Spordipäev Nigeeria moodi ehk Chairman is very much around!

Uhkusega teatan, et nägin ise oma silmaga suurt koolidevahelist spordivõistlust. Suure spordisõbrana kujutasin ette, et tegemist on Eesti mõistes maakonna meistrivõistlusega kergejõustikus või siis jalkas või milles iganes, kus jõudu ja võimu katsuda saab. Spordiga oli antud üritus küll vähesel määral seotud, kuid hoopis erinevas võtmes, kui seda endale alguses ette kujutasin.

Spordipäevast kuulsime juhuslikult, kui käisime koolides direktorite jutul, et töötoa toimumise aeg kokku leppida. Kuna neljapäeval ei olnud võimalik spordipäeva tõttu üheski koolis töötuba läbi viia, siis otsustasime ka ise spordipäevale minna, juba puhtalt huvi pärast, et näha kuidas selliseid asju siinmail korraldatakse. Ja pettuma me ei pidanud, sest nagu ka paljude mõistete puhul (nt. transparency, politeness, hospitality jne) meie algsed arusaamad ning ettekujutelmad ei kattu kohaliku reaalsusega.

Esiteks oli ilmselgelt ürituse täpsem koht ning aeg suurimaks saladuseks. Erinevat infot tuli mitmest kanalist ning see oligi eksitav. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas KOVi haridusosakond ei olnud antud üritusest teadlik. Samuti on imelik, et spordipäeva kohta info saamiseks soovitati meil minna põllumajanduse osakonda, sest põllumajanduse osakonna juhataja vastutab spordi, sotsiaalvaldkonna ning naiste ja noorte jõustamise eest. Nigeerlased on ikka silma paistnud oma mitmekesiste ja põhjalike teadmistega erinevatest valdkondadest. Niisiis saime lõpuks usutava info hoopis norskava koolidirektori laual lebavalt üritust reklaamivalt flaierilt.

Spordipäev pidi algama kell 11.00, kuid tegelikult läks võistlemiseks alles kahe paiku pärastlõunal. Ma jõudsin juba vahepeal mõelda, et vaesed sportlased, nende peale mõeldi sellel üritusel kõige vähem, nad pidid ka enamuse ajast valmis olema ning kõhud tühjad stardipauku ootama. Saabusime staadionile üpris varakult ning mõne hetke pärast ründasid meid hullunud lapsed ning enesele märkamatult olime paarisaja lapsega ümberpiiratud. Kõik toimus nii kiiresti, et me ei jõudnud tekkinud olukorrale reageeridagi. Lapsed tahtsid meid puudutada ning pilti teha. Nad ei tahtnud meist lahti lasta ning mul oli juba vahepeal tunne, et pressitakse meid lämbumiseni kokku. Suurt karja on raske kontrolli all hoida ning lapsed muutuvad üksteise suhtes nii ettearvamatuks, et tahtmatult tegid ka üksteisele haiget, kui meieni küünitades oma sõpradele kogemata peale astusid. Seda kõike aga mille nimel?! Kaja puusanõksude peale hakkas kogu piiramisrõngas tantsima ning meil ei olnudki võimalik mitte kuhugi peitu pugeda, kui et liikuda direktorite telgi poole, kus saime päikesevarju alla istuma. Telgi juurde liikumine tähendas aga staadioni risti-põiki ületamist samal ajal mõned sajad lapsed meie ümber.

Tulles tagasi spordipäeva juurde pean ära mainima, et tegelikult oli see pigem sportlik-kultuuriline üritus, kus ei puudunud rongkäik, rahvuslikud tantsud, hümni laulmine. Spordi osakaal oli minimaalne: kaks sprinti, teatejooks ning 30 minutit jalkat. Thäts it. Rongkäiguks oli iga kooli võistkond ühtsetes värvides ning valgete sokkide väel. Direktorid, asedirektorid ning abipersonal olid ka igaüks vastavalt staatusele samast materjalist rõivastes ning kehalise kasvatuse õpetajad patseerisid rohelistes (minu meelest veidike kohutavates) adidase dressides. Mõni tõmbas dressipüksid üle naba või siis venitas dressipluusi põlvini. Rongkäigu ajal peale hümni ja palvust jagati ülesrivistatud koolidirektoritele kakaojooki (lastele seda väga ei jagunud seekord), mille topsid leidsid mõne hetke pärast tee suvalistesse kohtadesse maha. Hea eeskuju kõigile lastele. Mis siin enam keskkonnateadlikkuse tõstmisest rääkida, kui direktoriprouad ise süüdimatult prahti maha pilluvad. Suurepärane eeskuju lastele! Peale kakaojooki jagati direktoritele kana ja riisi ning kõik hakkasid kohe mugima, mitte kedagi ei huvitanud, kuidas lapsed võistlevad ning mis seal staadionil üldse toimub. Mulle on jäänud mulje, et tihtipeale tulevad inimesed mingisugustele üritustele selle pärast, et seal süüa antakse või vähemalt on see söök ja jook väga tähtis osa üritusest endast. Kui KOVis mingisuguseid temaatilisi kogunemisi korraldatakse, siis eranditult iga kord peale viimast kõnet või palvust jagatakse coca-colat ning tihtipeale ka priviligeeritud külalistele kana ja riisi. Eefraimi sulane Omo mainis ka ükskord, et muidu inimesed ei tule üldse kohalegi, kui üritusel pole midagi võimalik tasuta saada. Aeg-ajalt jagatakse ka näiteks Eefraimi pildiga vihikuid või muud nänni ning eriti popid on siinmail KOVi logoga nokamütsid ning üritustele pühendatud t-särgid.

Samal ajal kui direktorid ning asedirektorid kahe suupoolega rasvast kanakintsu matsutasid, toimusid ära ka kaks 100 m starti ning üks teatejooks. Peale väsitavaid etteasteid järgnes kultuuriline osa, kus lapsed rahvusliku trummimuusika järgi puusi ja keha liigutasid. Rütmitunnetus on siinsetel asukatel lausa fantastiline. Demonstratiivsete esinemistele järgnes 30 minutiline jalgpallimatš, mille võitjaks osutus KOVi võistkond. Jalgpalli ajaks oli palgatud isegi kommentaator, kes tegi aeg-ajalt paljulubavaid märkusi, et Eefraim on juba poolel teel (Chairman is very much around). Kuid hoolimata paljude ootustele auväärsus ise siiski kohale ei jõudnudki. Eks oli ta seekord extremely busy nagu tavaliselt.