Ei hakka laskuma diskussiooni, kas jumal on olemas või mitte. Nigeerlaste jaoks on jumal olemas 200% ning teda peavad kristlased ja moslemid lihtsalt aeg-ajalt jagama. Nigeerlased on nii paduusklikud, et isegi inimkonna loomise üle vesteldes sülitatakse Darwini evolutsiooniteooria peale paksu tatti. Muidugi kohalikud ei arva, et jumalat peaks üldse jagama, sest ainult nende jumal on ainuõige. Kristlased on siin tihtipeale veendunud, et moslemid on jobud ning kaabakad, kuid nende rõõmuks või kurvastuseks on moslemid ka vastaval arvamusel kristlastest. Tihtipeale ei ole kohalikud võimelised usu teemadel diskuteerima, sest kõigil on oma õigus ehk lõpptõde, mida ei ole võimalik mõjutada ega muuta. Eriti karmiks läheb, kui vestluspartneriks on keegi, kes üldse jumalasse ei usu. Minu arusaamise järgi on kristlaste ja moslemite jumala puhul tegemist ühe jumalusega. Kristlased peavad Jeesus Kristust jumala pojaks, kuid moslemid peavad teda prohvetiks ning see annab neile aluse uskuda, et Muhamed oli prohvet nagu Jeesus Kristus, kes inimeste sekka maale saadeti jumalasõna kuulutama. Kuna jumal on üks, siis on logistiliselt väga mõistlikult paika pandud, et moslemid ja kristlased palvetavad erinevatel aegadel. Nii on jumalal aega mõlematele ühtviisi tähelepanu pöörata. Kuna Eesti esindab pigem kristluse paradigmat (mošeed pole meile veel ehitatud), siis julgen arvata, et see võib olla seletuseks, miks reedeti kella kahe paiku meil tihtipeale miskit nässu läheb või plaanivõetud asjad kohe mitte kuidagi sujuda ei taha. Reedeti lähevad moslemid kahe paiku mošeesse palvetama. Siin Nigeerias pannakse koolid isegi reedeti varem kinni, et lapsed saaksid palvetama suunduda. Kuna aga ühine jumal on reedeti kell kaks mošees moslemitega hõivatud, siis ei suuda ta samal ajal jälgida, mida Kaja ja Veronts parasjagu teevad ning meie tegevustele positiivset ning soosivat hõngu suunata.
Nagu öeldud, reedeti toimub meil koomilisi asju. Nimelt kord juhtus nii, et nii minul kui ka Kajal oli kohalik raha otsas ning olid veel alles eurod, mida tahtsime nairadeks vahetada. Enne seda suurepärast plaani oli meil õnneks veel kahe peale umbes 500 nairat, mille eest saime mõlemad süüa ning jäi veel paarsada kohalikku ülegi veel. Peale söömist seadsime oma sammud mošee suunas, sest valuutavahetusäri monopol on moslemite käes. Oleme alati mošee juures raha vahetamas käinud. Tee peal lootsime kohata jäätisepoissi, kes muidu kogu aeg ringi tilbendavad ning kunagi pole probleemi jäätist osta. Seekord jäätisepoissi me nagu kiuste ei kohanud. Kui jõudsime mošee juurde kella kahe paiku, siis hakkasin kohe ka vahetuskursi üle läbirääkimisi pidama. Siis aga juhtus midagi kummalist. Vahetajahärra pakkis oma asjad, jättis meid sinnapaika ning jooksis mošeesse palvetama. Nii tegid kõik, kes seal ümbruses olid. Meil ei jäänud muud üle, kui ilma kohaliku rahata kodu poole kõmpida, taskus põhimõtteliselt mitte midagi. Meil polnud ka telefonides krediiti, et kellegi käest raha laenata. Kodus ei olnud asi parem – elektrit ja vett ei olnud juba kolmandat päeva. Viimase raha eest tellisime veepoisi, kes tõi meile 30 liitrit vett. Järgmisel reedel oli meil aga raskusi transpordi leidmisel punktist A punkti B. Arvestades, et tavaliselt pole meil Lagoses liiklemisega probleeme võime ka selle juhtumise jumala kaela ajada. Vot nii on lood, siinpool sood.
No comments:
Post a Comment