Pildid

Meie esimese nelja nädala pilte saab vaadata siit.

Pühaõhtusöömaaeg

Pikantne vahepala

Nimelt on minust saanud kohaliku pornotööstuse huviline. Lisan siia tõe huvides, et esialgu küll enda teadmata :)
Lesisin reedel kõhutõve tõttu voodis, kui uksele kostus koputus ja Veronts lasi sisse Sandra, kes on kohaliku filmitööstuse ehk Nollywoodi seebisarja tõusev täht. Istus voodile ja küsis mu tervise kohta, ajasime siis ka veidi niisama juttu ning nagu muuseas ütleb ta, et käis üks päev turul ja tahtis mulle pornofilme tuua, aga kuna tal just minu telefoninumbrit meie kuuesest kambast polnud jäi ost sooritamata. Eeeeee, teen mina ja pööritan silmi, et nagu mis mõttes mina neid olen tahtnud, küsin. Kui ma teile Nigeeria kultuurist rääkisin, siis sa küsisid nende kohta, vastab Sandra vabalt. Minul on ikka üllatusest suu lahti. Siis tuleb mõistus vähehaaval tagasi ning väidan, et eiei, mina tagasihoidlikult ning suure kultuuritarbijana küsisin ikka balleti ja ooperi ja draamaetenduste kohta, ning et minu mäletamist mööda tundsid itaallastest kutid selle vastu pigem huvi. Sandra oli siiski veendunud, et see olin mina. Mina jälle olin veendunud, et need olid itaallased. Lõpuks ta arvas, et võib-olla siis olid jah nemad, aga et kas ma siiski tahaks neid täiskasvanute filme näha. No kurat, miks mitte, mõtlesin, kui jutt juba sellele läks, aeg-ajalt on siin nagunii jube igav ja eks kindlasti ole selles ka oma osa kultuurilist õppimist :) Ja siis järgmine selgitus, et mida ma siis täpsemalt eelistaksin - mustad mustadega, mustad valgetega, valged, midagi muud...? Eeeee, suu vajus jälle lahti ja puna tuli palgele ning ütsi tagasihoidlikult, et võta, mis ise arvad, et kultuuridevahelise õppe osas hea ja huvitav oleks :)
Itaallastel oli hiljem uudist kuuldes hea meel, et saab "filmiõhtu" teha ning kinnitasid, et tõesti, nemad tundsid teema vastu Sandra "loengus" huvi. Mina jään edaspidi ootama ka võimalust tutvuda kohaliku balleti, ooperi (neid kahte esimest ei pidavat neil siiski olema) ja draamaetendustega :)

Ilusad väikesed lapsed

Lapsed on siin imeliselt ilusad, umbes 100% nendest on ilusad, ausalt. (Paar tükki olen välja ka valinud, kelle endaga kohvris Eestisse kaasa võtta :)) Täna nt läksin õhtul basseini äärde lugema, kuid vaatasin basseinis lollitavaid lapsi mingi 5 minutit. Lihtsalt vaatasin ja naeratus tuli näole. Eile tulid lapsed keke (kohalik sõidvahend, mootoriga kolmerattaline) juurde müüma kookost ja mingit imelikku sodi, aga me olime just kookost kõrini täis (pärast mõtlesin, et oleks võinud ühe ju niisama tagavaraks osta) ja ma ei saanud midagi osta. Ja niisama raha anda tundus patroniseeriv ja üleolev, et sähke, nagunii olete vaesed. Siis tuli keke juurde mingi hambutu vanamees, kellest ma midagi aru ei saanud ja lapsed ütlesid: M´am give him money, please (no aga temale ma ei taht jällegi anda :S). Aga need lapsed olid lihtsalt nii võrratult armsad, nad kogu see aeg naeratavad ja lehvitavad. Kusjuures nad ei ole oma kauba pakkumisel kuidagigi pealepressivad või agressiivsed. Eile rannas nägime ka lapsi, kes kandsid pea peal kaussi ja selle sees vähemalt kümmet 1,5 liitrist pudelit (inimeste pea kandevõime on siin üüratu), aga nad müüsid kas piima või bensiini, mida meil polnud vaja, isegi tagavaraks mitte. Nende laste samm oli küll vaevaline ja nõtkuv, pisarad tulid kurku.
Lapsed on siin kuidagi ägedalt avali, valmis suhtlemiseks. Ei tea, kas see tuleb sellest, et ma olen valge, või see on kuidagi nende loomuses. Näituseks, eile rannast lahkudes jooksid väiksemad (ma pakun mingi 2-4 aastat vanust) nunnult meile lehvitama. Põhimõtteliselt laste südamete võitmiseks on siin tõesti vaja vaid kas naeratada, lehvitada või öelda hi five ning nendega peale seda patsu lüüa (see on Ermese põhiline trikk, tema on siin kõikide laste suur sõber). Väiksemad lapsed lasevad ringi ka alasti, paljudel on suured kõhud ja issand, millised nabad - ma põhimõtteliselt võrdleks nabasid väikeste nokudega, ausalt. Kui meie nabad on sissepoole ehk siis väike kraater eks ole, siis nende nabad on kehast kaares väljapoole, mitu head sentimeetrit, umbes sellised nagu Karlssonil oli kõhu peal nupp, Aafrika lastel ainult propellerit taga ei ole. Huvitav, kas see on mingi nabaväädi äralõikamisetehnika vahe? Peab uurima. Ja see on ka irmlahe, kuidas kohalikud emad oma lapsi seljas kannavad (selleks on neil ka tagumik vastava kujuga ja ma ei tee nalja). Kui kusagil on sellised 8-10 vanuses lapsed või teismelised, siis ikka näed, kuidas nad sind piidlevad. Jube viisakad on nad ka "tere hommikust/päevast" ütlevad nad Sulle pea igal pool - näiteks ma loen basseini ääres ja lapsed tulevad reedeti kehalise ujumistundi (need on muidugi erakooli õpilased meil siin) ja siis good afternoonitamine algab :) Aeg-ajalt tulevad nad ka rääkima ja üks neidis tegi mulle komplimendi, et talle meeldib mu bikiinide värv. Mina sain teada, et koolipäev algab tal 7.30 ja lõppeb ca 14-15 paiku ning reedeti varem ja siis tulevad siia ujumistundi.
Lõpetuseks ka veidi UNICEF statistikat:
2008 sündis üle 6 miljoni nigeerlase (Eestis 16 000) ja suri üle 1 miljoni alla 5-aastase nigeerlase (Eestis 0 - statistka alustab lugemist tuhandest)
2003-2008 käis algkoolis 63% lastest (Eesti 94%)
2003-2008 rinnapiima sai kuni 6-kuustest lastest 13%
2005-2008 sai haiglaravi või muud sobilikku ravi 32% lastest, kellel kahtlustati kopsupõletikku
2006-2008 magas 6% alla 5-aastastest lastest moskiitovõrkude all
2007 elas Nigeerias üle miljoni lapse, kes olid jäänud orvuks AIDSi tõttu
2003-2008 käis orbudest koolis 64%

Usuhullus/de riik

Uskumatu, mis täna hommikul toimus! Eile öösel, umbes 12 paiku, jõudsid meieni ärevad teated, et meid tahetakse kell 6.30 kiriteenistusele viia patrooni poolt. Selle vältimiseks lepiti kokku, et lülitame telefonid välja ja meid ei saada kätte (NB! lau- ja pühapäevad on vabatahtlikule vabad ja võib ta teha oma ajaga, mis ise tahab). Mõeldud, tehtud. Mingi aeg hakkab lauatelefon mu kõrva ääres helisema, uniselt mõtlen, ei võta vastu, aga kuna ma kella ei tea ja kell 8 pidi kohalik näitlejatar Sandra tulema ning viima Kristoferi ja Katrina kirikusse, siis lootsin, et äkki on tema ja annab teada, et on all neid ootamas. Noh, ei olnud tema. Patroon oli kellegi järgi meile saatnud, kell on 6.00 ning 6.15 olgu me all. Mina jauran unise peaga, et ma ei tea midagi ja et me ei tule, peale minutit jauramist ütlesin, no way ja lajatasin telefoni hargile. Võtsin ka torujuhtme telefoni küljest lahti. See ei aidanud, 10 minuti pärast helises uuesti. Ei võtnud vastu ja peale minuti kestnud helina lakkamist võtsin nüüd ka toru hargilt. Aga ega usupöörajaid see pisike takistus tagasi ei hoidnud. Mõne minuti pärast kostus koputus uksele, alguses vaikne, siis üha rohkem nõudlikum. Tundus läbi ukse, et poisid tegid oma ukse lahti. Koputused meie uksele jätkuvad, mis olid lõpuks mulle kui punane rätt härjale. Võtsin lina ümber tegin ukse lahti ja röögatasin, krt, mida te mõtlete, krt kell on 6, ma olen kõhutõvega voodis ja krt, kusagile ma ei tule ning lajatasin ukse kinni. Kõik see toimus 10 sekundi jooksul. Sellest saati pole me neist enam kuulnud. Eks siis näis, mida selline ennast kehtestamine siin kultuuris tähendab. Üks on kindel, see jamps pole meie jaoks veel lõppenud. Mina mõtlen samal ajal välja viisakat selgitust isikliku ruumi ja piiride ületamisest.

Tavaline päev

Missugune näeb välja meie tavaline päev? Igasugune päev, olgu siis argipäev või laupäev. (Pühapäev, kujutab endast kas kirikut või sis puhast blasfeemiat kahe kolmandiku eesti tüdrukute puhul) Mitte kunagi ei või teada, millal Udom helistab. Olgu see kell 7 hommikul või 11 õhtul. Piret küsis, et kuidas neil siin ajakava paigas on, et millal inimesed kõige rohkem mööda linna ringi liiguvad. Ei tea, vist hommikuti. Räägitakse, et elu algab kell 5.30 palvetamise ja koristamisega. Olal on vähemalt niimoodi. Ola on kõige nunnum must poiss keda ma tean, peale Roberti, ükskord küsis ka, et miks ma teda niimoodi jõllitan, ilus oled, oleks öelda tahtnud, aga ei öelnud, pärast tuleks veel selliseid pahandusi, et annab olla. Aga ta tõepoolest on. Hästi tumeda nahaga ja väga sümmeetriliste näojoontega. Ja kohutavalt suhtlemisaldis - igal võimalikul juhul põikab meie hotelli ja kukub poiste tuppa jutustama, aegajalt isegi oma sõprade-tuttavatega ja ei saa ise ka aru, et ta on tohutult tüütu. Ükspäev võrdles Kaja Celine Dioniga, kes on siin nii popp, et teda võib kuulda igas rämpstoidu kohas, mis on ainuke kindel koht, kus süüa ja mitte endale salmonellat või kõhulahtisust saada, nagu meil siin kõigil on olnud erinevatel päevadel. Ja Celine on siin muide täiesti bluus ja ei mingiks popiks teda meie nigeeriamehed vähemalt ei tunnista. Ja minu meelest oli see vist suur ülistus Kajale, et ta näeb välja nagu Celine, aga tema muidugi sellest aru ei saanud niimoodi.

Kõige ägedam on jalutama minna kell 14 päeval, kui päike on rõvedalt seniidis ja kõik inimesed püüavad ennast sellest eemale hoida, siis võib näha inimesi igasugustes poosides oma pisikestes kanamajakestes-poekestes, mööblitehastes, lihtsalt tänavale pandud plasttoolidel kollaste luitunud päevavarjude all, pead õieli magamas. Terve tänav on muide selliseid asju täis, pluss veel mamma-putse ka. Mamma-putsid on Martha kõnepruugis need ülimalt ebahügieenilised samasugustes mitmetest materjalidest kokkuklopsitud onnikesed-restoraanid, nagu mõni meie itaallane suure optimismiga neid asju nimetab. Seal on hiigelsuured toiduuhmrid, mis on tavaliselt vastikust metallist, hea veel, et mitte alumiiniumist või äkki just alumiiniumist ja neid võib nimetada kah koeratoidukaussideks või siis veel millekski, millelt inimestele süüa ei antaks, aga näe siin antakse. Meile anti sellistelt nõudelt süüa nõukaaja koolipõlves, aga jah...
*

Vabatahtlike garderoob täieneb

s

Siis kui Eefraim I eelmisel nädala neljapäeva õhtul meie toa uksele koputas, ei olnud me enam eriti üllatunud. Ikka tuleb Euroopa külalisi aeg-ajalt tšekkida ning seda taaskord vahetult enne keskööd. Harjume. Eefraimil oli seekord salakaval nägu peas ning esimese asjana teatas ta pidulikult, et peab kahjuks nädalaks ajaks Brasiiliasse konverentsile sõitma. Kuigi konverentsi teemat ta täpselt ei mäletanud ning korduvalt pidi seda oma sulase käest järele pärima, oli ta päris uhke, et mingi teine veidi tähtsam Lagose kuningas oli ta konverentsil osalemiseks välja valinud. Arvata võite, et Kaja ja Veronts rõõmustasid uudise üle - pole Eefraimi, pole ka pühapäeval poolkohustuslikku kiriku külastamist ning saab ju ometi üks päevgi kauem magada! It is out of the question if you are going to the church this Sunday. The question is only to which (or whose) church you are going this time. Nii läksid Katrina ja Jürgen sellel pühapäeval Martha kirikusse ning itaallased Ola kirikusse, Kaja ja Veronts jätsid seekord vahele;)

Siiski ei jätnud Eefraim meid ka oma äraoleku ajal tegevuseta. Ta organiseeris meile piletid heategevusüritusele ning väitis, et iga pileti hind pidavat maksma ligi 1 miljn nairat (~80 000EEK). Me olime alguses muidugi sõnatud ning ei osanud midagi sellise uudise peale kosta. Eefraim aga jätkas tõsisel toonil, et üritus on ametlik ning selga peaks panema miskit pidulikku. Dresscode: black tie or traditional. Meilt on juba mõne varasema ametliku kohtumise eel küsitud, et don’t you have high-heels? No tõesti, tulime ju siia savionnide vahele lastega töötama ning sellega polnud keegi arvestanud, et kokteilikleidid ning muu vajalik kraam peaks kaasas olema. Poisid jätsid ka ülikonnad, lipsud ning kingad koju. Eefraim muidugi teadis juba ette, et meil pole vastavat riietust ning kõigepealt viis vestluse sinnapaika, kus rääkis viisaka riietuse hindadest Lagose turul. Olen tähele pannud, et tihtipeale rõhutatakse siin mingisuguse asja hinda, enne kui see sama asi kingituse vormis kinni makstakse. Nii näiteks ei usu ma kuidagi, et Eefraim I nende piletite eest nii palju maksis, kui üldse midagi maksis. Nimelt oli antud heategevusüritus korraldatud ühe Eefraimist tähtsama kuninga (keda me olime ka korduvalt külastanud) naise poolt. Kuna üritus oli väga tähtis, siis otsustas Eefraim, et laseb meile õmmelda kohalikud rahvariided ning muu vajaliku, mis asjaga kaasas käib. Järgmisel hommikul olid ka õmblejad kohal ning võtsid mõõdud. Samal ajal Kaja uuris kohe, et kas me saaksime endale ikka ise kleitide kangad valida. Sel hetkel vaadati meid imelikult ning ei saadud ilmselt taaskord meie küsimusest aru. Kas me siis ei tahagi, et kõik kuuekesi samast kangast riideid? Oleme tähele pannud, et paljud inimesed kannavad siin samasuguseid kleite ning alles hiljem saime teada, et see näitab nende ühtekuuluvust. Meie soov aga ise endale riie valida viis meid lõpuks Lagose turule. Veetsime seal head 3-4h valides tekstiili, kingi, kotte jne. Lagose turg on uskumatult rahvarohke ning kirev paik. Nagu nigeerlased ise armastavad öelda – Lagos is the market place;). Ilm oli taaskord kohutavalt palav ning turg nii kirju, et raske oli selles kõiges orienteeruda. Meie saatjad ning Rahakott kohalikust omavalitsusest panid ees suure hooga minema ning mõne hetke pärast peatusid sobivas putkas, kust saime oma eelistuse järgi riidetükid valida. Jätkasime kingade ostuga. Naised said endale väga fänsid kuldsed kingad ning kutid „Prada“ varbavahed. Meie Rahakott oli lõpuks päris ära väsinud, sest poiste varbavahede valimine venis liiga pikaks, sest hind oli väidetavalt liiga krõbe, ikkagi Prada ning nahast ning eurooplastele lisatakse siin silmagi pilgutamata pool hinnast veel juurdegi. Esmamulje järgi võiks öelda, et turul oli parem valik meestele ning meeste kaubad tundusid ka kvaliteetsemad olevat. Peale turukülastust käisime läbi Mega Chickenis, kus suurimaks „üllatuseks“ sõime taaskord kana ja riisi. Nämma. Me Kajaga kahtlustame juba, et Eefraimil on selles kanarestoranis osalus, et me sinna tihti oleme juhuslikult sattunud.

Õmblejal oli aega täpselt üks päev, et meie kolm kleiti valmis saada. Ootasime põnevusega, mis sellest kõigest välja tuleb. Me küll seletasime umbkaudu, millise tegumoega kleite sooviksime, kuid nagu arvata võis, ootas meid pühapäeval suur üllatus. Esmamulje oli vägagi kohutav ning selliste emandate kleitidega ei olnud me arvestanud. Kui aga nägime poiste pidžaamasid, siis sellega tõusis ka meie kleitide väärtus. Poisid nägid välja nagu päkapikud, veidi lollakate mütsidega.

Pühapäeva pärastlõunal saabus ka aeg, kui meid uhkel sammul bussi juhatati ning heategevusüritusele sõidutati. Enne muidugi ootas meid hotellist väljudes press ning fotograafid, samuti ka sellel üritusel tehti meist vahetpidamata pilte ning Kajalt üritati isegi intervjuu välja pinnida. Heategevusüritus ise ei jätnud erilist muljet. Tundus, et tegemist oli järjekordse raha kantimisega, kus külalistel paluti New Era Foundation’t annetuste näol toetada. Üritus toimus Korea restoranis ning ootasime põnevusega, et millal siis lõpuks süüa saab. Ootamine oli üpriski piinarikas, sest enne tuli ära kuulata umbes viis kõnet (üleüldine poliitiline pläma), palvetada mitu korda, laulda hümni ning vaadata ka dokumentaalfilmi NEF senistest saavutustest. Kui aga lõpuks söögilauale ligi saime, siis oli suur pidu lahti. Kõik valged vabatahtlikud kuhjasid taldrikud hea ja veel paremaga üle nii korralikult, et pärast oli jälle jama, et liiga palju sai kokku ahnitsetud. Kontvõõrana mingil üritusel olla on täitsa okei. Ei hakka süda puperdama, kui näed tähtsaid papasid. Puht lihtsal põhjusel, sest meie ju ei taju nende inimeste tähtsust ning positsiooni Nigeeria ühiskonnas. Üks on kindel - meie KOV sai antud üritusel kindlasti plusspunkte juurde, tuues endaga kaasa Nigeeria rahvariietes kuus valget muuseumieksponaati. Elagu valgete kultus!

Õhtuti me veidi igavleme

Õhtuti on meil veidi igav. Internet pole eriti kiire, et siit midagi alla tirida või muidu liikuvat pilti vaadata. Kohvikuid, restorane ja kinosid siinkandis pole, kedagi külla kutsuda ka ei saa, kuna hotellitoas pole eriti ruumi ning kui kutsumata külalised ise tulevad, siis nad ei taha ka ära minna :) Mida me siis teeme? Veronika ja Kaja hakkasid eelmisel nädalal kõvasti sporti tegema ning oleme nüüd jõusaali pidevkülastajad. Varsti on mul ka muskel! Ujume regulaarselt, tavaliselt 1-2 korda päevas. Laupäeval ostsime kohaliku naiseajakirja True Love (Tõeline armastus), no ja selle sisu koosneb samast jamast, millest kirjutavad kõik naiste ajakirjad üle maailma: miks naised meestest aru ei saa ja vastupidi, moepildid, ilunipid ja uuemad ilutooted, retspetid, raamatu ja muusika kiired ülevaates, kohalike staaridega mõni intervjuu ning horoskoop. Puudu oli test a la kes on Sinu unistuste mees. Esmaspäeval ostsime kamba peale mõned kohalike kirjanike raamatud. Mina loen eneseharimiseks ka Eestist kaasa võetud Arengupsühholooga aluseid ning tudeerin netist ÜRO või UNICEFi raporteid ning statistikat arengumaade kohta (nt Nigeerias sureb 1 ema 18 sünnituse kohta, naaberriigis Nigeris 1:7, Eestis on sama näitaja 1:2900 ning Taanis 1:17800). Jama on selles, et hotellitoas on veidi kesine valgus õhtuseks lugemiseks, mõnel korral olen ka taskulambi abiks võtnud :) Telekast on meil peamiselt valikus kas CNN või üks Ameerika suhteliselt uusi filme edastav filmikanal, muidu saab vaadata veel kolmelt kanalilt jalgpalli, Aafrika seepe (Nollywoodi asjadega pole me suutnud end veel samastada, aga anname endast parima, nagu alati!) ja MTVd (räpp ei kuulunud enne siia tulekut meie lemmikute hulka ning ka siiani pole ta suutnud me südameid endale võita).
Mul on kaasas ka mängukaardid (lisaboonusena saab neilt laste õiguste kohta lugeda:)). Peaks vist ka mingeid muid lauamäge organiseerima omale?

Loodame saada soovitusi sisukate õhtute veetmiseks ka teilt, kallid sõbrad!

Täna nägin ma Nigeeriamaad!

Lubage esitleda, täna me nägime tõelist Nigeeriat - suurt vaesust ja sellest tulenevat ahelreaktsiooni, mida me siiani elevandiluust tornis elades pole näinud. Järgmise teose jaoks saime inspiratsiooni Ruja laulust Eile nägin ma Eestimaad!

Täna nägin ma Nigeeriamaad,

Elektrita onne ja kokkuklopsitud hurtsikuid,

Nägin kana- ning rotikarju

Nägin palju paljaid lapsi, kes kaotanud ema

Täna nägin ma Nigeeriamaad!

Täna nägin ma Nigeeriamaad!

Auklikke mudaseid ”tänavaid”

Sogase veega kaevusid

Palju lapseootel emaseid

Täna nägin ma Nigeeriamaad!

Täna nägin ma Nigeeriamaad!

Õli ja palstikuga täidetud kraavipervesid

Kirikust imelist õnnistust ootavaid inimparvesid

Ilus aeg, päike on seniidis ning higi lahvab

Täna nägin ma Nigeeriamaad!

Ja tõenäoliselt näen seda veel, ka unes!

(Ainsalu & Svištš, 2010, Lagos)

pühad ameerika kaubad Lagose turul

valgus vahetab
kirkaid värve
pluusides ja kleitides
bubades ja naeratustes
mees turul
hüüab ameerika rihmu
mees turul
lööb rihmaga vastu maad
vastu teisi rihmu
nagu omaks suuremat
võimu
ameerika üle
kui Bush ja Obama kokku
tegelikult müüb ta
hiina kaupa
püha ameerika kauba pähe
ja ta ei tea
anname talle andeks
et meie ei peagi
kandma ameerika rihmu
oma vöödel
piisab Ivo Nikkola seelikust
nagu Kajal

*
Lagose turg on omaette elamus, millesse meid kisti kleidiriide otsingute tõttu.

väikesed sõbrad

Üks silmapaistev (ja suurepärane) osa siinsest elusloodusest on loomulikult meie kõigi lemmikud sisalikud (siin ka pilt – kahest uudistajast). Sabaga tegelasi näeb siin kõikjal, nad varitsevad müüride ja hoonete seinte peal, põõsastikus, tänavatel prügi ja toidujääkide all. Inimesi nad üldiselt kardavad, aga üks suutis mind ka korralikult ära ehmatada (miski kogum jooksis ühe sildi alla ja kui siis uudishimust sinna piilusin, tormas tuhatnelja mu näo suunas väike sisalik – mul õnnestus aga pea eemale tõmmata). Teises kohas tekkis idee ettehoiatavale sildile “VARI(T)SEVATE IGUAANIDE OHT”, kui müüri otsast, millest olin möödumas, potsatas parajasti alla üks salakaval sisalikuonu.

Tarakanid on siin hiiglased. Juba esimesel päeval pidime seda tunnistama, kui hotelli saabusime ja tule põlema panime. Sellest päevast saati hakkasime neid kutsuma oma “väikesteks sõpradeks” – sõbrad oleme siiski pigem neile. Paar päeva tagasi leidis aset suur paanika, kui avastasime (mina ja toanaabrid itaallased) oma hotelli ruumist 3-4 korda suurema prussaka kui tüüpiline “Lasnamäe asunik”. Seal ta oli, oma suurte jäsemete ja pruuni kestaga olend... Siiski, samuti osake elusloodusest. Ometi pidime toast väja tormama ja kõik nurgad põhjalikult läbi uurima, kui üks kaval-Ants mu kohvri alla peitu puges..

Metsades ja üleüldse looduslikel aladel pole me eriti veel käinud. Välja arvatud ühel asustatud kuurort-saarel, kus leidus igasugust rohelist elu (aga ka palju inimtegevuse jääke, lagunematuid pakendeid ja pudeleid – seda kohtab paraku igal pool). Taimkatte silmapaistvam osa on erinevat liiki palmipuud, mida leidub rohkesti ka linnahaljastuses. Üldiselt näeb siin linna keskel erinevaid taimeliike vähe, niiet see, kes otsib džunglit, leiab selle hoopis linnaelust – just, elutegevus on siin võtnud vägagi kireva ja intensiivse kuju. Isegi.. metsiku. Liiklus ja transport on huvitav teema, millest peaks teinekord kindlasti lähemalt rääkima. Seniks aga uute kogemuste ja toredate lugudeni.

Sotsiaalsed töökohad

Täna saab täis meie siinviibitud 20-nes päev. Suhteliselt värvi- ja emotsiooniküllane on olnud. Ja hulganisti oleme kokku puutunud asjadega, millest me midagi eriti aru ei saa. Näiteks, miks siin pole valgusfoore (või kui mõni harv on, siis miks sellest midagi ei peeta) ja liiklusmärke (hea küll, paari oleme ikka näinud ka), miks poes tahavad teenindajad Su korvi kanda, miks poest lahkudes turvamees tšekke nõuab ja neile templi peale lajatab, jnejnejne.

Mina arvan, et tegemist on kohalike "reisisaatjatega" ehk sotsiaalsete töökohtadega.

Liikluspolitsei - igal suuremal ristmikul või ringteel on mitu politseinikku liiklust reguleerimas. Praktilise eestlasena ma ütlen, krt pange valgusfoorid ja liiklusmärgid üles ning inimressursilt kokkuhoid milline! Ausõna, neid politseinikke on tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid. Seega tundub, et otseselt ei taheta tehnika/elektroonika pealetungile vastu seista, vaid et need töökohad on meelega loodud/säilitatud, et inimesi vaesusest päästa, neile positsioon ja munder anda (vorm on siinses ühiskonnas väga oluline!). Peale esimesi siin veedetud päevi tundub, et võib-olla päris sotsiaalsed töökohad need siiski pole, sest valgusfoorist keegi siin eriti ei pea. Nt meie tänane motikas (okada) Virginia Islandil (meie kodukohas Festacis, kus 1 miljon elanikku, foore pole :)) pani punase tule alt läbi nigu viuhti! Ja okada juhid kardavad politseinikke ka, sest nendest kohtadest, kus on alalised kontrollpunktid ei julge nad ilma kiivrita ja kaks reisijat tagaistmel mööda sõita. Valgusfoor ju trahvi ei tee!

Korvikandjad - meie hotelli lähedal on supermarket (tegelikkuses on Säästumarketi valik selle kõrval nagu Stockman ning ruumi on poes vähem kui tavalises klassiruumis) ja seal marketis ringi liikudes käib kohalik töötaja sinu kannul korviga, kuhu siis meie saame asju asetada. Jube ebamugav ning imelik on. Nüüd saame korvi juba ise kanda. Aga korviga peab poes ringi käima, isegi kui ostad šokolaadi ning karastusjoogi. Kassas on tavaliselt alati 3 inimest ja kõik ostud pannakse kirja vihikusse: üks tõstab asjad korvist välja, teine kirjutab üles, keegi arvutab kokku ning kolmandaga suhtled raha asjus. Tavaliselt võtab see aega 5 minutit, vahepeal teenindatakse loomulikult veel vähemalt kahte kohalikku.

Turvamees-ukseavaja-tšekitembeldaja - uksi siin klient reeglina ei ava, selleks on ukseavaja, kes on mundris ja mütsiga, kes sisenedes tervitab ning väljudes head päeva soovib. Suuremates kaubanduskeskustes (täna käisime esimest korda sellises, ruumiliselt umbes nagu meie keskmist sorti Prisma, kaubavalik kehvem, aga megalt kallis) küsitakse turvameeste poolt peale väljumist ostetud kaupade tšekke näha - osad tembeldavad neid, osad rebivad otsa ära. Osad nendest juhendavad ka auto parkimisel, neist oleks mul Eestis küll kasu!

Pakihoiutöötajad- suuremates kauplustes on pakihoid, äkki pistad midagi seljakotti või nii! Aga milleks teha üks pakihoid terve kaubanduskeskuse peale, kui see võiks igas poes olla? Just nii siin ongi, igas suuremas poes oli oma pakihoid :) Kujutad ette, lähed Kaubamaja toidupoodi, paned koti pakihoidu, võtad selle sealt välja ja lähed Mangosse ning annad koti sealsesse pakihoidu ning kui tahad veel Laseringi ka minna, siis loomulikult oleks ka seal pakihoid. Ma arvan, et vahetustega töötades saaks Eestis sedasi tööd vähemalt 6 inimest ;)!

Mikrofonineiu - KOV koosoleku ajal sibas ringi mikrofonineiu (mikrofon koosolekul sellepärast, mitte et ruum oleks suur, vaid lae all ringi tiirlevad ventilaatorid teevad megalt müra), kes pidi mikrofone ühelt inimeselt teisele ulatama. Enamuse ajast saime sellega ise ka igati edukalt hakkama.

Praktilise eestlasena ütlen, et inimressursi kokkuhoidu annab siin väga palju tekitada, sotsiaaltöötajana ütlen, et tuleb hoida inimesed vaesusest väljas ning säilitada nende tööharjumused!

Eesti naine on nutikas

Mõtlesime teiega jagada mõnda oma Mäkgaiver nippidest, mille üle meil endil siiralt hea meel on.

Oleme alates 3. märtsist maganud kolmekesi ühes voodis. Kuna me ühe teki all magada ei soovinud, siis üks meist sai teki, teine teki aluse ja kolmas teki pealse lina. Ise oleme jube rahul. Meie kolm meessoost kaaslast näiteks magavad ühe teki all :)

Ööklubisse minnes avastasin, et mul pole sobivat käekotti (mul on kaasas ainult hea vana pruun suur Mary Poppinsi kott). Siis sai väga heaks käekotiks epileerimisaparaadi poolvalge-poolläbipaistev kott. Väga äge ja ka praktilist väärtust kandev kotike sai!

Tahtsime täna teha salatit avokaadost ja tomatitest, aga kaussi polnud. Leidsin külmikust pooliku arbuusi. Koukisime sisu välja ning arbuusikoorest sai meile kauss. Tomatid asendasime arbuusisisuga - megahea salat tuli.

Kuna kulinaariga siin ei hiilata (kuigi, viimaste päevade jooksul on meie menüüsse lisandunud uusi ja SÖÖDAVAID kohalikke toite!), siis hommikusöögiks leidsime poest endale nö internatsionaalse Salvesti lastesöögid lubatud alates 3ndast elukuust :D

Veronika pesi pesu, aga seda pole hotellitoas kusagile eriti kinnitada. Veronika otsis kotist nöörid ja plastlusikad ning peale paari minutit sihuviuhvauhi olid pesunöörid kapi ja vannitoa vahele veetud!

Elagu Eesti naised, hurraaa!!!

Never Expect Power Again

Elekter on Nigeerias ebastabiilsuse etalon. Pidevalt on katkestused ning keegi ei tea, millal elekter tagasi tuleb. Küllap tuleb, alati on tulnud. Nigeeriat varustab elektriga NEPA - "Nigerian National Power Authority" ehk rahvasuus "Never Expect Power Again". Päevas võib olla 5-10 elektrikatkestust, kui mitte veel rohkemgi. Meie elu nad väga veel ei mõjuta, sest meie ljukshotellis on elektrigeneraatorid ning need ka lükatakse kümne sekundi jooksul sisse. Küünlavalgel pole me veel istunud. Ehk see ebastabiilne elektrivarustus tingibki selle, et inimesed ärkavad päikesetõusuga või varemgi, et oma toimetusi päevavalguse ajal ära teha. Päike tõuseb ja loojub iga päev seitsme paiku. Mõned ärkavad veel varem, kui moslemid oma esimest palvust maha peavad. Meie magame edasi!

Halleluuja! Meie esimene tööpäev!

Armas, armas, tänast päeva võib siis kutsuda põhimõtteliselt meie esimeseks tõsisemaks tööpäevaks. Kell 12 kiirustasime KOV poole ning lausa kell 13 algaski kohtumine tervise ja hariduse asjatundjatega antud KOVs. Peale seda käisime kahes koolis klassiruume vaatamas.

Tervis:
Amuwo Odofin KOVs on 4 esimese astme meditsiiniasutust, kus töötab kokku 10 arsti, 15 õde ning 18 tervisenõustajat. Omavalitsuses on ca miljon elanikku. Kujutage siis ise ette, kui kättesaadav arstiabi siin on. Meiega suhelnud perearst ei osanud kahjuks öelda ei täpset elanike ega laste arvu, kes antud piirkonnas arstiabi sihtgrupiks on. Peamised probleemid, millega perearstikeskusesse pöördutakse on malaaria ning kõhulahtisus. Keskustes tegeletakse siis peamiselt nõustamisega (sh pereplaneerimine) ning esmatasandi arstliku läbivaatamisega. Saime veel teada, et lastele vanuses 0-16 on ravimid tasuta ning esmatasandi arstile visiidi tegemine, sõltumata vanusest, on samuti tasuta. Ja siis tormas sisse haridusega tegelev mees ja tervis, kui minu spetsialiteet selle projektis, sai natuke mittekuulsusrikka lõpu, mul jäid pea kõik suurepärased küsimused küsimata. Aga eks me loodame toda naisterahvast veel oma siinviibitavate kuude jooksul kohata. Panen siia ka ühe ilusa, kuid kurva UNICEFi pildigalerii malaariast Nigeerias.

Haridus:
Vanem meesterahvas oli oma esitluse hästi ette valmistanud - Amuwo Odofini piirkonnas on 22 algkooli (vanus 5-10) ja 18 secondary schooli (vanus 11-18). Riigi/omavalitsuse koolidele lisanduvad veel erakoolid, kus üks trimester maksab ca 100000 nairat (1 euro on ca 200 nairat), kooliaastas on 3 trimestrit. 40% lastest siinsest piirkonnast käib erakoolides, 50% omavalitsuse koolides ning 10% ei saagi haridust, sest nad peavad vanematele töödes ja tegemistes (nt turul müüma, söögiputkades nõusid pesema) abiks olema. Enamik sellest 10%st on tüdrukud :( Riigis on küll seadus, et kõik lapsed peavad omandama hariduse, kuid ühtegi karistust vanematele selle mittetäitmise eest ei ole; nagu ma aru sain, keegi seda ka ei kontrolli ja vanematel pole kodus viibivate laste harimise kohutust, nagu nt Eestis koduõppel viibivatel lastel. Kurb!
Õpetajatest - õpetajaamet ei ole preztiizne (palk algajal õpetajal ca 18000 nairat ning koolidirektoril ca 85-90000 nairat). Noored ei taha õpetajaks tulla, tulevad vaid need, kes mujale tööle ei saa ning kui tehakse parem pakkumine, nt pangast, siis loobutakse õpetajaametist koheselt. No kas ei tule tuttav ette ;)! Ühe õpetaja kohta on maal 100 õpilast, linnas umbes 50 (UNICEF statistika Aafrika kohta 2007. aastast ütleb keskmiselt 44 last õpetaja kohta; võrdluses arenenud riikides on suhe 13 last 1 õpetaja kohta. Meie poolt külastatud ühes koolis oli 563 õpilast ja 15 õpetajat, kelledest enamus on naised, õpilaste sooline suhe on jällegi poiste kasuks.
Aga meesterahvas ise tahtis lendama, uisutama ning kelgutama õppida ja uuris, kas saame kuidagi abiks olla. Soovis, et organiseeriksime lastele erinevaid arvutimänge jm arvutijubinaid (me selgitasime, et meie koolides arvutimänge ei mängita, selleks on muu aeg ja koht) ning uuris, mis mänge meie koolides mängtakse, nt kuidas lapsi paremini matemaatikat õppima panna (itaallased seletasid midagi a la matemaatika olümpia-laadset, eks siis näis, kuidas see neil siin õnnestub :D). Härra palus ka saata kõik meie kodukohas kasutult seisvad raamatud neile. Ma küsisin, et kas need peaks siis inglise keeles ikka olema, mille peale ta vastas rõõmsalt: Off koors! Näh, mõtlesin just, et kuidas vanadest nõukaaegsetest raamatutest lahti saada, seal pole pilte ka ju, et needki kuidagi kasuks oleks.

Visiidid:
Esimene kool oli äärmiselt trööstitu, nagu oleks sõda eile seal lõppenud. Klassiruumid on väikesed, ühe puidust (kokkuklopsitud) tool-laua taga istub 4 last (noh, mugavalt mahuks sinna istuma 2 last) ja ruumis viibib korraga 70-90 last. Osad lapsed seisavad seina ääres püsti. Tahvliks on tsementsein, millest osa on mustaks värvitud, et kriit paremini välja paistaks. Koolipäev algab kell 7 ning lõppeb ca 14 paiku. Ühel koolimajadest (kooliterritooriumil oli mitmeid erineva suurusega ühekordseid maju) polnud praktiliselt seinu ning vihmaperioodil on nendes klassiruumides õpetamine põhimõtteliselt võimatu (maja nägi välja nagu lagunenud kolhoosilaut, millel seinad murenemas). Üks maja oli eelmisel aastal renoveeritud, kuid see juba lagunes igast otsast, küll olid aknaluugid kas eest või ripakil (aknaklaase selles koolis polnud), laes olid suured augud, seinad auklikud jne. Öeldi, et nii õpilased lõhuvad kui ka materjalid, mida on kasutatud, pole vastupidavad. Sellest koolist siis ka lisatud pilt.
Teine kool oli esimesega võrreldes nagu majake kanajalgadel versus Tuhkatriinu muinasjutuloss - kaks savitellise värvi mitmekordset maja, mis olid heas seisukorras: täitsa korralikes pinkides istus kaks õpilast, õpilasi oli klassis vähem, tahvliks oli valga tahvel, kuhu kirjutati markeriga, eksisteeris raamatukogu. Õpetajad selles koolis saavad arvutiõpetust, meile uhkelt esitletud kooli arvutiklass oli täiesti tuttuue sisustusega, kilesidki poldud aparaatidelt ning toolidelt veel ära võetud. Praise the lord, nagu siinmail öeldakse!

Eefraim I ja tema valged jüngrid

Keegi pidi väljuma meie eelmisest kriisiolukorrast ka võitjana. Täna õhtul, kell 23.10 ilmus meie ukse taha Eefraim I. Nägu säras ning ettekäändeks Kristofferi sünnipäev. Me oleme siin harjunud, et kohalikud võivad personaalsele numbrile helistada nii öösel kui ka varahommikul. Samuti ka hilisõhtul etteteatamata ukse taha ilmumine on normaalne, eriti veel siis, kui ilmujaks on kuningas ise. Samal ajal kui meie rohujuure tasandi organisatsioonid ja bossid omavahel raha ja feimi pärast kaklevad ning üritavad kogu kupatuse süüdlasteks meid lavastada, on Eefraim I heas tujust. Tema ei heida meile midagi ette, vaid kutsub armsal toonil Kristofferi sünnipäeva auks šampust jooma (enne seda oli ta ka sünnipäevatordi organiseerinud).

Teooria nr 1. Eefraim I oli huvitatud meie üle rohkem kontrolli saavutamast. Talle meeldib meie seltskond ning eriti üks kahvanägu meie seast. Kontrolli saavutamisel aitab kaasa lausa kohustuslikuks muutunud kohaliku omavalitsuse rahaline toetus meie eluaseme jaoks.
Teooria nr 2. Eefraim I oli veendunud, et initsieerides olukordi, kus valged vabatahtlikud oma suhted vastuvõtva organisatsiooniga ära rikuvad, saavutab ta meie seas poolehoidu.
Teooria nr 3. Eefraim I üritab meie abiga endale tähelepanu tõmmata kõrgemates poliitilistes instantsides, kuid samuti ka lihtrahva seas. Taoline käitumine soosib tema edu ka järgmistel kohalikel valimistel.

Niisiis tulles tagasi tänase õhtu juurde peab tunnistama, et õhkkond oli vabameelne. Eefraim I oli heas tujus ning ka vestlusteemad mitmekesisemad. Nii nimetas ta Katrinat Mona Lisaks. Kristofferile lubas organiseerida hiinlannast naise ning Kaja Nigeeria mehega paari panna (Tegelikult ta tahab ise selleks meheks olla). Samuti väitis ta, et Euroopa naistele meeldivad mustad mehed rohkem, kuna need ei vaja seksuaalsete toimetuste tarvis viagra toetust. Veel märkis ta ära, et Eesti naised peaksid kõvasti juurde võtma, et oleks millest kinni haarata. Kaja lubati spetsiaalsesse fatting roomi paigutada (mille peale Ermes koheselt reageeris kui fucking roomi peale), kus ta kaks nädalat ei saaks peeglisse vaadata ning samal ajal peaks head rasvast sööki sisse manustama. Muuseas Nigeerias olles on Veronts juba "ametlikult" abielus ning Kajat ootab "sama saatus" sügisel. Nii on meil kergem erinevatest abieluettepanekutest kõrvale hiilida ning ausalt öeldes siin ühiskonnas ei saadaks aru, miks me juba abielus pole. Niisiis säästame end neist põhimõttelistest vestlustest ning jätkame sama joont. Kuigi iga kord pole sellest abi. Eefraim I on veendunud, et leiab Kajale siit kohaliku mehe ning Kaja töökohaks peaks saama Eesti saatkond Nigeerias, mille ta ise siia Verontsi abiga ka asutama peaks. Kaja arvatavale Eesti mehele sissesõiduviisa andmisest lubab Eefraim I keelduda. Niisiis on asi põhjalikult läbi mõeldud.

Järgmistest paanidest nii palju, et kolime homme oma royal suitist väiksemasse single ruumi, kus endiselt peame kolmekesi ühes voodis magama. Peale seda on lootust, et kolime ka oma kauaoodatud korterisse. Nädalavahetuseks on meile planeeritud juba mõned tähtsad kohtumised ning selle tarbeks peaks homme ka keegi tulema meie mõõte võtma, et saaks meile kohalikud riided õmmelda, mida edaspidi vastuvõttudel ning muudel üritustel kanda saaksime. Mis siis ikka, mõned kohalikud laused selgeks õpitud, rahvuslikud riided seljas ning veidike šampust pluss valge nahavärv - olemegi valmis sülekoerad ning ustavad kaaslased!
Ma armastan poliitikat. Eriti veel sellises Nigeeria vormis. Eestlased ja isegi itaallased tahaksid juba tööd ka tegema hakata.

Kulinaariaparadiisi me kahjuks sattunud ei ole...

... on nending, millega igapäevaselt hakkama peame saama.

Meie esimene söök oli riis kanaga ja teine söök oli riis kanaga ning kolmas söök oli riis kanaga :D Niiet kui me Eestisse tagasi jõuame, siis ärge meile seda palun pakkuge. (Eriti see pulm seal Lõuna-Eesti kandis, kuhu me Verontsiga otse lennujaamast suundume!) Miskipärast teeb itaallastele nalja minu mure kohalike kanade pärast, sest tunnen pidevat huvi, et mitu miljonit kana ikkagi päeva jooksul oma otsa leiab, aga keegi ei oska vastata, sest sissepugitavate kanade hulk tundub mulle hirmuäratav.

Eelmine nädal oli meil väike sissejuhatus Nigeeria toitudesse, aga raske oli aru saada, et mis vahet on umbes kuuel erineva nimega supil, mida tehakse kõike kas kalast või kanast või kitsest (..the name is....and they will use goat or fish or chicken to make it). No lõpuks sisi sain vastuse, et erinevad vürtsid ja tegemistehnika tagavad erinevuse. Õhtu lõppes praktikaga - läksime ühte kohalikest söögikohtadest, mis siin tähendab umbes plekk-garaazhi suurust putkat ja võtsime pepper supi ning mingi maisist tehtud asja. Esiteks oli pepper supp põrgulikult vürtsine ja teiseks koosnes see liha osas kõõlustest, söögitorust, nahast jm õudu tekitavatest siseorganitest. Eestlane on tubli ja proovib ikka kõike, aga see oli ka meile liig. Mina nt suutsin ära süüa ainult maksatükid. Ülejäägid ehk siis põhimõtteliselt terve supi söötsime vabanduste saatel kohalikule koerale sisse (ma arvangi, et mu vanemad annavad sellist asja vist meie hundikale). Maisiasi oli nagu valge tarretis, va see, et sellel puudus igasugune maitse. Ja mida sa siis ütled, kui inimesed säravi silmi oma kulinaariat kiidavad? Meil on vastus juba valmis, hmmm huvitav ja teistsugune kui meil ning meie jaoks veidi liiga vürtsikas. Ma ei ole eriti pirts toiduosas, aga siin on mul selle 4 kuu osas teatud hirmud ja kahtlused. Samas, õnneks olen leidnud ka asjad, mis mulle maitsevad - rasvased moosipirukad (umbes sellised, nagu nõuka ajal sai igalt tänavanurgalt osta).
Maailmaparimad on siin aga rohelised mangod, ananass, rohelised banaanid (kõiki tuleb enne ostmist pigistada ja vaadata, kas ikka valmis), likilikid (mingid sametise koorega seemned, sisu oranzh ning mida tuleb nagu lutsukommi lutsida), arbuus, apelsin ehk puu- ja juurviljad.

Salatit siin ei tunnistata, seda on väga raske saada ja igakord kaasneb sellele ka mingi liha. Ka nt friikaid ilma lihata võttes vaatavad nad sind kahtlustavalt ja ikka küsivad mitu korda, et kas ilma kanata/lihata. Hetkel on tunne, et taimetoitlasi ja lihavaba toitu see riik ei tunnista. Aga kas te kujutate ette mu õnne ja rõõmu, kui pühapäeval, kui meid rikaste ja ilusate rannaparadiisi viidi ja ma seal Lähis-Ida tabuleh salatit ja hummust sain, kebabi, imelist kala ja liha, korralikku salatit ning sampust jää ja mahlaga.

Toiduaegu, kui selliseid siin ei tunnistata, sest nt kella 12-14 vahel ei tee keegi nägu, et peaks lõunat sööma. Meie vastuvõttev organisatsioon on isegi veidi üllatunud, kui ütleme, et tahaks nüüd süüa. Iseenesestmõistetav on, et hommikul hotellist lahkudes on esimene söögikord kas kell 15 või 17 või lausa kell 20. Oleme oma kottidesse nüüd juba pähkleid jm näksimist toppinud, et mitte pilti taskusse panna.

Head isu, läheme vaatame, mida järgmine söögikoht meile pakub!

Rahu, ainult rahu ütles Karlsson ja läks väikevennale kallale...

Eelmisel laupäeval võimaldati meile audientsi kohaliku Savisaare juures ehk käisime Festac Towni chairmani seltsimees Adebowale vastuvõtul. Seltsimees pidavat töötama praktiliselt 24/7, seega ka meie pidime vastuvõttu oma 3 tundi ootama ja lõpuks juhatati meid umbes Eesti kohaliku kultuurimaja suurde saali, kus seltsimees (härratamine ei pidavat talle meeldima, poliitilistelt vaadetelt on ta marksist-leninist; NB! eile väitis, et Stalinil oli haigus, mis hakkas teda ahviks muutma, me ei osanud sellele eriti kuidagi reageerida) meid siis soojalt vastu võttis. Küsis kõiksugu võimalikke ja võimatuid küsimusi, et mis poliitilised vaated meil on; miks Katrina prille kannab, võtku ära, on kenam; Kaja näeb välja nagu britt ja Ermes nagu viiking ja Fabriziol on hundipilk; mis on meie lemmikvärvid; mis on lemmiktoit; kas meil elavad karud ja mis loomad üldse meil elavad; mida arvame kliimamuutustest; ja siis rääkis, kuidas ta Taanis kliimakonverentsil käis jnejnejne. Saime kaasa portsu ajalehti ja moskiitovõrke (mis meil kõigil endal juba olemas olid) ning loomulikult ei saa ükski üritus läbi tseremoniaalse pildistamiseta, kätlemiseta ja tänamiseta (ja ootamiseta). Mina kui tähtis grupijuht ikka Eefraim I ehk Kurrunurruvuti saare juhi kõrval naeratamas. Õhtusöögiks viidi meid .... kohaliku kiirtoidurestorani sööma ja mida muud, kui ikka juba vanaks heaks tuttavaks saanud kana ja riisi! Juhhei selle peale!!! Pühapäevaks lubati meid tema kirikusse (mis ja kuidas, sellest tuleb teine postitus) ja õhtul ei meeldinud meie vastuvõtva perekonna maja seltsimehele (mida me ise nägime ainult tara tagant) ja sellest saati oleme viibinud viietärni hotellis ning Nigeeriat põhimõtteliselt tara tagant näinud. Ja siis hakkas tramburai ja trall pihta. Iga jumala päev toimusid kätlemised kuningate, kuningategijate, printside, ekskuberneride, teiste kohalike Savisaarte jm KÕIGE olulisemate inimestega terves riigis. Mitu tundi sõitu, kätlemine, viisakusväljendid, kõned (selle ülesande on pr grupijuht endalt Fabriziole suunanud), pildistamine ja uus ring uue inimesega. Ausalt, üldse ei imestaks, kui me lõpuks ka presidendi endani jõuame, sest lubati meid ekskuberneri eralennukiga pealinn Abujaga tutvuma viia. Teisipäeva õhtuks oli kõigil juba veidi kõrini, neljapäevaks oli kõigil TÄIESTI kõrini. Ärge saage valesti aru, see on täitsa OK mõned päevad, kuid terve nädal - tagasihoidlikele eestlastele ja mitte niitagasihoidlikele itaallastele oli seda liiga palju ning saati veel, kui meie EVS kestab 4 kuud. Tööd tahab eestlane teha, selgunud on, et ka itaallane! Raskeks teeb asjaolu teadmatus, kuhu minnakse ja mis kell, pikad sõidud, pidev ootamine ning ka veel see, et söömisest ei pea siin keegi midagi, olla söögita kuni nt kella 17ni päeval (ilma hommikust söömata), on täitsa tavaline (NB! ja söök on siin suhteliselt eee....., ma ütleks lausa, et kulinaarsesse paradiisi me saabunud kahjuks pole, eestlased annavad endast parima toidu söömisega, aga sellest ka juba täpsemalt edaspidi). Suutsin kultuuridevahelise õppimise ja sellest arusaamise mõttes maha pidada loomulikult ka väikese tüli itaallastega. Õpin enda kohta juba nii ühte kui teist :)
Nii, olime grupiga otsustanud, et sedasi enam edasi ei saa ja ei taha, sest tahaks hakata tööd tegema ning ikka Nigeeriat ka rohkem kui tara tagant näha. Täna hommikul toimus siis KOV eriti oluliste liikmete koosolek. Enne selle algust läksime Fabrizioga seltsimehega rääkima, et hotell on küll maailmaparim ja me oleme maailmatänulikumad, aga kas ikka saaks kusagile tavanigeerlaste seltsi ja EVSi tegemine ikka pole lukshotellis viibimine ning me ei taha kohalike inimeste raha oma ööbimise peale raisata jne kõik sellised mõistlikud põhjendused. Eefraim ütles, ahaa, aga mis korterist te räägite, olete ikka kenasti 4 kuud hotellis (korterist ja külalistemajast oli meile rääkinud meie vastuvõttev organisatsioon, et chairman tegeleb sellega). No ikka veensime ja veensime ning ta lõpuks arvas, et jah, 2-3 nädalaga peaks midagi saama. Aga siis läks tsirkus alles lahti! Kõikide nende kohalike ninade juuresolekul hakati arutama, et kuhu eurooplased panna ja mis see kõik nüüd siis maksma läheb. Seega teadmiseks teile, et Nigeerias ei saa korterit/külalistemaja rentida vähemaks kui 1,5-2 aastaks!!! Absoluutselt mõistlik bissnessplan, eks ole! (Loogika ju lausa karjub, et otse loomulikult ei taha ükski nigeerlane meid ju 4 kuud majutada ja selle eest nt mingi miljoon teenida, kui erinevatel andmetel on keskmine palk 7000 nairat ehk 35 eurot või aastane sissetulek 330 dollarit või hästi makstud töökohal 50000-100000 nairat kuus - 250-500 eurot). Ja selline raha nagu meil ehk siis ca 300 eurot per inimene kuu aja jooksul majutusele (noh miski väiksem summa läheb sealt ka vastuvõtva organisatsiooni töötasudeks ning muudeks kuludeks) (ehk tehe 4 kuud x 6 inimest x 300 eurot ehk kokku 7200 eurot/1440000 nairat) see on ikka nii väike raha, et issand jumal, selle eest ei saa ju põhimõtteliselt mitte midagi siin (chairman arvas, et me peaks EK lobbima, et ikka tuleks arvestada kohalikke olusid ja puha, et seda raha oleks ikka ju otseloomulikult rohkem vaja ning raha väljamaksmise süsteem 40%/40%/20% on ka ikka täitsa jama). Ja siis loomulikult, meil on vaja generaatorit, turvameest, nõusid, madratseid, puhureid, moskiitovõrke ja kõike muud huvitavat ja vajalikku, niiet, eip, hotell on ikka see kõige odavam ja täts it! Ma sain suurivaevu suu kinni hoida, et mitte öelda, et minge õige karup...., sellise rahaga majutatakse inimesi ka Londonis ja Oslos ning sellest aastast on arenguriikide summa umbes 360.- eurot. Põhimõtteliselt terve selle aja, kui mina ja Fabrizio ennast suurte pingutustega tagasi hoides oma heaolu nimel võitlesime, ei lausunud meie vastuvõttev organisatsioon praktiliselt midagi ja kui, siis ainult ajasid mingit jampsi (pärast vabatahtlike vahel auru välja lastes ütles nii mõnigi meist, et mitu korda oli keelel, et kas teil on soov, et me projekti katkestaksime?). Siis, kui me siia vabatahtlikuks kandideerimise, oli tegevuste kirjelduse juures selgelt välja toodud, et vabatahtlikud elavad 3-toalises korteris 2 inimest tubades. Ka oma e-kirjades ütles vastuvõttev organisatsioon, et kõik on organiseeritud, ärge muretsege. Aga kuhu see siis jäi nüüd? Ma saaks aru, et kui antud situatsioon oleks tekkinud vastupidiselt - kui me tahaks oma 3-toalisest madratsid põrandal ja vett-tooge-kaevust korterist ljukshotelli, aga ei! Põhimõtteliselt on kõik vabatahtlikud häirunud, sest toimus tsirkus Barseloona (et kõik oleks ikka läbipaistev, hr seltsimees ütles, selle täpne tähendus jäi veidi selgusetuks), Veronts kahtlustab vandenõuteooriat ja muud ei jää meil üle, kui oodata ja vaadata ning uuesti oma tahtmist selgitada. Inimene õpib, kuni elab, sureb aga ikka ise teate kuidas!

Otse loomulikult pole me veel ka tööle asunud, sest kõikidel on meie jaoks omad plaanid, keegi ei saa aru, mida EVS endast kujutab (nad ootavad siia proffe oma teadmisi jagama) ning et mida me siin ikka saame ära teha - pakkuge variante ja (koheseid) lahendusi. Sülekoera elu on siiski raske!

Kogu selle emotsioneerimise ja hala lõpuks ka üks tore pilt, mis meie arvates selgitab siinset kommunikeerumist, vähemalt siiani. Ciao bellas! Homme on Jürgenil sünnipäev!

Kuidas Kaja ning Veronika kempsus on käinud

Alustame algusest nagu Agu Sihvka ütleks ehk kui Nigeerias on vaja kempsu minna, siis tuleb öelda: I would like to easy myself (tõlkes emale: tahan ennast kergendada).

Lugu nr 1: nagu juba teada on siin põrgulikult palav ja seega me joome palju vedelikku, peamiselt vett. (Kohalikele on see suureks naljaks, imestavad, et kas me kodus ka ikka niipalju joome või et kas mulle kohe niiiiiii hirmsasti vesi maitseb! No selgitame neile siis keha vajadust vedeliku järgi palavas kliimas. NB! Enamik mehi, kes meiega tegelevad, kannavad tumedaid ülikondi ja triiksärke). Suundusime ühel õhtupoolikul netipunkti kodustele esimesi sõnumeid Nigeeriast neti teel edastama. Olin selleks ajaks vist ca 2 liitrit vedelikku ära tarbinud ja mingi 5 mintsa enne oma netiseansi lõppu tuli õudne põiekas (Lähis-Idas käinud naised teavad, mida see tähendab :)). Netipunkti omanikud naeravad mu probleemi peale ja laiutavad käsi. Siis saabub kohale meie projektijuht hr. Udom ning kui ütlen, et mul on kohe vaja kempsu minna, siis küsib ta lihtsalt: "Do you want to urinate or to do booboo?". Maigutan veidi küsimuse peale suud, hakkan naerma ja ütlen, et tõesti urineerida on vaja. Ausalt, nii otse pole keegi kunagi küsinud ja ma ei hakanud hiljem täpsustama, et milleks selline küsimus siiski! No siis otsiti ikka kusagilt kiiresti kohaliku kempsu võti ja suundusime alla, aga kurat, võti ei keeranud tabalukku ja mul jalad täiesti risti. Õudne, kuidas aeg võib venida! Ei saa ega saa seda lahti, Veronika irvitab kõrvalt, ise ka tahaks naerda, aga ei saa noh, vaja keskenduda. Nurga taha ei saa ka minna, igal pool inimesed, igal pool, ausalt. Ikka ei saada lukku lahti, mille tulemusena suunati meid üle tee mingi villa turvameeste juurde kurba lugu rääkima ning nagu Aafrikas ikka, valgetele inimestele uksed avanevad ja nii ka meile kempsuuksed valla löödi, enne mida olime saanud küll südamerabanduse kohaliku koera hirmröögatusaukumise peale!

Lugu 2: oleme käinud igastsugu kuningate ja printside vastuvõttudel ning ükskord oli vaja kiirelt jälle minna kempsu, kui olime printsi juures. Saime loa minna tema isiklikku kempsu (ikka mina ja Veronts, teistel pole kunagi mingit põiekat mulle tundub) ja suur oli üllatus, kui avastasime ennast põhimõtteliselt härra kolakambrist, kus uks ei käinud korralikult kinni ning loomulikult polnud paberit (seda pole kusagil, meil endal pool rulli alati käekotis kaasas).

Lugu 3: lähen oma hotelli kempsu, kus istub meie mentor Martha ja räägib seal telefoniga juttu. Ma ütlen, et Martha, vabandust, ma tahaks kempsu tulla. Selle peale ta noogutab, tõstab kempsupotikaane üles, osutab näpuga potile ja räägib telefoniga edasi. Mina olen veidi segaduses ja ütlen, et eeeee, ma tahaks kempsu. "Yes, yes, come in, it is just girls here on their own". Selle peale ma toon sisse Eesti kultuuri ja selgitan, et äkää, meil nii ei käi, et me pole harjunud ja üldse noh.... Selle peale lahkub Martha üllatunult ja naerdes kempsust ja ütleb, et neil käivad küll tüdrukud koos! Palju õnne, mõtlen ma selle peale!

Lugu nr 4 (Veronika): oleme parasjagu ootamas kohtumist meie auväärse chairmaniga. Mees on rahva poolt nõutud ning oleme jutule saamise järjekorra viimases faasis, kus istume juba vastuvõtu ruumis ning meie kord on peagi tulemas. Istun ja vehin veidi jalgadega ning äkki hakkab tulema no vägagi ebameeldivat haisu. Veronts astus s*ta sisse. Suure vehkimise peale jalad kakaga põhjalikult koos ning esimese asjana mõtled ikka, et läheks vetsu ning peseks jalad ära, kaua ikka seal teiste keskel haised. Suure palumise peale juhatab mind vanem daam tagaruumi, kus on pime ning potti pole näha. Ma siis teen telefoniga valgust ning kasutan võimalust ka to easy myself. Kahe sekundi pärast jalutab seesama vanadaam vetsu ning hakkab põrandat pesema ning ulatab mulle pikema seletamiseta küünla, mina samal ajal vetsupotil. No igastahes saavad jalad ka ära pestud ning vanadaam küünlavalguse eest tänatud.

natukene jumalatest

(ühesõnaga, ma ei ole kindel, et see kõigi kohta kehtib, ja kaua see siin kehtib, mis ma kirjutan, aga ma kirjutan ikkagi, sest see on blogi ja see on luuletus ja blogi ja luuletus kõlavad hästi kokku, aegajalt) Erinevalt Kajast-Verontsist polegi mul plaanis väga asjalikku juttu ajada. Räägin seda, mis tuleb. Võib-olla tuleb midagi head ka, aga igal juhul tuli luuletus. Igal pool oleme me uibud, osad inimesed kui nad näevad valgeid tulemas saadavad otsekui kokkusurutud õhusuudluse, millele pole kätt ette pandud, läbi õhu meie suunas, kuulda on pea igal pool "Welcome"i ja eesnimesid ja soovi saada telefoninumbreid ja tavaliselt pannakse meid praktiliselt kogu aeg tähele. Meie ei saa ennast kuidagi varjata.

*
Ma ei ole olnud
ei Jumal, ei kuningriik
aga siin
kus valge inimene
on teinud
Jumala ja kuningriigi
pean seda olema
võrdluses kohaliku
albiinoga

Elu enne kurrunurruvuti aega

Your security guys is most important for us. Nigeria is safe place, dont worry.

Peab tunnistama, et me pole siin Lagoses jäetud saatuse hoolde. Siiani on meiega alati keegi tegelenud ning omapäi pole me veel saanudki ringi kolada. Õigemini alguses me ei tohigi, peab enne väikese päevituse saavutama ning veidike tutvuma, kuidas asjad siin tegelikult käivad. Meiega tegelevad põhiliselt mehed, mis peaks naiste positsiooni kohta ühiskonnas juba midagi ütlema. Üks naine siiski on - Martha, kes peaks olema meie mentor ja kelle käest oleme teada saanud, et kohalikud naised kulutavad igakuiselt palju raha ja tunde kunstküünte (sh varbaküüned) ning erinevate juuksestiilide juurutamisele, et kenad välja näha.

Hotell, kus me esimesed päevad elame, tundub normaalselt turvatud olema. Siseneda tuleb läbi kahe värava ning isegi turvamees ukse ees ootamas. Mis siis, et ta enamuse ajast baaris istub ning Nollywoodi filme vaatab. Siiski pani ta kohe tähele, kui mõtlesin „puurist“ korraks põgeneda ning väikese jalutuskäigu teha. Turvamees jooksis kohe järele ning üritas mind ümber veenda. Tal ei jäänud lõpuks muud üle, kui minuga kaasa tulla. Nii kui me viimasest väravast välja saime pidin leppima saja jälgiva silmapaariga tänavalt. Samuti olid hotelli baarist mingid tšikid meile järgnenud ning pika diskussiooni tulemusel nõustusin hotelli tagasi minema. Nii palju siis esimesest jalutuskäigust millele järgnes Ghana tšikkide poolt korraldatud järjekordne fotoseeria, kus peastaarideks Kaja ja Veronts.

Meie hotellis veedetud päevad on väidetavalt kohaliku standardi järgi üsnagi luksuslikud. Varsti kolime peredesse, kes on hoolikalt välja valitud ning keda kõik osapooled usaldavad, sest turvalisus on ikkagi esikohal (vähemalt nii meile alguses lubati, kuidas tegelikult läks kirjutame ja joonistame varsti). Uurisin, et kas seal on meil ka kliimaseade toas ning selle peale tuli vali naer. Järelikult mitte. Iseenesest hakkan juba selle kuumusega (nagu sauna eesruumis või botaanikaias) harjuma siin, kuigi endiselt naudin autoga sõitu, mitte liikluse, vaid töötava konditsioneeri pärast. Tõesti mõnus. Siin on igal vanal mersul töötav kliimaseade. Palavuse käest pole tänavatel kuskile põgeneda.

Maandusime võpsikusse!

Veel viimased hetked enne lennukirataste Nigeeria pinnaga kokkupuudet võis aknast jälgida uskumatut segadust - jäi mulje, et maandume pressitud liivarajale, kuhugi džunglisse. Kas selline ongi Lagose rahvusvaheline lennujaam!? Siiski, viimased meetrid olid ka asfalteeritud. Lennukist väljudes seisis keegi suure fööniga ning puhus kuuma õhku näkku. Peale maandumist järgnes nagu tavaks ikka väike turva- ning passikontroll. Tegelikult kontrolliti esimesena suvalise mundris tüübi poolt meie kollaseid vaktsineerimispasse (öeldakse, et ilma kollapalavikuvastase vaksiinita sa riiki sisse ei saa). Kaja kollast passi kontrolliti esimesena ning ausalt öeldes oleks võinud neile anda ükskõik mis suvalise kollase voldiku või kellegi sõbra passi, sest ega see ametnik erialast ekspertiisi ei omanud ning aimu tal eriti vaktsiinidest ei olnud. Nähes Veronika passi teisena, ütles, kuulge, seda ma olen juba näinud :)

Passikontrolli läbisime pea-aegu tõrgeteta: tuli seista erinevates järjekordades - riiki sisenemise paberi järjekorras, siis passi äraandmise järjekorras ning passi kättesaamise järjekorras. Natuke segadust tekitas neis ka meie Tallinna Briti saatkonna poolt tehtud viisa (pm oli tegu templiga). Ametlikult oleme siis esialgu kolmeks kuuks Nigeerias, turismireisil. Turvakontrolli põhimõtteliselt polnud. Kui saime kotid kätte, siis pakuti meile käru 100 naira eest. Sellest teenusest loobusime ning tarides kotte välisukse poole peatas meid lennujaama ametnik ning nõudis alandlikult 20$, et me kotte avama ei peaks. Welcome to Nigeria! Maksime lõpuks 10$ altkäemaksu (no tegelt saime nagunii vähemalt poolega petta) ning pääsesime muretult lennujaamast välja, kus meid juba ootasid kaks saatusekaaslast Itaaliast (Fabrizio ning Ermes) ning Udom, meie projektijuht vastuvõtvast organisatsioonist ja veel terve ports kohaliku organisatsiooni asjapulki. Ahjaa, ka kohalik turvamees, kes meie eskortimiseks oli palgatud. Peale 15minutilist segadust topiti meid autodesse ja algas sõit tundmatusse pimedusse. Nigeerias on parempoolne liiklus, kuid esimeste minutite jooksul polnud sellele pisiasjale võimalik kinnitust leida, sest autod sõitsid parasjagu seal, kus ruumi oli. Ka tagurpidi, kui vaja.

Liiklus oli tihe, inimesi oli sadades tee ääres ja tee peal (no pm on siin
konstantselt nii palju inimesi liikvel nagu viimase laulu- ja tantsupeo ajal Tallinnas). Väljas oli pilkane ööpimedus ja eurooplastena otsisime tagaistmetelt turvavöid, kuna meid oli topitud ka auto tagaistmele neljakesi. Ise võite arvata, kas vööd oli? Vööd olid :) kuid polnud südamikke, kuhu neid kinnitada! Esiistmel neid isegi kinnitatakse, sest seda nõuab seadus.

Peale pooletunnist sõitu ja ühes autos Celin Dioni ning teises Nigeeria räpi kuulamist jõudsime esimese öö "lukshotelli"! Kaja grupijuhina haaras kaasa Veronika ning kohalike korraldajatega läks sõit mustale turule, kus pidime raha vahetama. 1 $ on 150 nairat ning 1 euro 200 nairat. Mustal turul on suurema väärtusega rahatähed kõrgemas hinnas. Ühe 100$ kupüüri eest saime 15000N, väiksemate kupüüride puhul 13000N. Kõik sujus tõrgeteta ning olime terve telliskivi suuruse rahapaki, vaatamata sellele, et rahatähed olid 500 ja 1000sed, uhked omanikud.

Saabudes tagasi "lukshotelli" saime kohe ka kõhukinnitust. Meie esimene, kuid sugugi mitte viimane chicken rice!