Meid pole siia Lagosesse üksi jäetud. Meie uued sõbrad on veidi parasiitlike harjumustega ning nende populatsioon on vahepeal olnud vohamise faasis. Üks õhtu märkasin, et Fabrizio ilmselt enesele märkamatult nühkis jalgu ning varbavahesid, kui samal ajal vestles küllatulnud Eefraimiga. Mõtlesin et kus on need peened kombed nüüd tulnud, aga järgmistel päevadel sügasime kõik hoolega, kuramuse kirburaisad, ma ütlen!
Prussakad on ka meie sõbrad. Vallatult paterdavad nad mööda riiuleid ning põrandat. Meil on nende vastu surmavat mürki ning kui mõnda ohvrit näeme, siis tõttame hurraatades teda pihustiga ründama. Tavaliselt on tõhus ettevõtmine.
Meie kõige suurem koduloom on papagoi Parrot, kelle peremeheks on üks meie naabritest. Siiski armastab Parrot tulla ka meie rõdule, eriti sittumiseks. Samuti meeldib talle seltskond ning kui mõned imelikud eurooplased loevad verandal raamatut või siis pesevad pesu, siis läheneb ta neile hiilival sammul ning üritab näksata kõike, mis läheduses. Kristoffer üritab papagoile ka uusi sõnu õpetada, kuid rääkimas me Parrotit pole veel kuulnud.
Meie uusim koduloom on Eefraim. Temale meeldib pidada erinevaid vestlusi, mis kulmineeruvad alati sama teemavaldkonnaga: mustanahaliste peenise ning potentsiga. Tõsist juttu ta ei räägi. Ta on näiteks veendunud, et Stalin surma põhjuseks oli kummaline haigus nimega ahvistumine. Samuti oli ta väga üllatunud, kui nägi Brasiilias tööreisil olles tema sõnul esimest korda elus meesnaist, mille peale peaks mainima, et tal enda kontoris luusib ka üks antud inimharu esindaja ringi ning kus see imestamise koht siis on?! Samuti usub ta, et inimene võib vabalt muutuda kasvõi nahkhiireks või libahundiks ning must maagia on ikka võimas värk, kus kujukese muutmisel elusaks jäneseks pole tegemist trikiga, vaid siin ikka mustad jõud mängus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment