Ühel teisipäeval, kui ajasime taga Festaci koolidirektoreid, et selgitada neile meie soovi tulla nende kooli oma töötuba tegema, koperdasime sõna otseses mõttes kogemata puuetega laste klassile otsa.
Mulle tundus huvitav, et keegi vehib klassis viipekeelt rääkida. Mina kui sotsiaaltöötaja hingega inimene, olles ka neli aastat eripedagoogikat õppinud, tundsin huvi, et mis ja kuidas siis selles klassis toimub ja ronisin sinna sisse. Klassi ehk üksuse juhataja, kes oli äärmiselt meeldiv vanahärra, andis meile oma tegemistest väikese ülevaate.
Klassis ehk üksuses õpib 32 last, kellest vaegnägijaid on 3, vaegkuuljaid 14, füüsilise puudega 1 ning vaimse puudega 14 last. Lapsed on erinevas vanuses, noorim ? ja vanim ? Õpetajaid on laste jaoks kolm. Tegelikult kaks, üks õpetaja on kuulmispuudega noormees, kellel ei ole õpetajakutset, kes on meie mõistes siis abiõpetaja. Härra juhataja ütles, et kõige suuremaks mureks on neil see, et abiõpetaja ei saa oma töö eest palka, aga tal on pere, keda toita ning katta. Aeg-ajalt saavat ta siiski mingeid ebaregulaarseid makseid (ma ei saanud sellest päris täpselt aru, et mis ja kuidas). Nad näitasid mulle ka kirja, mille olid hr Eefraimile 25. veebruaril saatnud, kuid millele pole siiani vastust. Vaatasin kirja üle, tegin mõned märkmed ja lubasin Eefraimiga sellest rääkida, et võimalusel abiõpetaja palgale saaks. Samal õhtupoolikul saime hr juhatajalt nii armsa sõnumi, et täname teid teie südantsoojendava ja lootust tõstva külaskäigu eest.
Saatsingi Eefraimile kirja järgmisel päeval, selgitades olukorda, olulisust, et ka puudega lapsed peavad koolis käima, õpetajate head tööd, noormehe eeskujuks olemist jne, lõpetades sooviga, et noormehe saadetud kiri saaks üle vaadatud, vastatud ja võimalusel talle koht organiseeritud. Eefraim vastas, et loomulikult ma teen seda Sinu jaoks, Kaja. Selge, mõtlesin mina, raud on kuumaks köetud, nüüd tuleb hakata seda järjepidevalt taguma. Eefraim lubas minuga siis kooli tulla. Lähme täna, ütles ta esmaspäeval kell 14 peale pressikonverentsi. Ei saa, vastasin mina, kell 4 kõik koolist läinud ja koolid suletakse sel ajal. Lähme homme! Selge homme. Kellaaja suhtes Eefraim mu smsile ei vastanud. Saatis järgmise päeva õhtul a la kell 18, et rutaku ma nüüd kergel sammul tema kontorisse ja lähme nüüd kooli. Kuulge härra kõiketeadja, koolid on ju kinni. Pinnisin uut aega. Toogu ma reedel kell 11 need inimesed tema kontorisse. Tehtud! Reedel kell 10 algas ema ja lapse nädal kohalikus omavalitsuses suure üritusega, mille patrooniks Eefraimi naine. Eefraim loomulikult pidi pidama kõne. Seda ta ka tegi ja kõne oli kusjuures hea, aga ta tegi seda kell 11.30. Mina positsioneerisin end õpetajatega strateegiliselt väga nähtavasse kohta tema jaoks ja nii kui ürituse avapauk umbes kell 13 lõppes, tormasin tema juurde ja teatasin naerulsui, et oleme kohtumiseks kohe valmis. Ja uskumatu, kohtumine tema kabinetis ka koheselt toimuma sai. Kiirelt korraldati kohale ka mõned haridusosakonna inimesed, kes siis pidid asjale oma professionaalse hinnangu andma. Selgus, et õpetajaks poiss ei saa, kuna pole vastavat kutset, aga saaks nö abitööjõuks (aednik-koristaja), mille eest saaks palka ning tal oleks võimalik lapsi edasi õpetada! Hurraaa! Edasi laeti inimesed bussi ja valged autosse ning sõit läks kooli suunas tutvumise eesmärgil. Enne seda käisime läbi ka rahvusvahelise äriuudiste ajalehe Nigeeria osakonnast, kus olime härra korteežiks, kui tema intervjuud andis.
Koolis viibis Eefraim ca 10 minutit, vaatas ruumid üle ning lausus: „Hakkame teil remonti tegema!“ ning tänas, et olin tema tähelepanu kooli remondivajadustele juhtinud. No ma päris seda nagu mõelnud ei olnud. Aga see ka ju hea asi! Lisaks saatsin ma Eefraimile nimekirja, mida puuetega laste üksus vajab ning küsimuse, et kas KOV saab neid mõnede asjade osas aidata. Vastus oli, et ta proovib seda mõistlikkuse piires teha. Pühapäeval sain keset püha metsa Oshoghbot üksuse juhatajalt sõnumi, milles paluti mul Eefraimile edastada lastevanemate tänud lootustandva visiidi eest. Tegin seda ja taon rauda edasi!
NB! Vanahärra ütles, et nemad oma klassis piitsa laste peal ei kasuta, sest need, kes seda teevad, neil pole õiged meetodid lastega tegelemiseks valitud! Vohh! Vot see on alles väide antud kohalikus kogukonnas! Me like it very much!
No comments:
Post a Comment