Oleme Veronikaga kahel korral käinud meie KOV kõige vaesemas piirkonnas ehk saartel, mida ühise nimetusena kutsutakse Riverine´iks.
Kõigepealt sai seal käidud auväärse (honorable) härra Wasiu Belloga, kes on sealt piirkonnast valitud isik KOV töötama ja selle piirkonna probleeme lahendama. Käisime otsimas koole, kes tahaks meie töötuba oma lastele. Kuna käigupäevaks oli reede, siis õpetajad olid kõik kusagil maismaal koosolekul, kuid vastu võeti meid küllaltki sõbralikult (aga mitte nii sõbralikult kui Festaci koolides, kus on teada, et oleme linnapea parimad sõbrad), kuigi veidi ehk kahtlustavalt. Siin nõuti ka kirja KOVlt meie nö heakskiitmiseks tunduvalt rohkem kui Festacis. Selgus, et siin elavad paljud Ghanast ja naaberriigist Beninist ja mujalt pärit immigrandid, seega peab meil töötoas olema tõlk, kuna paljud lapsed ei saa siin inglise keelest aru. Kokku sai kolme kooliga lepitud kolm töötuba juuni esimesel nädalal. Nüüd tuleb veel välja mõelda, kuidas varajasel hommikutunnil sinna kohale saada.
Saar ise nagu saar ikka, keset vett. Sinna ja tagasi saime 15 inimest kandva paadiga, kõikidel päästevestid seljas. Paadid käivad sama süsteemi alusel nagu kõik muu ühistransport siin – siis kui on inimeste arv täis, paat ka koheselt väljub. Ülevedu maksab 4 EEKi ja kestab 15-20 minutit. Kuna saari on kaks, siis nende vahel liikumiseks rentisime kohaliku paadimehe, kellele maksime 160 EEKi. Elamas on seal ca 10 000 elanikku. Saarel ei ole asfaltteid, vaid teedeks on liivarajad. Okadad (motikad) proovivad nendes siiski sõita. Pole korralikku meditsiinikeskust. On mõned esmatasandi kliinikud. Seda kliinikut, milles meie korraks sisse hüppasime, on meie mõistes raske nimetada kliinikuks, sest mingeid kliinikule omaseid tunnuseid, sh aparatuure ei olnud; aga vähemalt on koht, kuhu vajadusel tulla ja arstiabi saada. NB! Riverines töötav arst on KOV kõige kõrgemini tasustatud ametnik. Räpakust on igalt poolt näha. Ja vaesust. Paljudel pole ei NEPA elektrit ega ka generaatorit, torudest jooksvat vett pole enamikel. Saarel on neli munitsipaalkooli ja lugematul hulgal erakoole. Õpetajad käivad igal päeval üle vee kooli, sest enamik nendest ei ela saarel. W. Bello tahab, et KOV ehitaks saarele mõne külalistemaja, kus õpetajad saaks ööbida ning siis ehk tahab rohkem õpetajaid siia ka õpetama tulla. Ka õpetaja peaks siin rohkem palka saama, kui maismaal, aga see hea asi olevat võimalik ainult teoorias.
Sellel teisipäeval sattusime jälle Riverine, kuna KOV on käimas ema ja vastsündinu nädal (kahjuks olid kõige ägedamad tegevused just nädalavahetusel, kui meie olime Oshoghbos). Hommikul kihutasime Verontsiga okadadega Festaci nö äärelinnas Mile 2-l asuvasse kliinikusse ning peale 45 minutilist ootamist liikusime kiirabiga sadamasse. Seal anti meile päästevest ning suunati paati. Umbes sellisesse nagu kasutati saarele sõiduks „Mehed ei nuta“ filmis. Õnneks olid kõik korpulentsemad daamid enne meid paati roninud ja Kalju Karaski tegelase hüpe paati jäi seekord õnneks kogemata. Reis kestis umbes 35 minutit. Väga mõnus oli, rahustav, päike paistis, kulgemine. Oleks niimoodi tahtnud mööda saata terve päeva. Nigeerlased tunduvad vett kartvat ja neil oli hea meel, kui lõpuks randusime. Iga üks sai mingi kompsu kandmiseks ja mööda liiva algas tee sihtpunkti. Ei olnudki kohalik kliinik, vaid kohaliku kuninga (oba) maja, mille ees olevas varjualuses üritus toimuma hakkas. Emasid oli kohale tulnud väga palju. Nad said seal oma lapsele või endale A-vitamiini, lapsele vaktsineerimiskaardi ning neid koheselt ka vaktsineerida, nõustamist, pereplaneerimisealast infot, voldikute näol toitumise ja malaaria infot. Miskipärast (ma arvan, et voldikute üleküllus) ka linnugripi voldikuid! Meie saime auväärse ülesande panna ravimeid kilekottidesse – pruunid 12, valged 10, oranžid 10, kollased 7 jne. Umbes tund aega saime seda teha, siis lõppesid kilekotid otsa ja rohkem meid tööga sellel päeval ei õnnistatud. Pärast ütles üks KOV meesametnik, kes väga ka meie emaile soovis, et kas oleme seda ülesannet ka varem täitnud, olime nii professionaalsed välja näinud! Täname komplimendi eest. Ahjaa, mingil hetkel otsustasid KOV inimesed, et aitab, nüüd enam ravimeid ei jaga, mis siis et nõudmist ja vajadust seda teha jagus veel küllaga. Joakaupa, ikka jaokaupa jagatakse siin asju! Nagu ka nädala avaüritusel – kõik rasedad tulge ja saate moskiitovõrgu ja kui selgus, et neid on nii palju, siis enamik saadeti ilma võrguta siiski minema.
Peale töö lõppemist võtsin ma fotoka välja ning tegin oma Nigeeria aja õnnestunumad ja ägedamad võtted. Emadest, lastest, väikelastest emade seljas, seeniorkodanikest. Paljudest proovisin teha ülesvõtteid nii, et nad ei näeks, poseerimata võte on kõige ausam ja ägedam. Paljud tahtsid, et ma nende lastest pilti teeksin. Leidsin ka oma lemmikmodelli, kelle nimetasin Nukitsaks. Lapsed jooksid järgi ja hüüdsid: „Valge, tee pilti!“ Tegin, nemad poseerisid, trügisid: „Tee minust! Tee minust! Tee minust!“ ning siis oli nalja kui palju, kui neile pilte näitasin. Fotokas oli lausa tuline ning aku sai poole päeva peale tühjaks.
Vahepeal oli saabunud ka Lagose Tervishoiuministeeriumi töötajad kogukonna tervist hindama ja parandama. Inimesed said oma silmi, vererõhku ning veresuhkrut proovida. Kel oli vaja, sai kohe ka tasuta lugemisprillid. Uurimise peale, kuidas kohalike tervis, ütlesid spetsialistid, et täitsa OK, pole viga.
Kollasin veidi ka külavahel ringi, leidsin 1,5 m kõrgused ja vähemalt 2,5 m pikad austrikarpidemäed. Paljad lapsed ujusid suhteliselt räpases vees. Mehed küpsetasid liha. Naised pesid pesu. Mõned inimesed tegid uinakut. Kitsed magasid või närisid midagi. Kanad ja kuked ajasid omi asju. Idüll Nigeeria moodi. Ootan järgmist nädalat, et sinna tagasi minna.
Üritus lõppes kuidagi järsku. Tundus, et suvaliselt, loodetavasti siiski mitte, sest kuulsin ka hüüdeid, kus on teie kaart, jagati välja veel viimased meie poolt pakendatud ravimid. Ja juba oli minek. Inimesi oli tegelikult veel päris rohkelt ümberringi. Tahtsin veel ka kempsu. Kõigi ees küsiti, kas valge tahab wee-weele (pissile) või poo-poole (kakale) ning kui tahtsin pissile, siis viidi mind kõige absurdsemasse kempsu. Oli kolm seina ja uks, auku polnud, ukse vastas olevas seinas oli pisike auk, kust kaudu põrandale uhatav vesi aega mööda välja voolas.
No comments:
Post a Comment