritele kakaojooki (lastele seda väga ei jagunud seekord), mille topsid leidsid mõne hetke pärast tee suvalistesse kohtadesse maha. Hea eeskuju kõigile lastele. Mis siin enam keskkonnateadlikkuse tõstmisest rääkida, kui direktoriprouad ise süüdimatult prahti maha pilluvad. Suurepärane eeskuju lastele! Peale kakaojooki jagati direktoritele kana ja riisi ning kõik hakkasid kohe mugima, mitte kedagi ei huvitanud, kuidas lapsed võistlevad ning mis seal staadionil üldse toimub. Mulle on jäänud mulje, et tihtipeale tulevad inimesed mingisugustele üritustele selle pärast, et seal süüa antakse või vähemalt on see söök ja jook väga tähtis osa üritusest endast. Kui KOVis mingisuguseid temaatilisi kogunemisi korraldatakse, siis eranditult iga kord peale viimast kõnet või palvust jagatakse coca-colat ning tihtipeale ka priviligeeritud külalistele kana ja riisi. Eefraimi sulane Omo mainis ka ükskord, et muidu inimesed ei tule üldse kohalegi, kui üritusel pole midagi võimalik tasuta saada. Aeg-ajalt jagatakse ka näiteks Eefraimi pildiga vihikuid või muud nänni ning eriti popid on siinmail KOVi logoga nokamütsid ning üritustele pühendatud t-särgid.

Samal ajal kui direktorid ning asedirektorid kahe suupoolega rasvast kanakintsu matsutasid, toimusid ära ka kaks 100 m starti ning üks teatejooks. Peale väsitavaid etteasteid järgnes kultuuriline osa, kus lapsed rahvusliku trummimuusika järgi puusi ja keha liigutasid. Rütmitunnetus on siinsetel asukatel lausa fantastiline. Demonstratiivsete esinemistele järgnes 30 minutiline jalgpallimatš, mille võitjaks osutus KOVi võistkond. Jalgpalli ajaks oli palgatud isegi kommentaator, kes tegi aeg-ajalt paljulubavaid märkusi, et Eefraim on juba poolel teel (Chairman is very much around). Kuid hoolimata paljude ootustele auväärsus ise siiski kohale ei jõudnudki. Eks oli ta seekord extremely busy nagu tavaliselt.

Aunty Veronika, aunty Kaja

Oleme oma tervisetunnid Festaci kuues erinevas koolis (igas koolis üks tund) lõpule viinud. Ühel päeval jalutasime kodu poole ja järsku keegi hüüab: „Aunty (tädi) Veronika!“ ning vaatame, et üks laps lehvitab. Oleme näinud niipalju lapsi, et enamike nende näod meil meeles pole, kuid koolivormi järgi teame, et oleme seal koolis käinud. Mõnel lapsel oli meeles isegi minu nimi: „Good afternoon aunty Kaja!“. See oli nii uskumatult armas tunne. Ainuke halb asi selle juures on see, et valetame meiega abielluda tahtvatele meestele oma nimesid ja kui nüüd lapsed kenasti üle tänavate meie nimesid karjuvad, siis väheneb selle pettemanöövri edukus!

Vähemate võimalustega laste kool

Ühel teisipäeval, kui ajasime taga Festaci koolidirektoreid, et selgitada neile meie soovi tulla nende kooli oma töötuba tegema, koperdasime sõna otseses mõttes kogemata puuetega laste klassile otsa.

Mulle tundus huvitav, et keegi vehib klassis viipekeelt rääkida. Mina kui sotsiaaltöötaja hingega inimene, olles ka neli aastat eripedagoogikat õppinud, tundsin huvi, et mis ja kuidas siis selles klassis toimub ja ronisin sinna sisse. Klassi ehk üksuse juhataja, kes oli äärmiselt meeldiv vanahärra, andis meile oma tegemistest väikese ülevaate.

Klassis ehk üksuses õpib 32 last, kellest vaegnägijaid on 3, vaegkuuljaid 14, füüsilise puudega 1 ning vaimse puudega 14 last. Lapsed on erinevas vanuses, noorim ? ja vanim ? Õpetajaid on laste jaoks kolm. Tegelikult kaks, üks õpetaja on kuulmispuudega noormees, kellel ei ole õpetajakutset, kes on meie mõistes siis abiõpetaja. Härra juhataja ütles, et kõige suuremaks mureks on neil see, et abiõpetaja ei saa oma töö eest palka, aga tal on pere, keda toita ning katta. Aeg-ajalt saavat ta siiski mingeid ebaregulaarseid makseid (ma ei saanud sellest päris täpselt aru, et mis ja kuidas). Nad näitasid mulle ka kirja, mille olid hr Eefraimile 25. veebruaril saatnud, kuid millele pole siiani vastust. Vaatasin kirja üle, tegin mõned märkmed ja lubasin Eefraimiga sellest rääkida, et võimalusel abiõpetaja palgale saaks. Samal õhtupoolikul saime hr juhatajalt nii armsa sõnumi, et täname teid teie südantsoojendava ja lootust tõstva külaskäigu eest.

Saatsingi Eefraimile kirja järgmisel päeval, selgitades olukorda, olulisust, et ka puudega lapsed peavad koolis käima, õpetajate head tööd, noormehe eeskujuks olemist jne, lõpetades sooviga, et noormehe saadetud kiri saaks üle vaadatud, vastatud ja võimalusel talle koht organiseeritud. Eefraim vastas, et loomulikult ma teen seda Sinu jaoks, Kaja. Selge, mõtlesin mina, raud on kuumaks köetud, nüüd tuleb hakata seda järjepidevalt taguma. Eefraim lubas minuga siis kooli tulla. Lähme täna, ütles ta esmaspäeval kell 14 peale pressikonverentsi. Ei saa, vastasin mina, kell 4 kõik koolist läinud ja koolid suletakse sel ajal. Lähme homme! Selge homme. Kellaaja suhtes Eefraim mu smsile ei vastanud. Saatis järgmise päeva õhtul a la kell 18, et rutaku ma nüüd kergel sammul tema kontorisse ja lähme nüüd kooli. Kuulge härra kõiketeadja, koolid on ju kinni. Pinnisin uut aega. Toogu ma reedel kell 11 need inimesed tema kontorisse. Tehtud! Reedel kell 10 algas ema ja lapse nädal kohalikus omavalitsuses suure üritusega, mille patrooniks Eefraimi naine. Eefraim loomulikult pidi pidama kõne. Seda ta ka tegi ja kõne oli kusjuures hea, aga ta tegi seda kell 11.30. Mina positsioneerisin end õpetajatega strateegiliselt väga nähtavasse kohta tema jaoks ja nii kui ürituse avapauk umbes kell 13 lõppes, tormasin tema juurde ja teatasin naerulsui, et oleme kohtumiseks kohe valmis. Ja uskumatu, kohtumine tema kabinetis ka koheselt toimuma sai. Kiirelt korraldati kohale ka mõned haridusosakonna inimesed, kes siis pidid asjale oma professionaalse hinnangu andma. Selgus, et õpetajaks poiss ei saa, kuna pole vastavat kutset, aga saaks nö abitööjõuks (aednik-koristaja), mille eest saaks palka ning tal oleks võimalik lapsi edasi õpetada! Hurraaa! Edasi laeti inimesed bussi ja valged autosse ning sõit läks kooli suunas tutvumise eesmärgil. Enne seda käisime läbi ka rahvusvahelise äriuudiste ajalehe Nigeeria osakonnast, kus olime härra korteežiks, kui tema intervjuud andis.

Koolis viibis Eefraim ca 10 minutit, vaatas ruumid üle ning lausus: „Hakkame teil remonti tegema!“ ning tänas, et olin tema tähelepanu kooli remondivajadustele juhtinud. No ma päris seda nagu mõelnud ei olnud. Aga see ka ju hea asi! Lisaks saatsin ma Eefraimile nimekirja, mida puuetega laste üksus vajab ning küsimuse, et kas KOV saab neid mõnede asjade osas aidata. Vastus oli, et ta proovib seda mõistlikkuse piires teha. Pühapäeval sain keset püha metsa Oshoghbot üksuse juhatajalt sõnumi, milles paluti mul Eefraimile edastada lastevanemate tänud lootustandva visiidi eest. Tegin seda ja taon rauda edasi!

NB! Vanahärra ütles, et nemad oma klassis piitsa laste peal ei kasuta, sest need, kes seda teevad, neil pole õiged meetodid lastega tegelemiseks valitud! Vohh! Vot see on alles väide antud kohalikus kogukonnas! Me like it very much!

Lagos SOS lasteküla

Ühel aprillilõpupäeval toimus 7nda avenüü koolis tervisepäev, kus laste tervislikku olukorda (silmad, hambad, kõrvad, nahk, toitumine, jne) olid uurima tulnud Lagose Tervishoiuministeeriumi töötajad. Saime sellel üritusel tuttavaks Tammiega, kes on vabakutseline hambaarstiõde ning teeb paljuski tasuta hammaste eest hoolitsemine infoüritusi. Ta kutsus meid endaga kaasa Lagos SOS lasteküla üritusele 15. mail, kus siis meie saaksime rääkida hügieenist ja toitumisest.

15. mail tuli Tammie meile kodu ukse ette vastu ning sõit SOS lasteküla poole algas. Alguses mõtlesime sinna minna ühistranspordiga, kuid siis me poleks sinna kindlasti jõudnud. Külasse jõudes tehti meile ekskursioon erinevatesse SOS lasteküla majadesse. Ühes majas/peres elab 10 last ja nende nö ema, kahe maja peale on abiks tädi. Kõige suurema staažiga emad on seal töötanud 16 aastat. Seintel ripuvad uhkelt pildid lastest, kes on kusagile elus tööalaselt jõudnud või kes on abielu ning kellel juba oma lapsed. Külas elab 100 last. Juurde võetakse lapsi siis, kui tekib vajadus või kui keegi lahkub lastekülast noortekodusse. Lastekülas on noored vanuseni 14-17; äramineku vanus sõltub lapse sotsiaalsest küpsusest ning „raskusastmest“, sest raskemad lapsed saadetakse noortekodusse varem. Perel on oma eelarve, millega nad peavad toime tulema, lapsed aitavad kodutöödes, koolis käiakse SOS lasteküla koolis, kus käivad ka mõned naabruspiirkonna lapsed. Lapsed järgivad tavaliselt seda usku ning kirikut, kus käib pereema. Hetkel on SOS lastekülal uus programm, et töötada laste ja peredega nende kogukonnas, et ennetada laste ja perede lahkuminekut, sest lapsele on tema oma bioloogiline perekond kõige parem kasvukeskkond.

Peale seda algas programm. NB! 15. mai on rahvusvaheline perede päev. Üldse tähistatakse siin igasuguseid rahvusvahelisi päevi tunduvalt rohkem kui Eestis. Tammie tegi toreda ja isikliku ülevaate, st tuues ennast näiteks, miks ja kuidas peab hammaste eest hoolitsema ning kui seda mitte teha, mis siis juhtub. Meile anti aega ca 30 minutit, kuigi meie programm oli plaanitud ca tund. Eesti osa jätsime ära, panime pildid üles, ütlesime paar kiiret lauset Eesti kohta ning suunasime nad peale töötuba pilte ja kaarti vaatama. Eriti meeldisid neile Stenniku ja Henry joonistatud lumememmed. Peale sissejuhatust alustasime JAH/EI mänguga ehk mida ja miks sulle meeldib süüa. Lapsed läksid nii hoogu, et peatada oli seda mängu võimatu. Teisi nad muidugi kuulata ei viitsinud, enda arvamus oli vaja välja öelda. Seda sai ju lausa mikrofoni öelda! Halvasti oli kuulda ka, kuna asusime kõlarite taga. Peale seda tegime toidumäge, kuid vist igavalt, sest nende tähelepanu hajus ja ei viitsitud eriti kaasa mõelda. Lõpetasime kiirelt ühe liigutusmänguga, sest need tavaliselt ju lastele meeldivad, kuid midagi oli jälle valesti, sest nad olid loiud ja mina vehkisin rohkem ise seal tahvli ees. Nii kui tund lõppes, oli energia taas tagasitee lasteni leidnud! Issand kui ägedalt nad ka tantsima hakkasid, kui makilt tuntud Nigeeria diskot lasti. Mina sain veel kiirelt enne äraminekut raadiole intervjuu anda ja olulisem sellest on mul meeles, et kui küsiti: „Mida peaks Nigeerias muutma?“, siis vastasin: “Ihunuhtlus koolis tuleks keelustada, kuna see pole inimväärne, on alandav ja ei aita laste heaks ning kohustundlikeks kodanikeks kasvatamisel!“.

Kõikidel on oma idee fix

Kõik siinkandis arvavad, et teavad, mis meile hea on ja armastavad meie eest otsuseid teha, justkui me oleks lapsed või portselannukud. Mõned iseloomulikud näited.

Kohaliku haridusameti ametnik Mr. Koka (pildil) armastab eelarveid ja kohalikku Eefraimi ning selgitas meile, et me ei saa minna koolidesse oma 1 tunnist töötuba andma ikka niisama ja tegi meile 72 000 nairase eelarve (5600 EEK) külastamaks ca 10 kooli. Mis siis sinna kuulus? Transpordi rent (buss ja kiirpaat 35000), sest ega valge ei saa ometi jala käia või ühistransporti kasutada tema arvates. Lastele tuleb viia loomulikult kõike head ja paremat ning neil kõhud täis sööta (37000). Selgitame, et meil on ju ainult ühetunnine töötuba, selle ajal ei lähe kõht tühjaks ja kust me selle raha ning kandmisvõime võtame!? Küsige Eefraimilt. Aga me ei taha, vot! Esimese kooliga saime juba ka ilma eelarveta hakkama ja kärutasime ise okada seljas kohale!

MDG (aastatuhande arengueesmärkide eest vastutav persoon) ehk Leikon tahab minuga Eestis vürtsiäri ajama hakata ja ei saa aru, et ma ei ole äriinimese tüüpi. Üldse ei taha aru saada sellest. Ja räägib, et kohalikud MTÜd peavad Nigeerias töötama koos äriühingutega (st ühel inimesel on nii MTÜ kui bisness), sest kust muidu tuleb raha tegevuste ja ideede rahastamiseks. Tema eluunistus on saada ka Aafrika suurimaks filantroobiks.

Veel üks tüüp kohalikust omavalitsusest ei taha, et me ühistransporti kasutaksime. Neile ei paista üldse kohale jõudvat, see on omaette kogemus ning ma saan aru, et nad soovivad meile kõiki mugavusi tagada. Mina aga tahan näha, kuidas tavalised inimesed oma asju ajavad ja selles minu jaoks segaduses hakkama saavad. Ja ühistransport on põnev koht selleks! Me tahame järgmisel nädalalõpul minna siit paarisaja kilomeetri kaugusele pühasse metsa ja kasutada selleks ühistransporti. Bago kukkus muidugi kisama, et kuis nii, et Eefraimit peab informeerima, et ta annaks teile masina. Ma ei taha, tänan väga. Saan ise hakkama. Aidaku neid, kes seda tõeliselt vajavad, me oleme tema külalislahkust nagunii nii kohutavalt palju nautinud. Eefraim õnneks ei saa vist anda, kuna seal kandis olevat võimul teine partei ja sinna sõiduks turvalisuse kaalutlusel tuleks meie omavalitsuse buss üle värvida :D Demokraatlik riik :D

Vahest juhtub, et ...

...laulame...
...või esindame uurivat ajakirjandust...
...ning kui parasjagu laulma ei pea, siis valime lemmiklapsi...
ning kohtume fännidega...

Käsi pikalt ees ehk Nigeeria külalislahkusest

Kõik kohalikud ja ka enamus meie vabatahtlikest räägivad kui väga külalislahked on nigeerlased. Mina ei tea. Minu keel ei paindu seda välja ütlema. Ma olen väga nõus, et inimesed äärmiselt abivalmis. Näiteks, kui oled bussipargis ja tahad kusagile minna. Sa ei pea isegi mitte nõutu välja nägema, kui juba küsitakse kuhu ja hakatakse lausa kättpidi sind õige bussi peale vedama. Või et keegi ütleb bussis sulle, et nüüd kohe tuleb varsti maha minna ja seda kolm korda enne, kui maha tuleb minna, sest ta valmistab sind mahaminekuks ette. Või kui ta ise peab enne sind maha minema, siis selgitab ta bussijuhile, kus valge tuleb maha panna ning teavitab sind sellest naersuiselt enne lahkumist: „Kõik on korras, bussijuht teab õiget kohta!“ ja hüppab bussist välja. Või kui bussikonduktor tahab sinult kahekordse hinna võtta, kostub bussist alati hüüdeid: „See pole õige hind!“ Üliarmas! Samas ei saa ma kahjuks kasutada sõna abivalmidus meie vastuvõtva organisatsiooni inimeste kohta. Näited: päevade kaupa tuleb põhimõtteliselt manguda harja, 3ndat uksevõtit, ämbrit, tualetiharja, seda et tuleks lubatud koristaja jne. Praegu ei maksta meile välja gaasi ja bensiiniarveid, sest väidetavalt pole raha. Loodame, et rahalaev Eestist tuleb enne, kui me lahkume. Ahjaa, iga väiksemagi liigutuse eest tuleb meeletult tänada, sest muidu me oleme ebaviisakad ning erakordselt nõudvad. Eriti muidugi mina.

Aga külalislahkus? Ma ei tea. Vist on nii, et meil on terminist külalislahkus erinev arusaam. Minu jaoks seostub külalislahkus eelkõige koduga ja selle avatusega teistele, et ma teen inimese elu-olu enda juures mugavaks, kutsun külla, teen su oma perega tuttavaks, aitan sul ennast siin hästi sisse seada, tutvustan vajalikele inimestele, teen sulle mingeid teeneid ning ei oota selle eest vastu ei rahalist ega muud kasu, jne. Seda kõike tundsin ma Lähis-Idas, aga siin ma nagu ei ole seda enda definitsiooni mõttes kohanud. Me ei ole sedasi casually ühelgi inimesel külas käinud nt õhtusöögil, oma vaba aega veedame me pigem omakeskis, meid ei viida tutvuma kohalike vaatamis/kultuuriväärtustega, juhul, kui me ise seda ei küsi. Tegelikult me ei tunne neid inimesi inimlikust vaatepunktist, kellega me nö koos töötame.

Teine asi on siin raha ja maksvuse küsimus. Igal pool kuhu sa lähed, oodatakse, et sa selle „külalislahkuse“ eest ka maksad. Näiteks käisime nädalavahetusel Oshoghbo pühas metsas. Üks tütarlaps KOVst, kes on sealt kandist pärit, aitas meil seda nädalavahetust organiseerida (ka organiseerimisest ja programmist on meil erinevad arusaamised) ning selle „külalislahkuse“ eest pidime me kinni maksma tema ja tema venna sõidu ning ööbimise. Nad isegi ei pakkunud kordagi, et võiks enda eest maksta. Loomulikult külastasime seal jälle mingeid kohalikke kuningaid, kes siis abivalmilt tulid meile püha metsa näitama. Abivalmidus läks jälle maksma. Siis tehti meile ümber nurga selgeks, kui palju piletid ning kaamerad ja giiditeenus maksab ning et kuna me nende eest ei pidanud maksma, siis pidime kedagi jälle tänama ja talle mingi summa maksma. Siis oli kohal preester ja preestrinna, kes meie jaoks vaime välja ajasid või palusid või suhtlesid nendega. Aga ega see pole odav hobi, tuli jälle maksta. Ja tänada naerulsui. Siis tagasi kuningalossi (ärge erutuge sõnast kuningaloss, ei olnud selline, nagu ema teile kunagi muinasjutust luges) ning võimaluse eest, et keegi sul põõsastest ja nikerdatud uksest mõne sähvatuse lubas üles pildistada, pidid maksma! Ma ei maksnud enam, samaaegselt kadus mul ka oskus inglise keeles rääkida, seega ei saanud ma aru isegi rahvusvahelisest sõnast money ega ka žestidest.

Suvalised inimesed tänavalt, KOVst astuvad juurde ja küsivad, osta mulle süüa! Issand jumal, miks ma peaks!? Muidu vaatad peale, normaalne inimene, aga tuleb lagedale sellise hiilgava soovitusega. Esimestel kordadel maigutasime suid, siis edasi ütlesime ei. Mõtlesin, kui järgmine kord keegi küsib, siis uurin, miks ma tema arvates peaksin seda tegema, ma isegi ei tunne ju teda. Või siis siin blogis juba mõned korrad mainitud, et su tuttavad/pooltuttavad küsivad, mis sa mulle tõid, kas see asi sinu kotis on mulle, jne.

Mis mul veel meelde tuli: kui Lähis-Idas turul kollasin ja tahtsin mingeid mulle tundmatuid puuvilju 2-3 tükki prooviks osta, siis 2-3 asja ostusoov ajas müüa naerma, ta andis mulle need mõned prooviks, ilma rahata. Kuigi ma olin valge. Seda juhtus nii mõnelgi korral. Siin pole seda turul juhtunud, va üks kord, kui tahtsin ühte mullinätsu osta. Siinne kliima on raske ja kõik kasvav (roheline) saadakse raske töö ja hinge hinnaga; kas võib põhjuseks olla see?

Aga üleüldiselt ja kokkuvõtvalt, kas selle põhjuseks võib olla siin üldlevinud stereotüüpne arusaam, et kui vaene valge ka poleks, on ta ikka määratumalt rikkam kui kohalik must ehk ta on kõndiv rahakott? Et valge läheduses ringi liikudes ikka mingi raas ka mulle pudeneb? Või noh mis, valge ei saagi nende arvates vaene olla. Meil on pudrumäed ja piimajõed, miks muidu iga päev vähemalt 3 meest meiega abielluda tahavad. Saaks ainult siit minema. Valge nahk tähendab jumalust, siinses kontekstis ka jumalust. Kui me tahame aeg-ajalt kusagile kaugemale liikuda, siis kõikidelt on automaatne soovitus, võtke takso. Vabandust, mul ei ole iga liikumise eest võimalik maksta 200-500.- EEKi, kui ma võin selle eest maksta 15.- EEKi. Kui me turul tingime, siis öeldakse meile aeg-ajalt, küll teile valged meeldib raha, ei taha seda meile anda. Meie näeme seda jälle teisest aspektist, et teie näete meis rahakotti ning proovite niipalju meilt välja pigistada kui võimalik. Näiteks Oshoghbosse sõites käisid meie eest tingimas kohalikud, kuna muidu oleks hind sõidu eest tunduvalt rohkem olnud, kui valged oleks ise auto otsinud ja tingima asunud. Umbes nagu Tallinna taksojuhid teevad purjus soomlastele.

Seega, väikese sissejuhatuse järel võite ise enda jaoks edasi mõelda, mida tähendab külalislahkus, kuivõrd on seda eestlased rahvusena ning kuivõrd teie kogemused mujal maailmas ringi rännates asetavad eestlased, araablased ning nigeerlased külalislahketeks.

Eefraimi saaga viies osa ehk tänapäevaühiskonnas kõrgeaususe ees vabandamise ABC

Oleme siin nädalavahetustel ikka aeg-ajalt peole sattunud ning juhtus kord nii, et Kaja ja Veronts läksid kohalikku ööklubisse koos ühe tuttavaga. Teistele ütlesime küll, et läheme peole, kuid ei täpsustanud kellega ja kuhu. Õhtul 12 paiku tuli Eefraim meid vaatama ning tema suureks üllatuseks polnud kaks valget oma kodus. Algas meie tagaajamine. Kaja telefon oli kodus, minu oma oli kaasas, kuid välja lülitatud, sest aku oli juba otsad andmas ning peolt tagasi tulles oli meil vaja turvamehele helistada, et viimane meile värava lahti teeks. Niisiis helistati läbi kõik tähtsamad asjapulgad, kes meiega tegelevad, et kus need kaks tibi siis kadunud on. Sellel korral ei olnud midagi hullu, sest läksime lähimasse ööklubisse ning Eefraim oli ilmselt kiiresti välja selgitanud, kus me oleme. Valgete leidmine ei ole keeruline tegevus – m.o.t.t. Eefraim aga saatis meile mõlemale sõnumi: „If you are back from OUTING please CALL“ . Hiljem Eefraimiga kohtudes selgus, et ta oli oma nõunikele helistanud ning leidis meid kiiresti üles. Peol olles hoidis Eefraimi sulane väidetavalt meil silma peal ning nüüd leidis seletuse ka asjaolu, miks meid järsku keset pidu VIPide peoruumi kutsuti.

Tegelikult oli Eefraim viimastel nädalatel meist veidi eemale hoidnud (ilmselt me pole enam nii uus ja fenomenaalne nähtus kohaliku kogukonna silmis). Ausalt öeldes mulle sobis nii, aeg oli muutunud rohkem nauditavamaks: ei pidanud kuskil kurrunurruvutisaare kuningat ootama ning mõttetutel üritustel kaasas tilpnema. Samal ajal üritasime kõik kuuekesi omi ettepanekuid ning tööplaane läbi suruda, kuid tundus, et kellelgi meie tegemiste vastu erilist huvi ei olnud. Meie vastuvõtval organisatsioonil ei ole reaalsetest asjadest eriti üldse aimu ning seda, mis toimub kohalikus omavalitsuses, nad niikuinii mõjutada ei saanud. Nagu Ermes ütleb, et meil on projektijuht Andy, kes juhib „mitte midagi“. Eefraim aga ei suvatsenud isegi meie ettepanekuid läbi lugeda, mis oluliselt mõjutas ka meie tegevuste kulgu, kuna siinses kogukonnas sõltub kõik paljuski Eefraimi motivatsioonist vastava asjaga tegeleda. Keegi ei julge ilma Eefraimi loata lillegi liigutada. Näiteks ei panda kliinikumi seintele harivaid plakateid, sest Eefraim mingil kummalisel põhjusel seda ei luba. Põhjus oli väidetavalt, et plakatite eemaldamisel jääb sein määrdunud olekusse. No uskuge mind, need seinad ongi väga koledad kakapruunid, mida tuleks mõne kauni plakatiga värskendada. Mind paneb muidugi imestama, et kui hea ajumaht ja töövõime peab ühel omavalitsuse juhil olema, kui tema käsi ulatub igas valdkonnas pisiasjadeni välja. Samuti ei ole minu meelest võimalik, et üks kuningas saaks kõikides valdkondades kompetentne olla, et igal pool oma arvamust valdkonnaga seotud esindajatega diskuteerimata kehtestama kipub. Eefraim on enda meelest asjatundja ükskõik milles: olgu see siis asfalteerijatele teeehituse õpetamine või ehitusmeestele müüriladumisel näpunäidete jagamine. Ta teab isegi Eesti ajalugu, sest tunneb ju meid, kui küsisime, kust ta Eesti ajalugu tunneb. Peale meie nimede valesti hääldamise ei tea ta tegelt Eesti kohta midagi. Aga ühel korral võtsime kõiketeadja vahele, sest Läti ajaloost ei osanud ta midagi hämada. Tema otsuseid kahtluse alla ei seata ning avalikult ei arutata.

Arusaamatul asjaolude kokkulangemisel suutsime härra kõrgeaususe välja vihastada nii, et ise me esialgu sooritatud pahe mastaabist aru ei saanudki. Pahandasime teda sellega, et ei lubanud tal koolituse ajal vahele segada. Eefraim saabus kõige ebasobivamal hetkel ning Fabrizio teatas Eefraimile viisakas võtmes, et me ei saa temaga hetkel kohtuda, sest meil on koosolek pooleli. Antud seik käis Eefraimi ego pihta ning samal ajal häbistas teda ka kogukonna ees, sest Eefraim on ju kohalik jumal ning jumalatega nii ei käituta. Kuna Eefraim solvus ning meie töö ja ettepanekud teda niikuinii varemgi väga palju ei huvitanud, siis muutus asjaajamine kohalikus omavalitsuses meie jaoks veidi keerulisemaks. Õigemini itaallastel oli kõige kehvem olukord, sest nemad vajasid oma noorte jõustamise projektis kohaliku omavalitsuse otsest abi ja tuge. Katrina ja Jürgen juba käisid koolides ning ka minul ja Kajal hakkasid töö asjad sujuma isegi libedamalt kui varem. Tekkinud olukorras itaallased keerasid täielikult ära ning võtsid endale pühaks missiooniks Eefraimi ees vabandada, isegi siis, kui olime varasemalt juba kasutades erinevaid kanaleid vabandusi edastanud. Eefraim hakkas väga lapsikult käituma ning tema sooviks oli kindlasti näidata, et kui palju me temast sõltume. Itaallased siis üritasid muudkui vabandada nii intensiivselt, et varsti poleks neid vabandusi ka enam kuhugi pista. Ermes isegi ütles naljaga pooleks (rõhutan sõna pooleks), et on valmis ka nutma Eefraimi ees, kui viimane seeläbi andestaks. Fabrizio tuli lagedale mõttega, et läheks kõik koos pühapäeval Eefraimi kirikusse ning püherdaks veidi kuninga ees, äkki siis andestab. Siin käivad ju kõik asjad kiriku kaudu, ehk on nii ka andekspalumine produktiivsem. Aga muidugi veidi irooniline see ole, sest meie Eefraimi saaga algas kirikuga ning oleks ka pea-aegu kirikus lõppenud. Siiski kirikusse me ei läinud, sest MDG (Millenium Developmen Goal) meid sinna ei viinud. Ise-enesest ma ei oleks olnud kirikusse minemise vastu, kuid sitsima ma nõus ei oleks olnud. Piisavalt alandav on see niigi. Mitte keegi hostidest pole ka meie poolel, kõik rõhutavad, kuidas me ikka valesti käitusime, kuigi Euroopa kultuuriruumi reeglite järgi me ei teinud enda arust midagi kapitaalselt valesti. Ainuke asi on tõesti, et me pole ju Euroopas;). Ja siinkohal ma ei otsigi taga mingit omaõigust, vaid eeldan, et ka kohalikud vähemalt veidigi püüaksid aru saada, miks me just nõndaviisi käitusime. Vastuvõtva organisatsiooni boss soovitas mulle aga viisakalt oma arvamust endale hoida ning tegelikult antigi mõista, et kallid vabatahtlikud - startige nüüd vabanduste maratoniga.

Pühapäeva pärastlõunal selgus siis, et saame minna ühe tüübi lapse nimepanemise üritusele, kus meil avaneb võimalus ka Eefraimiga kohtuda ning veelkord oma südamlikud vabandused edastada. Vabandama läksid Fabrizio, Ermes ning Kaja, kes peopaika saabudes said oma istekohad Eefraimile päris lähedale. Ainuke jama oli, et kuningas ei suhelnud nendega. Eefraim oli reserveeritud ning tegeles põhiasjalikult oma telefoniga. Selle peale saatis Fabrizio sõnumi, kus veelkord vabandas. Sõnumile järgnes vastus ja seda korrati 3-4 korda. Sõnumi sisu jääb ajaloo saladuseks, sest neist itaallased meile ei räägi. Olukorra teeb koomiliseks, et sõnumite saatmine jätkus hoolimata sellest, et istuti üksteisele väga lähedal (ca pool meetrit üle laua). Lõpuks otsustas Eefraim, et nüüd on aeg minna. Niisiis, vabanduste faas lõppes seekord edukalt, millele järgnes sõbralik õhtusöök meie pool, kus Eefraim organiseeris veini ning liha. Samuti arvas ta ilmselt, et meie pool haiseb ning muretses meile kaks õhuvärskendajat. Nüüd lõhnavad meie ruumid nagu „lilled“. Eefraim oli meist puudust tundnud, kuni teeskles, et on solvunud. Andis kuhjaga lubadusi, kuhu ta meid viib ning mida näitab. Isegi tundis huvi meie projektide vastu ning itaallased said ka oma projektile kauaihaldatud kuninga tähelepanu. Itaallased palusid kahel kangel Eesti naisel ka oma tööd ja tegemised jätta ning Eefraimiga sõbralikult rääkida, sest siis ikka itaallaste projekt õnnestub (etteruttavalt öeldes, projekt ei õnnestunud).

Üllatused ei kipu meid maha jätma ka nüüd. Mõni päev pärast Eefraimiga leppimist helistas viimane Kristofferile kell 2.30 öösel ning palus uks avada. Üllatus-üllatus, Eefraimiga olid kaasas kaks tibi, keda tahtis meie poole majutada. Väidetavalt selle pärast, et tibid ei saanud oma koju sisse, sest värav oli lukus. Kuna keegi peale Kristofferi neid naisukesi ei näinud, siis ei oska me ka hinnangut anda, kas tegemist oli vanima ameti esindajatega või mitte. Veel uudist nii palju, et kui varem oli meie maja ees lihtsalt üks kuhi, kuhu võis prügi kupatada, siis nüüd tekkis sinna asemele lausa sinine konteiner kohutavalt suure „Eefraim kannab gaasimaski“ plakatiga.

Toidumägi

Niimoodi me selgitame lastele tervisliku toitumise põhitõdesid, sest toidupüramiid tundus jama ja raske.

Aga algusest. Umbes seitsmenda projektitaotluse kirjutamisele ja selgitamisele järgnes edu. Me ei pöördunud enam otse Eefraimi poole, vaid tema kantseleijuhi poole, kes tundub rohkem tegude, kui sõnade mees olevat. Saime loa minna koolidesse rääkima toitumisest ning hügieenist interaktiivsel moel. Valisime välja 6 kooli Festacis, 1 lähipiirkonnas nimega Mile Two ning 3 saartel.

Esimene tund toimus kolmapäeval 12. mail. Algas seiklus sellega, et võtsime piisavalt aega hommikul ning jõudsime kooli ca 40 minutit varem, kui kokku lepitud. Koolidirektor hüüdis juba kaugelt: „Veronika!“; minu nime keegi õnneks või kahjuks ei mäleta. Esimene küsimus: „Mis te mulle tõite?“ (see küsimus ajab meid siin pidevalt hulluks – proovime väita, et tõime teadmisi või tervist või naeratusi, aga see nagu ei morjenda kedagi) ning siis algab minu piinamine: Kas sul on mulle ka selline särk, nagu sul endal on? Kas ma saaks su peasalli endale? Kuidas päikseprillidega oleks? jne. Apppi, ma ei või enam! Kui minu riiete nuiamisest aega üle jäi, siis rääkisime natuke Eestist ja Euroopast. Kell ligines kümnele. Liikusime klassi suunas.

Alustasime sellega, et oleme Euroopast ning Eestist. Isegi Euroopast polnud keegi lastest kuulnud. Võrdlused: Eesti väike, Nigeeria suur, rahvaarvud 1,4 miljonit 140 miljonit, pealinnad, aastaajad (viimane piltides, mida täiendamas õepoegade joonistused lumememmedest: porgand ninaks, teeb kõigile nalja), lipud ning lippude juurest (meil must muld ja neil roheline põllumajandus) liigume edasi toitumise juurde. Esimesena teeme väitlusmängu JAH/EI, kus lapsed peavad võtma poole toiduainete osas, kas see neile meeldib või ei ja siis seda põhjendama. Näiteks: šokolaad, riis, leib, plantaan, ebba (kohalik populaarne toit), porgand, jne. Lapsed vastavad üllatavalt hästi, miks mingi asi on hea: aitab kasvada, annab energiat, on hea rakkudele, annab proteiini jne. Vastused, miks ei toit ei meeldi on olnud nt sellised: ebba ja kala on ebameeldiva lõhnaga, šokolaad teeb augud hammastesse ja paneb kõhu valutama (mingid imelikud lapsed, kes tahtsid õpetajatele meeldida, ma arvan ), ebba on tihke ja ei lähe kurgust alla, porgand on kõva ja krõmpsub peas. Aeg-ajalt räägivad lapsed nii vaikselt, et ma ei kuule ning siis räägivad sellise aktsendiga, et midagi ei saa neist aru. Õnneks olid direktor ning mõni õpetaja ka seal, kes meid tõlkimisel aitasid. Mõned lapsed rääkisid nagu entsüklopeediad, lausa päheõpitud õpikuteksti. Üldjuhul tahavad nad vastata ja on agarad käsi tõstma. Aga nagu igas klassis, ka siin on 1-2 õpilast, kes kõikidele küsimustele vastuseid teavad ja käsi tõstavad.

Teisena rääkisime toidumäest (püramiidist), mille juhatasime sisse kempsupaberirullidest tehtud nukkudega hr Liha, Prl Šokolaad, Prl Tomat ning Pr Leib. Tegelased saavad kokku bussipeatuses ning hakkavad vaidlema, kes on olulisem ning lähevad lõpuks professor aju juurde, kes siis toidumäe põhimõtteid selgitab. Palume lastel palju kaasa rääkida ja esitame küsimusi ning köögiviljade juures jäime kõvasti hätta, sest hakkasid tulema kohalikud köögiviljad, millest me ööd ega mütsi ei teadnud, eriti mingid kohalikud lehelised. Selle parandamiseks läksime peale tundi oma kliinikusse ja palusime sealsetel õdedel ning arstidel meil kohalike köögiviljadega rohkem kurssi viia.

Kolmandaks rääkisime kätepesust ning kuidas seda teha ning üleüldisest hügieenist. Olime ka näitlikud oma seepide ja veekoti ning –kausiga. Lõpetasime sellega, et palusime lastel vastavalt toiduainete asukohale toidupüramiidis kas kükitada või seista või hüpata või pääsukest teha. Terves kehas terve vaim, iga päev vähemalt 30 minutit kehalist koormust!

Ise arvame, et läks hästi. Ka koolidirektor arvas, et oli tore ja hea on see, et laskusime laste tasandile. Hakkasime kohe ka väikesi kohendusi oma tegevustes tegema. One down, nine to go!

Söögikatsetused

Uskumatu, aga meile hakkab tunduma, et oleme siiski sattunud kulinaariaparadiisi. Nimelt sellisesse, mille oleme endale ise loonud 

Igal õhtul üritame Verontsiga teha midagi uut ja huvitavat, soovitavalt ka kohaliku eripäraga sööki. Näiteks oleme teinud yamyami (maitselt sarnane kartulile) putru, kuhu läheb sisse yamyam, plantaan (sarnane banaanile) ja tomatipasta. Ühel õhtul toimus Eesti ning Nigeeria kulinaariate kohtumine ehk kartuli, yamyami ning porgandipuder. Lausa suus sulav! Kas olete kunagi proovinud oa-plantaani putru, kuhu on lisatud ka hulgaliselt sibulat? Mina ise tegin, jälle oli imemaitsev. Retsept kohalikult medõelt. Mingil ajal tegime lihtsalt yamyami putru. Maitse oleks saanud täielik, kui oleks sinna saanud veel suitsuliha lisada. Ees ootab veel näiteks magus kartul ning riis kohalike maitseainetega. Meie uusima avastuse retsepti, mille saime turupoisilt, küsides, mis kastet yamyami kõrvale teha, on järgmine: tomat (ca 6), sibul (punane, 1 tk), piprakaunad (2 tk), veidi küüslauku. Pange törtsu õliga kaussi ning asetage tulele; segage, kuni ained on vedelaks muutunud, lisage paari väikese värske laimi mahl, veidi vett ja vajadusel puljongikuubik, segage hästi. Kloppige lahti kaks muna ja lisage segule, segage hästi läbi. Head isu!

Me koduke on tilluke, kuid ta on armas minule

Aprilli lõpus jõudsime oma Nigeeria koju. Kolimisprotsess oli piinarikas, sest 1,5 nädalat kolisime homme, homme, homme ja kui lõpuks kolimiseks läks, siis pidid kotid poole tunniga pakitud olema.
Kodus on meil söögiruumiga elutuba, kolm magamistuba ning köök. Peasissepääs ja tagauks. Maja ees on valvur ning maja ümbritseb suur tara, öistelt käikudelt tulles peame valvurile helistama, sest muidu tara taha ei lasta. Maja on kahekordne, meie elame esimesel korrusel.

Saabusime siia ühel laupäeva õhtul. Majas ei olnud peale 6 madratsi mitte midagi. Ka vett ja elektrit mitte. Iga toa nurgas oli hunnik krohvi ja muid ehitusrelikte. Mulle tundub, et Nigeerias tehakse ehitustöö ära, aga teenuse sisse ei kuulu ehitustöödejärgne prahi koristamine. Kiire esimene koristus väikese luuaga tehtud, saime madratsid maha panna. Kuna mulle ja Veronikale ei sobinud vastuvõtva organisatsiooni poolt organiseeritud kasutatud ning ülihalvasti lõhnavad madratsid, siis võtsime nõuks magada ühe uue suure madratsi peal, mis oli organiseeritud kohaliku omavalitsuse hr Eefraimi poolt. NB! Majja kolides sai alles meie vastuvõttev organisatsioon aru, et nende vabatahtlikeks on kolm naist ja kolm meest ning et nad olid organiseerinud meile magamisasemeks kolm pooleteise inimese madratsit. Kuna ka KOV oli omalt poolt panustanud kolme kaheinimese madratsiga, sai see probleem õnneks lahenduse.

Esimesed päevad veetsime vee ja elektrita. Elekter saabus põhimõtteliselt, kui meile saabus umbes nädal peale kolimist generaator, mida kasutame igapäevaselt. Kohalik elektrifirma NEPA (never expect power again) on oma kaubaga suhteliselt kitsi. Tavaliselt on meil päevas mõned tunnid nende elektrit ja ülejäänud aja me kas ei kasuta elektrit (hommikust 19ni) või kasutame generaatorit (alates 19st õhtul, kui läheb pimedaks). Generaator teeb jubedat mürinat ja asub kahjuks minu ning Verontsi toa taga. Eriti mõnus!!! Oma toas on vaja väga kõvasti rääkida ja köögis peab lausa karjuma. Kui me ka enda generaatori välja lülime, siis teiste omad üürgavad edasi, mõnel lausa nt kella 4ni hommikul. Magada on palav ja seega aknad meil lahti (aknaorv kaetud trellide ja sääsevõrkudega) ning kuuldavus hea. NEPA tulekut näeme, kui koridoris pirn roheliselt põlema hakkab, siis võtame generaatori välja ning vahetame NEPA vastu. Taskulamp on alati käeulatuses. Öösel paneme alati NEPA režiimile, et äkki ta siiski tuleb ja me saame kasutada konditsioneeri. On olnud unetuid öid, kus magada on võimatu, igast poorist lahmab vett ja midagi eriti teha ka ei anna. Tavaliselt on need ööd, kui peab hommikul kell 7 ärkama!

NEPA elektriga on seotud ka kraanivee olemasolu, sest vee katusel olevasse tünni pumpamine töötab NEPA elektriga. Tavaliselt saame duši all käia 2-3 korda nädalas. Ülejäänud ajal käime kausi all ehk siis nagu vanasti (vanaema juures Sigaste) saunas – vesi kaussi ja siis lobista sellega, kuidas omal soovi on. Poisipea ruulib! Vett tellime veepoiste ehk malamite käest. Ütleme valvurile, et soovime vett ning siis veidi ja pärast on malam veega kohal ja valab selle meie köögis asuvasse veetünni. Malamil on kook üle õla ning mõlemal pool ca 10 liitrine nelinurkne tünn. Teenus maksab 50 nairat (4 EEK). Ühed malami poisid tõid vett ka 20 ühiku eest, aga kuidagi piinlik on sellise füüsiliselt raske töö eest nii vähe maksta.

Nüüd on meil juba olemas söögilaud, gaasipliit, külmik, generaator, teler, sohva toolidega, voodid, voodikapid, kardinad ning konditsioneer (mida võib kasutada vaid NEPA ajal, kuna generaator pole nii võimas). Muuseas, esimesena tuli teler!!!! Enne generaatorit  Meie kõikide voodid on kaetud ka moskiitovõrkudega, tunnen ennast nagu tõeline printsess baldahhiinvoodis.

Üks päev käis hr Eefraim meil külas ja ütles, et meil on väga räpane! Ta siis organiseerib meile koristaja. Ausalt, tal on täiesti õigus, meil on räpane. Eestlased üritasid koristamisgraafikut teha, aga kuna meie vastuvõttev organisatsioon organiseerib võimalusel kord nädalas koristaja, siis itaallased arvasid, et nii sobib küll, et meie arusaam puhtusest ning mustusest on erinev. Ja kuidas veel! Külmkapis vedelev pudelist väljunud koka ei häiri pudeli omanikku, haisev külmik häirib vist vaid mõnda eestlast nagu ka terves majas vedelevad tühjad pudelid või pahkluuni liiv või päevade kaupa pesemata nõud ning pliidil vedelevad toidujäänused. Mugav on ju, kui ema sinu eest kodus kõik ära koristab 

Aga ma ei kurda, va itaallaste koristamiskombed. Hea on vabatahtlikuna elada tavaliste inimeste kogukonnas ning nende rõõmudest ning muredest osa saada ning tavalise nigeerlase elu ei ole teps mitte meelakkumine. NB! Meie 4-toaline korter on siinses ühiskonnas tõeline luksus.

Kuidas me ennast tööd tegema saime

Aprilli lõpus toimus meil koolitus, kus oli kohal saatva ja vastuvõtva organisatsiooni esindaja ning väliskoolitaja. Paljud asjad said selgeks räägitud ning peale seda läks olukord meie töö osas veidi edulisemaks. 4. mai hommikul läksime vastuvõtva organisatsiooni kontorisse, kus tegime selleks ning järgmiseks nädalaks plaani. Plaanisime nii, et meie tegevused oleks võimalikult vähe seotud kohaliku hr Eefraimiga, sest nii saab asjad kergemini jooksma. Me ei adresseerinud oma järgmist kirja enam mitte talle, vaid kantselei ülemale ning üllatus-üllatus, me peaaegu, et saimegi oma loa peale 15-minutilist vestlust. Pidime vaid enne loa saamist minema Amuwo Odofini haridus- ning terviseosakonda, et neilt oma tegevuseks luba saada. Need olid nõus! Lastearst ütles, et hea programm! Edasi, luba pole me oma ihusilmaga veel näinud, kuid esmaspäeval anti meie käsutusse hr Femi, kes on haridusosakonna alamametnik. Temaga siis käisime läbi kuus kooli, mille olime Festacis välja valinud, kus oma 1-tunnist töötuba tervislikust toitumisest ning hügieenist soovisime 10-aastastega läbi viia. Kõik koolidirektorid olid meist ülimas vaimustuses ning saime oma graafiku paika. Ainult nad ei saanud aru, miks vaid 40-50 last, tehke ikka 400-le korraga ja need kes ei saa, need lähevad kadedaks ju :D Tehke ise kahe inimesega interaktiivne töötuba 400-le erinevas vanuses lapsele, väikseim 3-aastane ja vanim vast 20! Väljakutse milline! Selgus, et koolidesse minekuks on parim aeg T-N kell 10-11.30; reedel on koolides lühem päev, kuna see on moslemitele püha päev ja moslemilapsed peavad mošeesse palvetama jõudma. (NB! Haridusosakonna bossi kohusetäitja nt seda ei teadud, arvas, et reede sobib ka hästi ning parim aeg peale kooli lõppu 14-15). Direktorid lootsid ka, et enne meie töötuba saabub ka ametlik kiri. Femi lubas, et saabub, mingeid ülemusi olla ammuilma meie tegevustest ja soovidest suusõnaliselt ning kirjalikult informeeritud. Eks näis! Soovime veel minna kahte teise kohaliku omavalitsuse piirkonda lapsi harima. Reedel ootab meid loodetavasti ees kõige läbipääsmatu ning vaesema piirkonna külastamine, mis asub erinevatel saartel. Kordasime nagu grammafoniplaadid, et tahame minna ühistranspordiga, mitte kohaliku omavalitsuse paadiga (siis me jäämegi oma minekut ootama). Kohalikele asjapulkadele tuleb meie selline suhtumine üllatusena.

Printimine on tõsine töö

Esmaspäeva hommikul olime varakult KOV hoovis ja ootasime võimalust minna koolidesse direktoritega oma töötoast rääkima. Meil oli soov kaasa võtta ka töötoa kirjeldus, milleks oli meil kiiresti vaja leida printer. Printeri leidsime, aga kuna oli tegemist varajase ajaga, ca 9, siis selgus, et elektrit pole ja generaator lükatakse sisse tavaliselt kell 10 hommikul. Seega, njet sellel hommikul printimisele.

Koolidirektorid, nagu ette arvasime, tahtsid meie töötoa kirjeldust näha. Leppisime kokku, et viime need neile järgmisel päeval. Seega tagasi probleemi juurde – vaja leida printer ehk olukord sama koomiline nagu klassikas „Mehed ei nuta“, kus oli kiiresti vaja leida paat! Marssisime Veronikaga reipalt hr Eefraimi kontorisse ja küsisime viisakalt võimalust printimiseks. Loomulikult, ütles meile poiss, kes parajasti töö ajal Facebookis ringi kolistas, minge selle teise arvuti juurde (nad saadavad meid alati selle arvuti juurde, kus kedagi pole, st see ei tööta, et nad ise saaks rahulikult FBs ringi konnata). Tore, meil silmad särasid! Selgus, et nii kiiresti ikka ei saa. Arvuti pandi sisse, keegi üritas midagi ühendada ja siis ta kadus, vist musta auku. Veronts näppis ise mingeid asju, ei midagi, arvuti oli nii vana, et meie maal pole sellist sel sajandil enam nähtud ja me ei osanud sellega suurt midagi teha. Küsisime igaks juhuks paberit. Seda pole, oli vastus. Terves kontoris pole. Palusin Veronikal helistada teisele tähtsale mehele ja Omateji siis ütles kohalikule sekretärile, et otsigu valgetele paberit. See otsiski. Tervelt 4 lehte saime! Veidike balansist väljas, meil oli vaja teha vähemalt 10 koopiat. Veronts ikka punnitas arvutiga suhelda, mina istusin ja proovisin nigeerlaste lemmikhobi, lõunauinakut sooritada. (Ma arvan, et Veronts saab omale Noortepassi kindlasti digikompetentside alla oma arengutest kirjutada.) Kummagi ponnistustest ei tulnud midagi välja, sest elekter läks ära. Meil läks tuju ära. Võtsime suure vaevaga kätte võideldud 4 paberilehte ja läksime minema. Sööma. 5 minuti pärast tuli keegi meile vabaõhusööklasse järgi ja teatas, et tulge nüüd tagasi, elekter on taastatud. Me ei viitsinud enam seal jamada. Ma läksin vastuvõtva organisatsiooni kontorisse, kus 1,5 tunni pärast oli mul 10 koopiat õnnelikult käes. Ärge kunagi öelge, et printimine pole kunst või raske töö!

Erinevad hääled

Festacis kostub erinevaid hääli. Kui me alguses siia saabusime, siis tundus, et kõik hääled on ühesugused, kuid ajapikku on kõrv hakanud neid eristama.

Kui sa tahad osta midagi söödavat, joodavat, higilappe või kasvõi aiakääre (ärge küsige, miks peab viimast müüma keset kiirteed), siis tuleb sul leida hääl, mida tekitatakse sedasi: huuled torru ja siis veetakse õhku suhu sissepoole. Kuidas see kostub, on raske seletada, võib-olla veidi nagu susisev matsuv musi.

Kui sa tahad teel tööle ära parandada lagunema hakkava koti (nagu näiteks mina tegin) või tundub, et püksisäär sai ikka liiga pikk, siis tuleb sul leida hääl, mida teevad käärid – sellised suured, veidi roostes Eestiaegsed aastast 1920, nagu mulle näib – kui neid üksteise vastu logistada. Kus on hääl. Seal on ka ringiliikuv meesterahvas õmblusmasinaga. Kotiparandus võttis 5 mintsa ja ma käin uhkelt oma kaubakotiga edasi.

Kui on vaja jalanõusid parandada või neid lihtsalt lasta puhastada, tuleb leida hääl, mida teevad üksteise vastu logistatavad rauast sangad, tavaliselt käib see ka rütmis 1-2, 1-2. Mul on neid poisse vaja, käin mitu päeva king kotis, aga pole neid viimasel ajal trehvanud.

Kui on vaja ajalehte osta, tuleb kuulata, kas keegi tuututab läheduses kummijullaga, mille otsa on seotud pasun. Osadel meie vanaaegsematel jalgratastel olen sellist signaliseerijat näinud.

Vabad okadad (motikad) ja taksod tuututavad, kui ennast sulle teenuse kasutamiseks pakuvad. Liikluses signaliseeritakse üldjuhul siis, kui hakatakse kellestki mööduma.

Pildid vol 2

Meie aprillikuu pilte saab vaadata siit.

Väikesed armsad koduloomad

Meid pole siia Lagosesse üksi jäetud. Meie uued sõbrad on veidi parasiitlike harjumustega ning nende populatsioon on vahepeal olnud vohamise faasis. Üks õhtu märkasin, et Fabrizio ilmselt enesele märkamatult nühkis jalgu ning varbavahesid, kui samal ajal vestles küllatulnud Eefraimiga. Mõtlesin et kus on need peened kombed nüüd tulnud, aga järgmistel päevadel sügasime kõik hoolega, kuramuse kirburaisad, ma ütlen!

Prussakad on ka meie sõbrad. Vallatult paterdavad nad mööda riiuleid ning põrandat. Meil on nende vastu surmavat mürki ning kui mõnda ohvrit näeme, siis tõttame hurraatades teda pihustiga ründama. Tavaliselt on tõhus ettevõtmine.

Meie kõige suurem koduloom on papagoi Parrot, kelle peremeheks on üks meie naabritest. Siiski armastab Parrot tulla ka meie rõdule, eriti sittumiseks. Samuti meeldib talle seltskond ning kui mõned imelikud eurooplased loevad verandal raamatut või siis pesevad pesu, siis läheneb ta neile hiilival sammul ning üritab näksata kõike, mis läheduses. Kristoffer üritab papagoile ka uusi sõnu õpetada, kuid rääkimas me Parrotit pole veel kuulnud.

Meie uusim koduloom on Eefraim. Temale meeldib pidada erinevaid vestlusi, mis kulmineeruvad alati sama teemavaldkonnaga: mustanahaliste peenise ning potentsiga. Tõsist juttu ta ei räägi. Ta on näiteks veendunud, et Stalin surma põhjuseks oli kummaline haigus nimega ahvistumine. Samuti oli ta väga üllatunud, kui nägi Brasiilias tööreisil olles tema sõnul esimest korda elus meesnaist, mille peale peaks mainima, et tal enda kontoris luusib ka üks antud inimharu esindaja ringi ning kus see imestamise koht siis on?! Samuti usub ta, et inimene võib vabalt muutuda kasvõi nahkhiireks või libahundiks ning must maagia on ikka võimas värk, kus kujukese muutmisel elusaks jäneseks pole tegemist trikiga, vaid siin ikka mustad jõud mängus.

Tänavamaniküürija by Kaja

Mitu päeva käisin mööda sõidutee ääres maniküüri ja pediküüri tegevast prouast ning viskasin ikka pilku peale, et mis ta seal siis teeb. Ühel päeval küsisin, et palju lakkimine maksab, kuna ma küüneseent omale Aafrikast kingiks kaasa ei ihka. Hinnaks siis 100 nairat ehk meie rahas 8 krooni. Pole paha eks! Üks päev tegin ära ka selle, nüüd on mul lillad küüned, mis omakorda on roheliste diskolitritega kenasti kaetud. Küsisin huvi pärast, et mis pediküür ka maksab ja kas tehakse, kui omad vahendid kaasa võtan. Tehakse ning 500 naira eest. Aga mulle pakuti ka luksteenust: „Kui tahad, tulen koju. Siis maksab pediküür 1000 või 1500 nairat, oleneb, kui kaugel elad.“ No ma mõtlen. Pediküüri tegemise peale, aga mitte kodus. Proua töötab tavaliselt aastaringselt sama puu alla esmaspäevast laupäevani ajavahemikul 10 kuni 19. Vihma ajal jookseb üle tee asuvasse bensujaama varju. Huvitav, kuidas oleks sinna joosta poolenisti lakitud varbaküüntega?

Lennujaam by Kaja

Aprilli viimastel päevadel tuli meie saatva organisatsiooni Continuous Actioni esindaja Elen meie projekti kaema ja EVS on-arrival/mid-term koolitusel osalema. Elen tuli ju Eestist ja pidi tooma meile kõikse kõige paremat Eesti kraami, millest olime juba oma 2 kuud eemal olnud. Kui kuulete, et šokolaadi läbimüük kasvas aprillis enneolematult, siis süüdistage Veronikat, kes tegelikult reeturina tellis endale kõvasti soomlaste šokolaadi, aga ega ma ise parem pole, ma tellisin sakslaste ja rootslaste kummikomme. Ülly hea sõbrannana sellise reeturlikkuse peale pani üllatusena kaasa siiski Eesti mustriga sokid! Aga raamatud olid ausad Eesti omad: Raua uus üllitis ja Kivirähk vanas headuses.

Sõitsime siis Elenile vastu. Ummikud olid jälle, aga hea, et olid, muidu oleks nii vara lennujaama jõudnud, sest miskipärast alustasime liikumist 2,5 tundi varem, nagu läheks ise lennule. Ummikutes viibimise ajal sai kenasti ka kõhtu täita, ostsime läbi akna tänavakaubitsejatelt külmutatud jogurtit, mingeid hiidpähkleid, krõpse, juua jm süsivesinikerohkeid palasid. Nigeerlane tahab ikka ise esimesena igale poole jõuda, selle pärast tuleb ikka maksimaalselt 2,5 rida mahutavale ühesuunalisele sõiduteele vähemalt 4 siksakilist rivi tekitada, liikumiseks kõvasti tuututada, lehvitada, sõimelda, calm down liigutusi sind soovitavalt vahele laskvale auto juhile näidata. Igav ei hakka, see on kindel. Aeg-ajalt võetakse käsile ka alles ehitusjärgus olevad teelõigud või lastakse sõna otseses mõttes läbi pajuvõsa (kas see just paju oli, seda ma ei tea, aga võsa küll).

Lennujaamas ootame Elenit saabuvate lendude D-terminali ees õues, sest sisse terminali ei lasta, ei olevat piisavalt suur ega mahutavat ootavat rahvamassi. Nii väitis mulle kena turvamees, kellele ma püüdsin küll naeratades selgeks teha, et mul on vaja ikka sisse saada ja sõpra kohe alguses vastu võtta ning ma ei ole nii suur ka, et sisse ära ei mahuks. Poiss jäi endale kindlaks, aga ütles, et tule veidi aja pärast tagasi siis võib-olla saan su sisse lasta. No mis siis ikka, kui pärast, siis pärast. Vahepeal lõbustan ennast inimeste vaatamisega. Kohalikud lennujaama naistöötajad on ka kõik kenasti vormis, nähes põhimõtteliselt välja nagu Ita Ever oma Evergreen show sketšis, kus Seller kutsus Sibulat: äärmiselt ametlikud, mütsid peas, veidi mehelik ning halvastiisuv seelik seljas, jalas must sokk ja mehelik king! Aga mingis mõttes mõjuvad nad ikka kuidagi kummaliselt seksikalt. Vorm vist! Tundub, et lennuk on maandunud, uksest hakkab väljuma inimesi. Mõndasid vaadates tundub, et Amsterdam- Lagos liin on teinud vahemaandumise ka Texases ning Nashvilles USAs, millised riided ja kantrimeeste rokkivad soengud. Lisaks jääb mulje, et Shell on käsutanud kõik oma puhkuselt tulevad valged töötajad ühe lennuliini peale, sest Shelli vestides poiste ootenimekirjad on äärmiselt pikad ja üle ühe suunduvad valged just nende juurde. Ooooo seda naftaraha. KLM taevapersonal on terminali ukse taga koha sisse võtnud ja ootab transfeeri hotelli, tehes samal ajal suitsu. Kohalikud mu kõrval pahandavad kõvasti, et mis krt see olgu, nii ei saa. No aga kes siin siis valgele otse ütlema midagi läheb, eriti sellisele, kellel on positsiooni (lendur) ja ilu (stjuardess). NB! Suitsetamine on siin peaaegu igal pool keelatud ning suitsetavad inimesi näeb üliüliharva. Kellegagi tekib turvameestel tüli, kuna see oli julgenud terminali ees pilti teha. Tõesti, vanaisa poole kalpsava tüdrukutirtsu pilt reedab kõik terminali turvaelemendid terroristidele.

Ootamise ajal surutakse ootajaid, seejuures valget naist ehk mind, mitmeid kordi taha poole, umbes 10 meetrit ustest eemale, ei saanudki aru, kellele me ette jäime. No mida te surute mind kurat, alles ma sain siin naeratuse eest lubaduse lausa lennujaama terminali sisse pääseda!!! Rahvahulk, sealhulgas suhteliselt ülbe olekuga mina, hakkab kohe uuesti ettepoole liikuma. Peale kolmandat korda tuuakse lint, ma jään ülbe olekuga lindi kõrvale ja teen näo, et ei saa inglise keelest mõhkugi aru. Kui mingeid uusi selle keppidega ringi patseerimas näen, kobin veidike lindile lähemale, sest olen näinud, kuidas politsei sellega tänaval inimestele peksa annab. No ma muidugi ei usu, et nad valget naist lööks, aga ei tasu ise ka kurja karja kutsuda või kuidas! Kurat, lennuk on üle tunni aja tagasi maandunud ja Elenist ei midagi. Helistan, selgub, et ta ootab ikka veel sees kotti. Mõtlen sel hetkel Verontsi ja tema pettumuse peale. Veidi aja pärast naeratab mulle turvamees ja küsib, kas ma sõpra olen näinud, raputan pead ning ta viibki mu sisse! Näen kusagil kaugel Elenit, saan teada, et tal kott ikka veel kadunud. Flirt ja naeratus võimaldavad mul isegi lennujaama arrival halli sisse saada Eleni kõrvale asjatama, sest kott jääbki selleks õhtuks kadunuks! Turvamees palub tänada mingit teist ohvitseri, saabuvate lendude ruumi sisse saamise eest ning ma saadan talle naeratuse ja veidi aja pärast lehvitan koos naeratusega ka tööpäeva lõpetavale turvamehele. No mina olen sellise olukorraga rahul J Kott koos raamatute ja šokolaadiga leiab meid järgmisel päeval.