Mõni aeg tagasi toimus Lagoses beebide iludusvõistlus. Üritusele mindi kohaliku omavalitsuse poolt organiseeritud bussiga ning start pidi toimuma kell seitse hommikul. Meie suutsime häbematul kombel kolm minutit hiljaks jääda ning juba tehti meile märkus, et miks me nii kaua mökutasime. Mainin ära, et tavaliselt oleme meie need lollikesed, kes õigeks ajaks end kohale veavad ning siis paar tundi teisi kulgejaid ootama peavad. Võistluspaika kohale jõudes ootas meid suur ja tühi ruum, olime enam-vähem esimesed saabujad. Läks veel head paar tundi, enne kui üritus ise pihta hakkas. Emad ja lapsed muudkui saabusid ning igal beebil oli omamoodi soeng ning riietus. Tüdrukutel olid valdavalt roosades kleitides ning värviliste patsikummidega. Vahepeal astus minu juurde meesterahvas ning küsis, et kas ma teda ära ei tunnegi!? No tõesti, ei tundnud, sest endiselt valmistab negriidsete näojoonte eristamine veidi raskusi, kuigi asi on võrreldes siiatulekuga tunduvalt paremaks läinud. Tegemist oli seekord arstiga, kes oli meiega eelmisel päeval samas paadis saare pealt koju sõitnud. Peale arsti lähenes mulle järgmine nigeerlane, kes viisakalt uuris, kes me oleme ning millega Nigeerias tegeleme. Kui kuulis, et töötame Amuwo Odofin KOVis, siis oskas kohe Eefraimi ära mainida ning tunnustada tema head tööd kohaliku omavalitsuse juhina. Mõne aja pärast tuli see mees uuesti ning küsis meie nimed üle. Ürituse lõpus tänati uhkelt EVS vabatahtlikke Amuwo Odofinist – meie polnud antud ürituse toimumisse mitte kuidagi panustanud! Ilusaima beebi valimisprotseduur jäi mulle aga päris segaseks. Ühel hetkel kutsuti kaks beebit lavale ning anti auhinnad üle. Aga eks seal olekski olnud raske ilusaimat beebit valida. Kõik väiksed lapsed on Nigeerias väga armsad!
No comments:
Post a Comment