Kuidas me ennast tööd tegema saime

Aprilli lõpus toimus meil koolitus, kus oli kohal saatva ja vastuvõtva organisatsiooni esindaja ning väliskoolitaja. Paljud asjad said selgeks räägitud ning peale seda läks olukord meie töö osas veidi edulisemaks. 4. mai hommikul läksime vastuvõtva organisatsiooni kontorisse, kus tegime selleks ning järgmiseks nädalaks plaani. Plaanisime nii, et meie tegevused oleks võimalikult vähe seotud kohaliku hr Eefraimiga, sest nii saab asjad kergemini jooksma. Me ei adresseerinud oma järgmist kirja enam mitte talle, vaid kantselei ülemale ning üllatus-üllatus, me peaaegu, et saimegi oma loa peale 15-minutilist vestlust. Pidime vaid enne loa saamist minema Amuwo Odofini haridus- ning terviseosakonda, et neilt oma tegevuseks luba saada. Need olid nõus! Lastearst ütles, et hea programm! Edasi, luba pole me oma ihusilmaga veel näinud, kuid esmaspäeval anti meie käsutusse hr Femi, kes on haridusosakonna alamametnik. Temaga siis käisime läbi kuus kooli, mille olime Festacis välja valinud, kus oma 1-tunnist töötuba tervislikust toitumisest ning hügieenist soovisime 10-aastastega läbi viia. Kõik koolidirektorid olid meist ülimas vaimustuses ning saime oma graafiku paika. Ainult nad ei saanud aru, miks vaid 40-50 last, tehke ikka 400-le korraga ja need kes ei saa, need lähevad kadedaks ju :D Tehke ise kahe inimesega interaktiivne töötuba 400-le erinevas vanuses lapsele, väikseim 3-aastane ja vanim vast 20! Väljakutse milline! Selgus, et koolidesse minekuks on parim aeg T-N kell 10-11.30; reedel on koolides lühem päev, kuna see on moslemitele püha päev ja moslemilapsed peavad mošeesse palvetama jõudma. (NB! Haridusosakonna bossi kohusetäitja nt seda ei teadud, arvas, et reede sobib ka hästi ning parim aeg peale kooli lõppu 14-15). Direktorid lootsid ka, et enne meie töötuba saabub ka ametlik kiri. Femi lubas, et saabub, mingeid ülemusi olla ammuilma meie tegevustest ja soovidest suusõnaliselt ning kirjalikult informeeritud. Eks näis! Soovime veel minna kahte teise kohaliku omavalitsuse piirkonda lapsi harima. Reedel ootab meid loodetavasti ees kõige läbipääsmatu ning vaesema piirkonna külastamine, mis asub erinevatel saartel. Kordasime nagu grammafoniplaadid, et tahame minna ühistranspordiga, mitte kohaliku omavalitsuse paadiga (siis me jäämegi oma minekut ootama). Kohalikele asjapulkadele tuleb meie selline suhtumine üllatusena.