Kallikesed, meid on nüüd mõned päevad lastud ka sellise asja ligi, mida võiks hakata juba tinglikult töö tegemiseks nimetama. Tasa ja targu, eks ole, nagu meie vanasõnagi ütleb.
Esimene selline päev, mida võiks ka Euroopa Vabatahtliku Teenistuse raames tööpäevaks nimetada, oli mõni nädal tagasi. Võtsime nimelt osa kohalikust tervisealase teadlikkuse tõstmise kampaaniast Amuwo Odofini (KOV, kus me pesitseme) vaesemates piirkondades (vt ka postitust Täna nägin ma Nigeeriamaad), mille eesmärgiks oli teavitada rasedaid naisi võimalusest sünnitada KOV territooriumil asetsevas esmases meditsiiniasutuses. Enamik naisi sünnitab siiski kodustes tingimustes (ca 65%) ning emade suremus on suur (1 naine 18 sünnitaja kohta). Kampaania nägi ise välja selline: 1) kokkusaamine kohaliku kogukonna kuningaga (alumine pilt) 2) kõrgeaulisele kampaania ja selle vajalikkuse tutvustamine 3) tähelepanu, valmis olla, start - küla peal teavituse tegemine. Välja võeti ruuporid ning hakati keset külatänavaid erinevates kohalikes keeltes (ibu, yoruba ja hausa, lisaks inglise keel) rääkima võimalusest tasuta sünnitada KOV kliinikus ning vajadusel saada abi ka nende personalilt (ülemine pilt). Meie siis vantsisime teavituskampaaniategijate sabas, pildistasime, vahtisime, lõime lastega patsi, imestasime mustuse, räpasuse ning vaesuse üle, hoidsime mõnda vaest vanemateta last süles ehk ühesõnaga tegime a la presidendiprovvasid alias printsess Dianat. Kogu see värk toimus miski tund või poolteist. Proovisin siis ka kampaaniategijate käest uurida, et kui edukas see kampaania nende arust on, kuidas seda hinnatakse ja kas tullakse siia ka tagasi või see jääb ühekordseks. Ausalt, ega ma selgeid vastuseid ei saanud...tullakse tagasi (millal, ei saanud aru), kindlasti tulevad need naised nüüd kliinikusse sünnitama (ausalt, mina pole seal kliinikus viibitud 5 päeva jooksul kedagi sünnitamas näinud; tegin ükspäev statistikat ja sain, et päevas peaks Nigeerias sündima üle 16000 lapse, sama palju kui Eestis aasta jooksul:)).
Tervise valdkond on kõige paremini ennast meie projekti kolmest valdkonnast käima saanud (julgen väita, et suuresti minu tõttu, kuna see on nö minu huvivaldkond ja käed rüpes istuda ma väga ei oska:)) ning peale edukat teavituskampaaniat saime tööle kohalikku kliinikusse (no sinna, kuhu naisi sünnitama kutsuti). Kuuene grupp löödi kaheks. Mina, Ermes ning Katrina saime omale nö lasteosakonna. Katrina hakkas registratuuris inimesi registreerima (tuleb välja, et inimestel isiklikke haiguskaarte pole, terve pere peale on üks kaust; usun, et kujutate juba ette, millist segadust see paberimajandusse toob), mind ja Ermest lasti lausa laste kallale. Ermes registreeris A-vitamiini saama tulnud tibutupse ja kallas neile selle ka kurgust alla. Tegijal juhtub nii mõndagi ja kui ta lastele neid hoolsalt sisse valas, siis peale 20 last tuli meie juhendaja ja ütles, oih, annad alla 6-kuustele terve kapsli, tegelt tuleb pool kapslit anda. Loodame, et nende lastega on siiski kõik korras. Mina sain ülesandeks laste vaktsineerimist kirja panna. Registreerimiskaustad on neil sellised suured kladed nagu meil nõukaajal olid, kuhu kirjutad nime, soo, vanuse, kaalu ja siis info, mis vaktsiini täna saab. Arusaamatuks jääb see, kuidas ühe lapse vaktsineerimist kronoloogiliselt kliiniku poolt jälgida. Ema käes on ka lapse vaktsineerimiskaart, kuid sinna on laps tavaliselt vähemalt kord oksendanud, pissinud ning kindlasti seda ka suhu proovinud panna, et selle rebimiskindlust testida (ei ole rebimiskindel). Ei ole nii, et ühes kohas on kirjas, et Kaja A sai sündides q ja ö süsti, siis 2-kuuselt x vaktsiini, 6 kuuselt a-vitamiini I doosi, 9-kuuselt leetrite ja kollapalavkiku süsti jne. Kõik see info on erinevates kladedes kirjas, mille süsteemsust ma pole veel tabanud. Huvitav, kas tõesti on nii, et kui ema lapse nö vaktsineerimispassi ära kaotab, siis hakatakse neid kladesid lappama? Ja nendes kladedes on laps kindlasti viies erinevas kohas kirjas. Aga nüüd tagasi minu tööpäeva juurde. Nimed on siin pikad ja keerulised ning igal nimel ka oma tähendus (Ermes irvitas hiljem, et Kaja, see küsis kõikide käest, mis nende nimed tähendavad. No huvitav on ju). Nimesid oli näiteks selliseid Jumal kaitseb mind igal pool, Jumal on minu selja taga, sündinud Jumala õnnistusest, Jumal on minuga, Jumal valvab mu seljatagust jne. Erialaselt tegin arsti etteütlemisel linnukesi vastavatesse kastidesse: leetrid, kollapalavik, DPT 1, 2 või 3 jne. Märkisin vaktsineerimispassi ka lapse kaalukõvera, arsti soovitusel uurisin, kas last ka rinnaga toidetakse (enamik väitis, et toidab), sest kui valge inimene väidab, et see on jube oluline lapsele, siis tumedanahaline usub rohkem (absurd, kas pole!?). Kella 12ks oli meil bisness läbi ja siis läksime vaatama, kuidas teises kliinikus kuiv- ja külmladudes vaktsiine hoitakse. Jube huvitav, eks ole :D Aga meil läks isegi hästi, sest meie juhendaja dr Obatayo on äärmiselt meeldiv ja väga tark doktor ning me saime midagigi mõistlikku teha (küll ilma igasuguse lisaväärtuseta kogukonnale, kui valgenahalise soovitus rinnapiima kasuks välja jätta). Teine kolmene grupp pandi....retsepte väljastama. Nuta või naera, sinu valik! Arst kirjutab registreerimiskaardi vahele, mida patsiendil vaja ja siis meie vaprad vabatahtlikud õppisid seda retseptivormile ümber kirjutama :) Jürgen vist loobus ja hakkas pigem ooteruumis olevaid inimesi joonistama ning Veronts oskab nüüd veidi paremini loetamatuid käekirju lugeda - oskus, mis elus kindlasti kasuks tuleb :D Fabrizio sai kõige mõistlikuma ülesande - tuleb luua video, mis käsitleb erinevate haiguste alast infot, sest hr kohalik meer, kes on ühtlasi meie suur sõber ja patroon, ei taha plakateid seinale (olles näinud hiljem neid plakateid, arvan, et mehel on vähemalt kunstilist maitset, need on tõesti õudsad ja infovabad ning Ülly kindlasti minestaks neid nähes või siis ütleks, et nii halvad, et on juba peaaegu et head). Video jaoks on olemas kaks ilmatusuurt telerit, mis praegu usupropagandat edastavad. Kiitkem Jumalat!
Järgmisel päeval nokitsesid itaallased hotellis video kallal, naised ja Jürgen vedasid end kliinikusse, Jürgen kirjutas retsepte ning meie saime ülevaate rasestumisvastastest vahenditest ehk loengu nii-öelda pereplaneerimise osas, mida neljapäeviti kliinikus tehakse. No tungi sinna sellel päeval küll kahjuks polnud. Jälle paar tundi läinud, ise veidi targemad, aga kohalikule kogukonnale lisaväärtust meilt ikka ei midagi. No see olukord pani mind veidi muretsema ning ajusid ragistama, et ikka seda lisaväärtust tuua, sest vaid vaktsineerimispasse ei taha järelejäänud 3-kuud ikka väljastada, aga sellest juba mõnes järgmises postituses, sest uni tuleb peale ja lähen magama (homme/esmaspäeval meil siin suur karneval). Kell on 23.30, Eestis siis veel kaks tundi hiljem! Head ööd ning ilusaid unenägusid teile!
No comments:
Post a Comment