Ühel aprillilõpupäeval toimus 7nda avenüü koolis tervisepäev, kus laste tervislikku olukorda (silmad, hambad, kõrvad, nahk, toitumine, jne) olid uurima tulnud Lagose Tervishoiuministeeriumi töötajad. Saime sellel üritusel tuttavaks Tammiega, kes on vabakutseline hambaarstiõde ning teeb paljuski tasuta hammaste eest hoolitsemine infoüritusi. Ta kutsus meid endaga kaasa Lagos SOS lasteküla üritusele 15. mail, kus siis meie saaksime rääkida hügieenist ja toitumisest.
15. mail tuli Tammie meile kodu ukse ette vastu ning sõit SOS lasteküla poole algas. Alguses mõtlesime sinna minna ühistranspordiga, kuid siis me poleks sinna kindlasti jõudnud. Külasse jõudes tehti meile ekskursioon erinevatesse SOS lasteküla majadesse. Ühes majas/peres elab 10 last ja nende nö ema, kahe maja peale on abiks tädi. Kõige suurema staažiga emad on seal töötanud 16 aastat. Seintel ripuvad uhkelt pildid lastest, kes on kusagile elus tööalaselt jõudnud või kes on abielu ning kellel juba oma lapsed. Külas elab 100 last. Juurde võetakse lapsi siis, kui tekib vajadus või kui keegi lahkub lastekülast noortekodusse. Lastekülas on noored vanuseni 14-17; äramineku vanus sõltub lapse sotsiaalsest küpsusest ning „raskusastmest“, sest raskemad lapsed saadetakse noortekodusse varem. Perel on oma eelarve, millega nad peavad toime tulema, lapsed aitavad kodutöödes, koolis käiakse SOS lasteküla koolis, kus käivad ka mõned naabruspiirkonna lapsed. Lapsed järgivad tavaliselt seda usku ning kirikut, kus käib pereema. Hetkel on SOS lastekülal uus programm, et töötada laste ja peredega nende kogukonnas, et ennetada laste ja perede lahkuminekut, sest lapsele on tema oma bioloogiline perekond kõige parem kasvukeskkond.
Peale seda algas programm. NB! 15. mai on rahvusvaheline perede päev. Üldse tähistatakse siin igasuguseid rahvusvahelisi päevi tunduvalt rohkem kui Eestis. Tammie tegi toreda ja isikliku ülevaate, st tuues ennast näiteks, miks ja kuidas peab hammaste eest hoolitsema ning kui seda mitte teha, mis siis juhtub. Meile anti aega ca 30 minutit, kuigi meie programm oli plaanitud ca tund. Eesti osa jätsime ära, panime pildid üles, ütlesime paar kiiret lauset Eesti kohta ning suunasime nad peale töötuba pilte ja kaarti vaatama. Eriti meeldisid neile Stenniku ja Henry joonistatud lumememmed. Peale sissejuhatust alustasime JAH/EI mänguga ehk mida ja miks sulle meeldib süüa. Lapsed läksid nii hoogu, et peatada oli seda mängu võimatu. Teisi nad muidugi kuulata ei viitsinud, enda arvamus oli vaja välja öelda. Seda sai ju lausa mikrofoni öelda! Halvasti oli kuulda ka, kuna asusime kõlarite taga. Peale seda tegime toidumäge, kuid vist igavalt, sest nende tähelepanu hajus ja ei viitsitud eriti kaasa mõelda. Lõpetasime kiirelt ühe liigutusmänguga, sest need tavaliselt ju lastele meeldivad, kuid midagi oli jälle valesti, sest nad olid loiud ja mina vehkisin rohkem ise seal tahvli ees. Nii kui tund lõppes, oli energia taas tagasitee lasteni leidnud! Issand kui ägedalt nad ka tantsima hakkasid, kui makilt tuntud Nigeeria diskot lasti. Mina sain veel kiirelt enne äraminekut raadiole intervjuu anda ja olulisem sellest on mul meeles, et kui küsiti: „Mida peaks Nigeerias muutma?“, siis vastasin: “Ihunuhtlus koolis tuleks keelustada, kuna see pole inimväärne, on alandav ja ei aita laste heaks ning kohustundlikeks kodanikeks kasvatamisel!“.
No comments:
Post a Comment