Esmaspäeva hommikul olime varakult KOV hoovis ja ootasime võimalust minna koolidesse direktoritega oma töötoast rääkima. Meil oli soov kaasa võtta ka töötoa kirjeldus, milleks oli meil kiiresti vaja leida printer. Printeri leidsime, aga kuna oli tegemist varajase ajaga, ca 9, siis selgus, et elektrit pole ja generaator lükatakse sisse tavaliselt kell 10 hommikul. Seega, njet sellel hommikul printimisele.
Koolidirektorid, nagu ette arvasime, tahtsid meie töötoa kirjeldust näha. Leppisime kokku, et viime need neile järgmisel päeval. Seega tagasi probleemi juurde – vaja leida printer ehk olukord sama koomiline nagu klassikas „Mehed ei nuta“, kus oli kiiresti vaja leida paat! Marssisime Veronikaga reipalt hr Eefraimi kontorisse ja küsisime viisakalt võimalust printimiseks. Loomulikult, ütles meile poiss, kes parajasti töö ajal Facebookis ringi kolistas, minge selle teise arvuti juurde (nad saadavad meid alati selle arvuti juurde, kus kedagi pole, st see ei tööta, et nad ise saaks rahulikult FBs ringi konnata). Tore, meil silmad särasid! Selgus, et nii kiiresti ikka ei saa. Arvuti pandi sisse, keegi üritas midagi ühendada ja siis ta kadus, vist musta auku. Veronts näppis ise mingeid asju, ei midagi, arvuti oli nii vana, et meie maal pole sellist sel sajandil enam nähtud ja me ei osanud sellega suurt midagi teha. Küsisime igaks juhuks paberit. Seda pole, oli vastus. Terves kontoris pole. Palusin Veronikal helistada teisele tähtsale mehele ja Omateji siis ütles kohalikule sekretärile, et otsigu valgetele paberit. See otsiski. Tervelt 4 lehte saime! Veidike balansist väljas, meil oli vaja teha vähemalt 10 koopiat. Veronts ikka punnitas arvutiga suhelda, mina istusin ja proovisin nigeerlaste lemmikhobi, lõunauinakut sooritada. (Ma arvan, et Veronts saab omale Noortepassi kindlasti digikompetentside alla oma arengutest kirjutada.) Kummagi ponnistustest ei tulnud midagi välja, sest elekter läks ära. Meil läks tuju ära. Võtsime suure vaevaga kätte võideldud 4 paberilehte ja läksime minema. Sööma. 5 minuti pärast tuli keegi meile vabaõhusööklasse järgi ja teatas, et tulge nüüd tagasi, elekter on taastatud. Me ei viitsinud enam seal jamada. Ma läksin vastuvõtva organisatsiooni kontorisse, kus 1,5 tunni pärast oli mul 10 koopiat õnnelikult käes. Ärge kunagi öelge, et printimine pole kunst või raske töö!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment