Lennujaam by Kaja

Aprilli viimastel päevadel tuli meie saatva organisatsiooni Continuous Actioni esindaja Elen meie projekti kaema ja EVS on-arrival/mid-term koolitusel osalema. Elen tuli ju Eestist ja pidi tooma meile kõikse kõige paremat Eesti kraami, millest olime juba oma 2 kuud eemal olnud. Kui kuulete, et šokolaadi läbimüük kasvas aprillis enneolematult, siis süüdistage Veronikat, kes tegelikult reeturina tellis endale kõvasti soomlaste šokolaadi, aga ega ma ise parem pole, ma tellisin sakslaste ja rootslaste kummikomme. Ülly hea sõbrannana sellise reeturlikkuse peale pani üllatusena kaasa siiski Eesti mustriga sokid! Aga raamatud olid ausad Eesti omad: Raua uus üllitis ja Kivirähk vanas headuses.

Sõitsime siis Elenile vastu. Ummikud olid jälle, aga hea, et olid, muidu oleks nii vara lennujaama jõudnud, sest miskipärast alustasime liikumist 2,5 tundi varem, nagu läheks ise lennule. Ummikutes viibimise ajal sai kenasti ka kõhtu täita, ostsime läbi akna tänavakaubitsejatelt külmutatud jogurtit, mingeid hiidpähkleid, krõpse, juua jm süsivesinikerohkeid palasid. Nigeerlane tahab ikka ise esimesena igale poole jõuda, selle pärast tuleb ikka maksimaalselt 2,5 rida mahutavale ühesuunalisele sõiduteele vähemalt 4 siksakilist rivi tekitada, liikumiseks kõvasti tuututada, lehvitada, sõimelda, calm down liigutusi sind soovitavalt vahele laskvale auto juhile näidata. Igav ei hakka, see on kindel. Aeg-ajalt võetakse käsile ka alles ehitusjärgus olevad teelõigud või lastakse sõna otseses mõttes läbi pajuvõsa (kas see just paju oli, seda ma ei tea, aga võsa küll).

Lennujaamas ootame Elenit saabuvate lendude D-terminali ees õues, sest sisse terminali ei lasta, ei olevat piisavalt suur ega mahutavat ootavat rahvamassi. Nii väitis mulle kena turvamees, kellele ma püüdsin küll naeratades selgeks teha, et mul on vaja ikka sisse saada ja sõpra kohe alguses vastu võtta ning ma ei ole nii suur ka, et sisse ära ei mahuks. Poiss jäi endale kindlaks, aga ütles, et tule veidi aja pärast tagasi siis võib-olla saan su sisse lasta. No mis siis ikka, kui pärast, siis pärast. Vahepeal lõbustan ennast inimeste vaatamisega. Kohalikud lennujaama naistöötajad on ka kõik kenasti vormis, nähes põhimõtteliselt välja nagu Ita Ever oma Evergreen show sketšis, kus Seller kutsus Sibulat: äärmiselt ametlikud, mütsid peas, veidi mehelik ning halvastiisuv seelik seljas, jalas must sokk ja mehelik king! Aga mingis mõttes mõjuvad nad ikka kuidagi kummaliselt seksikalt. Vorm vist! Tundub, et lennuk on maandunud, uksest hakkab väljuma inimesi. Mõndasid vaadates tundub, et Amsterdam- Lagos liin on teinud vahemaandumise ka Texases ning Nashvilles USAs, millised riided ja kantrimeeste rokkivad soengud. Lisaks jääb mulje, et Shell on käsutanud kõik oma puhkuselt tulevad valged töötajad ühe lennuliini peale, sest Shelli vestides poiste ootenimekirjad on äärmiselt pikad ja üle ühe suunduvad valged just nende juurde. Ooooo seda naftaraha. KLM taevapersonal on terminali ukse taga koha sisse võtnud ja ootab transfeeri hotelli, tehes samal ajal suitsu. Kohalikud mu kõrval pahandavad kõvasti, et mis krt see olgu, nii ei saa. No aga kes siin siis valgele otse ütlema midagi läheb, eriti sellisele, kellel on positsiooni (lendur) ja ilu (stjuardess). NB! Suitsetamine on siin peaaegu igal pool keelatud ning suitsetavad inimesi näeb üliüliharva. Kellegagi tekib turvameestel tüli, kuna see oli julgenud terminali ees pilti teha. Tõesti, vanaisa poole kalpsava tüdrukutirtsu pilt reedab kõik terminali turvaelemendid terroristidele.

Ootamise ajal surutakse ootajaid, seejuures valget naist ehk mind, mitmeid kordi taha poole, umbes 10 meetrit ustest eemale, ei saanudki aru, kellele me ette jäime. No mida te surute mind kurat, alles ma sain siin naeratuse eest lubaduse lausa lennujaama terminali sisse pääseda!!! Rahvahulk, sealhulgas suhteliselt ülbe olekuga mina, hakkab kohe uuesti ettepoole liikuma. Peale kolmandat korda tuuakse lint, ma jään ülbe olekuga lindi kõrvale ja teen näo, et ei saa inglise keelest mõhkugi aru. Kui mingeid uusi selle keppidega ringi patseerimas näen, kobin veidike lindile lähemale, sest olen näinud, kuidas politsei sellega tänaval inimestele peksa annab. No ma muidugi ei usu, et nad valget naist lööks, aga ei tasu ise ka kurja karja kutsuda või kuidas! Kurat, lennuk on üle tunni aja tagasi maandunud ja Elenist ei midagi. Helistan, selgub, et ta ootab ikka veel sees kotti. Mõtlen sel hetkel Verontsi ja tema pettumuse peale. Veidi aja pärast naeratab mulle turvamees ja küsib, kas ma sõpra olen näinud, raputan pead ning ta viibki mu sisse! Näen kusagil kaugel Elenit, saan teada, et tal kott ikka veel kadunud. Flirt ja naeratus võimaldavad mul isegi lennujaama arrival halli sisse saada Eleni kõrvale asjatama, sest kott jääbki selleks õhtuks kadunuks! Turvamees palub tänada mingit teist ohvitseri, saabuvate lendude ruumi sisse saamise eest ning ma saadan talle naeratuse ja veidi aja pärast lehvitan koos naeratusega ka tööpäeva lõpetavale turvamehele. No mina olen sellise olukorraga rahul J Kott koos raamatute ja šokolaadiga leiab meid järgmisel päeval.