Pressikonverents

Esmaspäev. Pressikonverents. Kell 11. Ei midagi. Kell 12. Ei midagi. Kell 12.30 algas. Algusega läks nii kaua, kuna Eefraimi kõne oli vaja ümber teha. Mind kupatati Eefraimi kõrvale, teisel pool teda oli keskkonda kaitsev taanlane, minu kõrval 27. mail toimuva rahvusvahelise lastepäeva korraldajad ning kusagil kauguses ka Fabrizio. Pressikonverents algas palvusega, siis järgnes külaliste jm austusväärsete tutvustamisega, siis ütlesid ajakirjanikud, et kes ja kust nad on ning siis algas Eefraimi kõne. Räägiti kõigest ja mitte millestki. Lastepäevast, keskkonnast, mõnesõnaga meist. Eriti rõhutati, et lapsed on tulevikuliidrid ja seda vastupidiselt ühele ajaloolisele Nigeeria sõjaväe diktaatorile, kes väitis, et Nigeeria lapsed ei ole võimelised tulevikus oma riiki ise juhtima Siis tuli küsimuste ring – keskkonna teemad ja huvi taanlaste vastu, kes olid siin olnud nädala, mõned lastepäevaga seotud küsimused, mõned küsimused veel ning kogu lugu. Meie tegevuste vastu ei tundnud keegi huvi. Mul oli jube igav, kõlgutasin jalga üle põlve. Peamine ülesanne oli kena välja näha, naeratada fotograafidele ja kaamerasse, nõjatuda aeg-ajalt Eefraimi vasaku õla vastu, sest fotograafi žestid väljendasid seda soovi. Küsimuste vooru lõpus pistis Eefraim mulle mikrofoni nina alla ja siis rääkisin kokkuvõtvalt, et milleks ning mis raames me siin oleme, mida me teinud oleme, mida veel plaanime ning Fabrizio sai pressikonverentsi lõpus sõna, et kõik ülevoolavalt tänada. Tänamist hinnatakse siin ühiskonnas üliväga, isegi kui see pole kuidagi põhjendatud! Häid suhteid aitab see hoida!