Oleme siin nädalavahetustel ikka aeg-ajalt peole sattunud ning juhtus kord nii, et Kaja ja Veronts läksid kohalikku ööklubisse koos ühe tuttavaga. Teistele ütlesime küll, et läheme peole, kuid ei täpsustanud kellega ja kuhu. Õhtul 12 paiku tuli Eefraim meid vaatama ning tema suureks üllatuseks polnud kaks valget oma kodus. Algas meie tagaajamine. Kaja telefon oli kodus, minu oma oli kaasas, kuid välja lülitatud, sest aku oli juba otsad andmas ning peolt tagasi tulles oli meil vaja turvamehele helistada, et viimane meile värava lahti teeks. Niisiis helistati läbi kõik tähtsamad asjapulgad, kes meiega tegelevad, et kus need kaks tibi siis kadunud on. Sellel korral ei olnud midagi hullu, sest läksime lähimasse ööklubisse ning Eefraim oli ilmselt kiiresti välja selgitanud, kus me oleme. Valgete leidmine ei ole keeruline tegevus – m.o.t.t. Eefraim aga saatis meile mõlemale sõnumi: „If you are back from OUTING please CALL“ . Hiljem Eefraimiga kohtudes selgus, et ta oli oma nõunikele helistanud ning leidis meid kiiresti üles. Peol olles hoidis Eefraimi sulane väidetavalt meil silma peal ning nüüd leidis seletuse ka asjaolu, miks meid järsku keset pidu VIPide peoruumi kutsuti.
Tegelikult oli Eefraim viimastel nädalatel meist veidi eemale hoidnud (ilmselt me pole enam nii uus ja fenomenaalne nähtus kohaliku kogukonna silmis). Ausalt öeldes mulle sobis nii, aeg oli muutunud rohkem nauditavamaks: ei pidanud kuskil kurrunurruvutisaare kuningat ootama ning mõttetutel üritustel kaasas tilpnema. Samal ajal üritasime kõik kuuekesi omi ettepanekuid ning tööplaane läbi suruda, kuid tundus, et kellelgi meie tegemiste vastu erilist huvi ei olnud. Meie vastuvõtval organisatsioonil ei ole reaalsetest asjadest eriti üldse aimu ning seda, mis toimub kohalikus omavalitsuses, nad niikuinii mõjutada ei saanud. Nagu Ermes ütleb, et meil on projektijuht Andy, kes juhib „mitte midagi“. Eefraim aga ei suvatsenud isegi meie ettepanekuid läbi lugeda, mis oluliselt mõjutas ka meie tegevuste kulgu, kuna siinses kogukonnas sõltub kõik paljuski Eefraimi motivatsioonist vastava asjaga tegeleda. Keegi ei julge ilma Eefraimi loata lillegi liigutada. Näiteks ei panda kliinikumi seintele harivaid plakateid, sest Eefraim mingil kummalisel põhjusel seda ei luba. Põhjus oli väidetavalt, et plakatite eemaldamisel jääb sein määrdunud olekusse. No uskuge mind, need seinad ongi väga koledad kakapruunid, mida tuleks mõne kauni plakatiga värskendada. Mind paneb muidugi imestama, et kui hea ajumaht ja töövõime peab ühel omavalitsuse juhil olema, kui tema käsi ulatub igas valdkonnas pisiasjadeni välja. Samuti ei ole minu meelest võimalik, et üks kuningas saaks kõikides valdkondades kompetentne olla, et igal pool oma arvamust valdkonnaga seotud esindajatega diskuteerimata kehtestama kipub. Eefraim on enda meelest asjatundja ükskõik milles: olgu see siis asfalteerijatele teeehituse õpetamine või ehitusmeestele müüriladumisel näpunäidete jagamine. Ta teab isegi Eesti ajalugu, sest tunneb ju meid, kui küsisime, kust ta Eesti ajalugu tunneb. Peale meie nimede valesti hääldamise ei tea ta tegelt Eesti kohta midagi. Aga ühel korral võtsime kõiketeadja vahele, sest Läti ajaloost ei osanud ta midagi hämada. Tema otsuseid kahtluse alla ei seata ning avalikult ei arutata.
Arusaamatul asjaolude kokkulangemisel suutsime härra kõrgeaususe välja vihastada nii, et ise me esialgu sooritatud pahe mastaabist aru ei saanudki. Pahandasime teda sellega, et ei lubanud tal koolituse ajal vahele segada. Eefraim saabus kõige ebasobivamal hetkel ning Fabrizio teatas Eefraimile viisakas võtmes, et me ei saa temaga hetkel kohtuda, sest meil on koosolek pooleli. Antud seik käis Eefraimi ego pihta ning samal ajal häbistas teda ka kogukonna ees, sest Eefraim on ju kohalik jumal ning jumalatega nii ei käituta. Kuna Eefraim solvus ning meie töö ja ettepanekud teda niikuinii varemgi väga palju ei huvitanud, siis muutus asjaajamine kohalikus omavalitsuses meie jaoks veidi keerulisemaks. Õigemini itaallastel oli kõige kehvem olukord, sest nemad vajasid oma noorte jõustamise projektis kohaliku omavalitsuse otsest abi ja tuge. Katrina ja Jürgen juba käisid koolides ning ka minul ja Kajal hakkasid töö asjad sujuma isegi libedamalt kui varem. Tekkinud olukorras itaallased keerasid täielikult ära ning võtsid endale pühaks missiooniks Eefraimi ees vabandada, isegi siis, kui olime varasemalt juba kasutades erinevaid kanaleid vabandusi edastanud. Eefraim hakkas väga lapsikult käituma ning tema sooviks oli kindlasti näidata, et kui palju me temast sõltume. Itaallased siis üritasid muudkui vabandada nii intensiivselt, et varsti poleks neid vabandusi ka enam kuhugi pista. Ermes isegi ütles naljaga pooleks (rõhutan sõna pooleks), et on valmis ka nutma Eefraimi ees, kui viimane seeläbi andestaks. Fabrizio tuli lagedale mõttega, et läheks kõik koos pühapäeval Eefraimi kirikusse ning püherdaks veidi kuninga ees, äkki siis andestab. Siin käivad ju kõik asjad kiriku kaudu, ehk on nii ka andekspalumine produktiivsem. Aga muidugi veidi irooniline see ole, sest meie Eefraimi saaga algas kirikuga ning oleks ka pea-aegu kirikus lõppenud. Siiski kirikusse me ei läinud, sest MDG (Millenium Developmen Goal) meid sinna ei viinud. Ise-enesest ma ei oleks olnud kirikusse minemise vastu, kuid sitsima ma nõus ei oleks olnud. Piisavalt alandav on see niigi. Mitte keegi hostidest pole ka meie poolel, kõik rõhutavad, kuidas me ikka valesti käitusime, kuigi Euroopa kultuuriruumi reeglite järgi me ei teinud enda arust midagi kapitaalselt valesti. Ainuke asi on tõesti, et me pole ju Euroopas;). Ja siinkohal ma ei otsigi taga mingit omaõigust, vaid eeldan, et ka kohalikud vähemalt veidigi püüaksid aru saada, miks me just nõndaviisi käitusime. Vastuvõtva organisatsiooni boss soovitas mulle aga viisakalt oma arvamust endale hoida ning tegelikult antigi mõista, et kallid vabatahtlikud - startige nüüd vabanduste maratoniga.
Pühapäeva pärastlõunal selgus siis, et saame minna ühe tüübi lapse nimepanemise üritusele, kus meil avaneb võimalus ka Eefraimiga kohtuda ning veelkord oma südamlikud vabandused edastada. Vabandama läksid Fabrizio, Ermes ning Kaja, kes peopaika saabudes said oma istekohad Eefraimile päris lähedale. Ainuke jama oli, et kuningas ei suhelnud nendega. Eefraim oli reserveeritud ning tegeles põhiasjalikult oma telefoniga. Selle peale saatis Fabrizio sõnumi, kus veelkord vabandas. Sõnumile järgnes vastus ja seda korrati 3-4 korda. Sõnumi sisu jääb ajaloo saladuseks, sest neist itaallased meile ei räägi. Olukorra teeb koomiliseks, et sõnumite saatmine jätkus hoolimata sellest, et istuti üksteisele väga lähedal (ca pool meetrit üle laua). Lõpuks otsustas Eefraim, et nüüd on aeg minna. Niisiis, vabanduste faas lõppes seekord edukalt, millele järgnes sõbralik õhtusöök meie pool, kus Eefraim organiseeris veini ning liha. Samuti arvas ta ilmselt, et meie pool haiseb ning muretses meile kaks õhuvärskendajat. Nüüd lõhnavad meie ruumid nagu „lilled“. Eefraim oli meist puudust tundnud, kuni teeskles, et on solvunud. Andis kuhjaga lubadusi, kuhu ta meid viib ning mida näitab. Isegi tundis huvi meie projektide vastu ning itaallased said ka oma projektile kauaihaldatud kuninga tähelepanu. Itaallased palusid kahel kangel Eesti naisel ka oma tööd ja tegemised jätta ning Eefraimiga sõbralikult rääkida, sest siis ikka itaallaste projekt õnnestub (etteruttavalt öeldes, projekt ei õnnestunud).
No comments:
Post a Comment