Festacis kostub erinevaid hääli. Kui me alguses siia saabusime, siis tundus, et kõik hääled on ühesugused, kuid ajapikku on kõrv hakanud neid eristama.
Kui sa tahad osta midagi söödavat, joodavat, higilappe või kasvõi aiakääre (ärge küsige, miks peab viimast müüma keset kiirteed), siis tuleb sul leida hääl, mida tekitatakse sedasi: huuled torru ja siis veetakse õhku suhu sissepoole. Kuidas see kostub, on raske seletada, võib-olla veidi nagu susisev matsuv musi.
Kui sa tahad teel tööle ära parandada lagunema hakkava koti (nagu näiteks mina tegin) või tundub, et püksisäär sai ikka liiga pikk, siis tuleb sul leida hääl, mida teevad käärid – sellised suured, veidi roostes Eestiaegsed aastast 1920, nagu mulle näib – kui neid üksteise vastu logistada. Kus on hääl. Seal on ka ringiliikuv meesterahvas õmblusmasinaga. Kotiparandus võttis 5 mintsa ja ma käin uhkelt oma kaubakotiga edasi.
Kui on vaja jalanõusid parandada või neid lihtsalt lasta puhastada, tuleb leida hääl, mida teevad üksteise vastu logistatavad rauast sangad, tavaliselt käib see ka rütmis 1-2, 1-2. Mul on neid poisse vaja, käin mitu päeva king kotis, aga pole neid viimasel ajal trehvanud.
Kui on vaja ajalehte osta, tuleb kuulata, kas keegi tuututab läheduses kummijullaga, mille otsa on seotud pasun. Osadel meie vanaaegsematel jalgratastel olen sellist signaliseerijat näinud.
Vabad okadad (motikad) ja taksod tuututavad, kui ennast sulle teenuse kasutamiseks pakuvad. Liikluses signaliseeritakse üldjuhul siis, kui hakatakse kellestki mööduma.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment