Esimene haiglakogemus

Esmaspäeva hommik algas meil töiselt. Laekusime kõik planeerimiskoosolekule (loe: mitu pirni, pesulappi, voodilina, vetsuharja jne meil korteris vaja läheks) meie vastuvõtva organisatsiooni kontorisse. Enamasti pole seal elektrit, kuid ametlike kohtumiste tarbeks lülitatakse sisse generaator. Koosoleku lõppfaasis riivasin õnnetult oma nina (loe: nokkisin). Sellele järgnes tugev vereliblede lahuse purse ning jooksin kähku vetsu. Mõne minuti pärast tundus, et asjaga ühel pool, kuid siis silmasin oma riideid, põrandat ja seina, mis oli ühtlaselt kaetud peenekoeliste punaste pritsmetega. Meeltesegaduses ma ei saanud enam aru, mis toimub, sest nina oli terve ning peeglit muidugi polnud, et olukorda paremini hinnata. Tegelikult oli nina vaheseina välimine osa õrnalt kahjustatud ning peened pursked toimusid südamelöökidega ühes rütmis ning maapinnaga paralleelse suunaga, umbes nii nagu lapsed veesõda mängivad. Jõudsin kõik meie sõbrad kaasvabatahtlikud vist päris ära ehmatada, kui kontorisse tagasi tormasin ning Kajale abipaluvalt otsa vaatasin. Siin polnud pikalt midagi otsustada, sest erahaigla oli meil kohe üle tee. Seadsime kiired sammud sinna ning sain ka kohe esmaabi. Kõigepealt pidin ülikaua ebamugavas asendis seisma, ma ei imesta, kui oleksin ka kaela krambid saanud. Minu ümber oli nii kümmekond õde (vähemalt nii mulle esialgu tundus) ning doktor. Kaja oli tõlgiks, sest inglise keele oskus mul mõnedeks tundideks otsustas ära kaduda. Doktoril kulus paarkümmend minutit, et purskkaev peatada. Purskeallikas pigistati kinni lapikesega, mis oli doktori sõnul läbiimmutatud adrenaliiniga. Ei tea, kas kõlab loogilisena? Küsisin veel üle ja korrati, et tõepoolest adrenaliin. Siis sain kannikasse süsti, mis pidi ka mu enesetunnet ning vere hüübimist parandama, sama süsti lubati meile ka kaasa anda, et teinekord saaksin vajadusel seda ise endale teha. Kui kriitilisem aeg oli juba läbi, siis vaatas õde mind kiirel pilgul läbi ning leidis, et mu kehatemperatuur on madalam, kui peaks ning mind pandi järgmisteks tundideks tilguti alla füsioloogilist lahust tarbima. Peale tundi oli kõik korras ning oleks võinud ka päevatoimetustega jätkata. Siis algas aga bürokraatia – kui palju kiirteenus maksab ning kuidas on tervisekindlustusega lood, kui suur arve tuleb, jne, jne. Kõigepealt, et üldse esmaabi teenust saada, pidi haiglasse end sisse kirjutama 2000 N (160 EEK) ning seejärel oli mõneks ajaks vaikus, kuni doktor koos viieliikmelise abiväega mind vaatama tuli. Heitis mulle korraks pilgu peale ning pikemalt juurdlemata teatas, et kõik on korras ning mõne tunni pärast saan välja. Pärast 30 sekundilist läbivaatust doktor lahkus ning temale järgnesid ka kõik viis õde. Koomiline, nagu filmis. Arve lubati meile varsti esitada ning omakeskis arutlesime, et no üle 50€ ikka ei vast ei tule. Tuli! Esimene arve, mis meile esitati oli mitte vähem kui 31500N (160€). Arve koosnes: erakorraline vastuvõtt 25€, voodikoht 15€, füsioloogiline lahus 10 €, süst 25€, kaks adrenaliini tilka 25€, 10 tabletti järgmisteks päevadeks 60€. Ma ei olnud nõus nii palju teenuse eest maksma, no kuulge, kui selline elementaarne esmaabi nii palju maksab, ei ole asi ikka päris õige. Vahepeal oli Kaja juba ka kindlustusele helistanud ning võimalust uurinud, kas kindlustus saaks ise ülekande teha, et ma sularahas ei peaks kogu summat kohe ära maksma. Samal ajal, kui ma palatis puhkasin, käisid doktorite ning muude tähtsate inimestega läbirääkimised, et teenuse hinda alandada. Lõpuks pakuti välja, et kümme tabletti antakse 50% soodsamalt, mis jättis kokkuvõttes minu arvates ikkagi veidi ebaõiglase hinna. Keegi ei seletanud meile, mis tablettidega tegu ning milleks ma neid sööma peaks, isegi rohu nime ei öeldud, ikka ärisaladus. Kui sa siin riigis üldse mingit arstlikku nõuannet kuulda tahad, siis sa parem lehvita rahaga. Arst-ärimees ei aita, kui sa talle korralikult ei maksa. Ja kui oled valge (mis siis et ma enam valge ei ole, vaid riiete alt väljaulatuvad kehaosad on ajapikku juba tumedamat jumet võtmas;). Lõpuks jätsime tabletid ära ning kokkuleppe kohaselt pidime maksma 19500N (100€). Ilmselgelt mul taskus kohe nii palju nairasid kaasas ei olnud, kuid õnneks olin juhuslikult 100$ kaasa haaranud ning ka pangakaart oli olemas. Meie projektijuht otsustas aga mingil hetkel minema tõmmata ning lubas olla telefoni teel kättesaadav. Aga mul oli ka ausalt öeldes temast savi, sest niikuinii tegeles minu asjade ajamisega põhiliselt Kaja ning no olgem ausad, nii kindlalt poleks ma mitte kellegi teise toetusega samal hetkel ja olukorras end tundnud.

Kui lõpuks olid rahapatakad kokku aetud ning olime valmis maksma ning haiglast lahkuma, siis ikkagi ei läinud kõik sujuvalt. Tahtsime enne maksmist ka haiguslugu nämille peale meile teatati, et kõigepealt makske, siis saate haigusloo, sest nii näevad ette haigla reeglid. Mingid kassatädid vahtisid meid kurja pilguga, justkui tahaksime põgeneda ning arved maksmata jätta. No tõesti, kuhu meil põgeneda oleks olnud, me oleme siin linnaosas pea ainukesed valged! Lõpuks saime oma tahtmise, ega me kergelt alla ei anna. Oleme nüüd haiglakogemuse võrra rikkamad!

Päev lõppes hästi. Käisime peale haiglat meie kohalikus lemmikkohas kebabi söömas ning värskeltpressitud arbuusi ning ananassi mahla joomas. See koht on meil uus leid ning on kanale ja riisile väga mõnusaks vahelduseks. Õhtul sai veel ka kartuli-porgandi putru, nämma… mis muud!