skip to main |
skip to sidebar
Eefraimi saaga neljas osa on pastakast välja imetud
Igavamate ja poliitilisemate ürituste kõrval pole Eefraim ära unustanud, et valged tahaksid aeg-ajalt ka pidutseda. Me pole küll paljudes kohtades öösiti käinud, kuid siiski on mõned korrad äranimetamise väärilised. Paar nädalat tagasi käisime Eefraimiga Victoria Islandil klubitamas. Kõigepealt viidi meid ühte basseiniga ööklubisse, mis aga osutus rikaste vanemate laste tšillimispaigaks. Kohalikud turvamehed lasid püstolitest austusavalduseks paar lasku taevasse, mille peale me veidi oma samme kiirendasime. Sinna ööklubisse me pikemaks õnneks ei jäänud, sest preilidele K&V ei meeldinud klubis leviv suitsuhais (peame oma süütute kommentaaridega ettevaatlikumad olema) ning Eefraim viis meid hoopis põnevamasse kohta – Bar Beachile. Terve rand oli täis erinevaid baare ja klubikesi ning rannale pääsemiseks pidi kohalikele poistele (koahlik maffia, siinse nimega Area Boys) ka veidi maksma, kes siis hiljem meie eest hoolitsesid ning pidevalt sabas tilbendasid, et keegi valgeid ära ei varastaks ning muud midagi halba ei juhtuks. Menüüs oli seekord suiya ja kala, vägagi nauditav toiduelamus. Meeleolu oli taevas, käisime isegi tantsimas, mitu turvameest kannul ning ekstreemse tähelepanu keskpunktis. Meil oli oma turvamees, kes valvas isegi siis, kui me lainete ette maha kükitasime; turvamees jäi siiski siivsasse kaugusesse. Omapärane kogemus on urineerida ookeani liivakaldal, valged pepud välkusid ööpimeduses ilmselt kaugele. 
Pill tuleb pika ilu peale ehk aeg-ajalt järgneb lõbule ka tõsine töö. Käisime Eefraimi ning KOV delegatsiooniga kohaliku mereväe linnakuga tutvumas. Liigume punktist A punkti B tavaliselt ühe ja sama valge bussiga, kus viimased turva- ning kaameramehed hüppavad A-teami tehnikat kasutades bussi lausa sõidu pealt. Linnakusse sisenemisel märkasime väravate küljes suurt Eefraimi pildiga „Tere tulemast“ plakatit, nii tüüpiline! Eefraim lubas mereväe linnakule uue tee ehitada ning vastutasuks lubas mereväe linnaku boss valmiva tänava nimetamist Eefraimi järgi. Muide, mulle tundus, et ase-chairmanist naisterahvas oli veidi kade, sest talle sõna tavaliselt ei anta ning temanimelisi tänavaid pole plaanis ehitada ning me juhtumisi sattusime istuma ka olulisema koha peale kui tema :O. Vastuvõtt lõppes nagu tavaliselt – palvusega. Vetsus käikudest oleme juba varem kirjutanud, kuid seekord juhtus jälle midagi uut. Nimelt peale esimest ametlikku osa läks kogu kamp järgmisesse sihtpunkti ning Veronts ja Kaja unustati vetsu. Peale vetsu ära kadumist üritasime delegatsiooniga taasliituda, kuid ei suutnud meie sõpru kuidagi üles leida. Lõpuks võtsime kasutusele uue taktika. Kohalike käest tuleb ainult küsida, et mis suunas valged läksid ning mõne minutiga on valged ka leitud. Kujutate nüüd ette, et meie ülesleidmine ükskõik kus me ka ei asuks, on üpris kerge. Lülitusime järgmisesse üritusse, mis toimus turuplatsil. Istusime tagumiste ridade taha muruplatsile. Kuulasime muusikat ning lugesime ajalehte. Järsku tõusid kõigi pilgud meie poole ning nägime, et teised valged olid püsti karanud. Niisiis, parasjagu Eefraim tutvustas meid ning me ei pannud tähelegi. Veidi piinlik oli küll. Saime Eefraimi peasulase (Omo) käest noomida, sest KOV ametliku delegatsiooni liikmetel ei ole sünnis kuskil nurgas murul kükitada ning avalikult oma ükskõiksust demonstreerida. No me polnud ennast sellele üritusele palunud ka, olgu meie õigustuseks öeldud. Peale ametlikku osa viidi meid vabaõhukohvikusse, kus leidis aset omapärane külaliste lõbustamise programm ning päev mööduski tavalises rütmis, Eefraimi kannul. 
Hiljuti toimus Lagoses ning Badagrys siinmail kolmandat korda korraldatud Black Heritage Festival. Mitmekesisest programmist saime maitsta ainult käputäie poliitilisi üritusi. Neil imelistel üritustel olid kohaliku omavalitsuse sulased minul ja Kajal nagu takjad järel, taaskord käisime vetsus koos saatjatega. Nägime Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud härra Solenka halliks tõmbunud kukalt. Osalesime Badagrys rongkäigul, kus meid pisteti rongkäigu ette plakatit hoidma. Valged anastajad… no eestlastel on orjakaubandusega kindlasti kõige rohkem pistmist. Marssimise ajal lauldi hoogsalt „ So-so solidarity forever!!!“ ning ülemeelikus tujus, enne rongkäiku juba täisjoodetud tudengid, sammusid hoogsalt plakatikandjate kannul. Plakatihoidmine on ka omaette kunst – tuli nii hoida, et valge peanupp plakati kohal ka välja paistaks. Rongkäigule järgnes intervjuude jada ning seejärel ka Aafrika musta maagia etendus, kus meie mõistes hiiglaslikud pokud ringi kargasid ning muundasid elutuid esemeid loomadeks ning vastupidi. Tegemist oli suure segapuntraga, mille kontrolli all hoidmisega oli korraldajatel mõningaid raskusi. Meie saime esiritta VIP kohad ning kohalik rahvamass kogunes üksteise selga, puu otsa ning igale poole, kuhu mahtus. Pokumöllust lahkumine toimus väga äkiliselt, kus kätest kinni hoides pidime rahvamassidest läbi murdma – kerge see polnud. 
Käisime ka Lagose karnevalil, kuid pidime selles ürituses pettuma. Karneval toimus staadionil ning pidu ei imbunud rahvamassidesse. Kostüümides osalejad nägid eriti õnnetud välja, justkui oleks nad seal vastu oma tahtmist. Selleks korraks saime kõik ühesugused mustad t-särgid, et rahvamassist paremini eristuda ning meie kohalikku omavalitsust reklaamida. Kohtasime karnevalil ka Eefraimi naist, kuid teda meile ametlikult ei tutvustatud. Tüüpiline nigeerlane, veidi liiga pahura ilmega ning tunneksime ta uuesti ära, kui tal parasjagu need valged tutid uuesti kaelas oleksid, mida ta karnevali ajal uhkelt kandis. Eefraim oli aga karnevali ajal väga reserveeritud ning pööras meile varasemast tunduvalt vähem tähelepanu. 
Black Heritage nädala viimasele üritusele minnes lahkusime varakult Badagrysse. Olime kokkulepitud ajal minekuvalmis ehk kell 7.30 (olgu öeldud, me ARMASTAME magamist), vastu tuldi meile kell 9.20, selleks ajaks olid naised ikka püha viha täis ja otsustasime, et järgmistel kordadel me enam ikka nii lollid pole ja nii vara ikka üles ei tõuse, las ootavad meie järgi ka, pole ju palju vastutasuks palutud, kõigest 15 mintsa meie kiirreageerimise puhul). Varakult selleks, et enne ürituse algust Lagose kuberneri helikopterile vastu minna. Muidugi kaasnes kõige sellega ka ootamine, ootamine, ootamine ja vetsu külastamine. Niisiis, kui K&V neile juba kombekohaselt end vetsu palusid, siis oli kahe sekundi pärast vaja kohe kuberneri helikopterile vastu sörkida (väikeseks märkuseks lisan, et me ei teadnud, mida ja keda ootasime). Vanasõna situ ruttu, karu tuleb on meie puhul tõelisuseks saamas. Neil Black Heritage päevil saatsid meid tavapärasemast rohkem turvamehi. Liikluses nägime koledat vaatepilti, kuidas politseinik virutas suvalist inimest kaikaga, sest viimane ei hüpanud piisavalt kiiresti teelt kõrvale, kui tähtsad autod kohalikust omavalitsusest olid mööda sõitmas. Meie bussist pistsid ka turvamehed oma kurjad näod välja, kui mõni auto ei suvatsenud meile teed anda, näitas näpuga enda peale ja karjus: “Do you see me, ah?“ või siis löödi pahaaimamatutel autojuhtidel, kel käsi põsakil alla keritud akna kohal või katsumas auto katust, vastu käsi, et koristage ära. Tõesti, õelist ohtu kujutasid need vanad „Datsuni-närud 60 km tunnis“. Lisaks olid meil kaasas ka rohelistes mundrites poisid, kes hüppasid välja ning hakkasid liiklust reguleerima, kui tundus, et muidu kuidagi ummikust mööda ei saada. Kõigil oli oma väike rollike siin ühiskonnas täitmiseks kodumaa ja Eefraimi hüvanguks. Ka meie usume solidaarsusesse:D To be continued…
Igavamate ja poliitilisemate ürituste kõrval pole Eefraim ära unustanud, et valged tahaksid aeg-ajalt ka pidutseda. Me pole küll paljudes kohtades öösiti käinud, kuid siiski on mõned korrad äranimetamise väärilised. Paar nädalat tagasi käisime Eefraimiga Victoria Islandil klubitamas. Kõigepealt viidi meid ühte basseiniga ööklubisse, mis aga osutus rikaste vanemate laste tšillimispaigaks. Kohalikud turvamehed lasid püstolitest austusavalduseks paar lasku taevasse, mille peale me veidi oma samme kiirendasime. Sinna ööklubisse me pikemaks õnneks ei jäänud, sest preilidele K&V ei meeldinud klubis leviv suitsuhais (peame oma süütute kommentaaridega ettevaatlikumad olema) ning Eefraim viis meid hoopis põnevamasse kohta – Bar Beachile. Terve rand oli täis erinevaid baare ja klubikesi ning rannale pääsemiseks pidi kohalikele poistele (koahlik maffia, siinse nimega Area Boys) ka veidi maksma, kes siis hiljem meie eest hoolitsesid ning pidevalt sabas tilbendasid, et keegi valgeid ära ei varastaks ning muud midagi halba ei juhtuks. Menüüs oli seekord suiya ja kala, vägagi nauditav toiduelamus. Meeleolu oli taevas, käisime isegi tantsimas, mitu turvameest kannul ning ekstreemse tähelepanu keskpunktis. Meil oli oma turvamees, kes valvas isegi siis, kui me lainete ette maha kükitasime; turvamees jäi siiski siivsasse kaugusesse. Omapärane kogemus on urineerida ookeani liivakaldal, valged pepud välkusid ööpimeduses ilmselt kaugele. 
Pill tuleb pika ilu peale ehk aeg-ajalt järgneb lõbule ka tõsine töö. Käisime Eefraimi ning KOV delegatsiooniga kohaliku mereväe linnakuga tutvumas. Liigume punktist A punkti B tavaliselt ühe ja sama valge bussiga, kus viimased turva- ning kaameramehed hüppavad A-teami tehnikat kasutades bussi lausa sõidu pealt. Linnakusse sisenemisel märkasime väravate küljes suurt Eefraimi pildiga „Tere tulemast“ plakatit, nii tüüpiline! Eefraim lubas mereväe linnakule uue tee ehitada ning vastutasuks lubas mereväe linnaku boss valmiva tänava nimetamist Eefraimi järgi. Muide, mulle tundus, et ase-chairmanist naisterahvas oli veidi kade, sest talle sõna tavaliselt ei anta ning temanimelisi tänavaid pole plaanis ehitada ning me juhtumisi sattusime istuma ka olulisema koha peale kui tema :O. Vastuvõtt lõppes nagu tavaliselt – palvusega. Vetsus käikudest oleme juba varem kirjutanud, kuid seekord juhtus jälle midagi uut. Nimelt peale esimest ametlikku osa läks kogu kamp järgmisesse sihtpunkti ning Veronts ja Kaja unustati vetsu. Peale vetsu ära kadumist üritasime delegatsiooniga taasliituda, kuid ei suutnud meie sõpru kuidagi üles leida. Lõpuks võtsime kasutusele uue taktika. Kohalike käest tuleb ainult küsida, et mis suunas valged läksid ning mõne minutiga on valged ka leitud. Kujutate nüüd ette, et meie ülesleidmine ükskõik kus me ka ei asuks, on üpris kerge. Lülitusime järgmisesse üritusse, mis toimus turuplatsil. Istusime tagumiste ridade taha muruplatsile. Kuulasime muusikat ning lugesime ajalehte. Järsku tõusid kõigi pilgud meie poole ning nägime, et teised valged olid püsti karanud. Niisiis, parasjagu Eefraim tutvustas meid ning me ei pannud tähelegi. Veidi piinlik oli küll. Saime Eefraimi peasulase (Omo) käest noomida, sest KOV ametliku delegatsiooni liikmetel ei ole sünnis kuskil nurgas murul kükitada ning avalikult oma ükskõiksust demonstreerida. No me polnud ennast sellele üritusele palunud ka, olgu meie õigustuseks öeldud. Peale ametlikku osa viidi meid vabaõhukohvikusse, kus leidis aset omapärane külaliste lõbustamise programm ning päev mööduski tavalises rütmis, Eefraimi kannul. 
Hiljuti toimus Lagoses ning Badagrys siinmail kolmandat korda korraldatud Black Heritage Festival. Mitmekesisest programmist saime maitsta ainult käputäie poliitilisi üritusi. Neil imelistel üritustel olid kohaliku omavalitsuse sulased minul ja Kajal nagu takjad järel, taaskord käisime vetsus koos saatjatega. Nägime Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud härra Solenka halliks tõmbunud kukalt. Osalesime Badagrys rongkäigul, kus meid pisteti rongkäigu ette plakatit hoidma. Valged anastajad… no eestlastel on orjakaubandusega kindlasti kõige rohkem pistmist. Marssimise ajal lauldi hoogsalt „ So-so solidarity forever!!!“ ning ülemeelikus tujus, enne rongkäiku juba täisjoodetud tudengid, sammusid hoogsalt plakatikandjate kannul. Plakatihoidmine on ka omaette kunst – tuli nii hoida, et valge peanupp plakati kohal ka välja paistaks. Rongkäigule järgnes intervjuude jada ning seejärel ka Aafrika musta maagia etendus, kus meie mõistes hiiglaslikud pokud ringi kargasid ning muundasid elutuid esemeid loomadeks ning vastupidi. Tegemist oli suure segapuntraga, mille kontrolli all hoidmisega oli korraldajatel mõningaid raskusi. Meie saime esiritta VIP kohad ning kohalik rahvamass kogunes üksteise selga, puu otsa ning igale poole, kuhu mahtus. Pokumöllust lahkumine toimus väga äkiliselt, kus kätest kinni hoides pidime rahvamassidest läbi murdma – kerge see polnud. 
Käisime ka Lagose karnevalil, kuid pidime selles ürituses pettuma. Karneval toimus staadionil ning pidu ei imbunud rahvamassidesse. Kostüümides osalejad nägid eriti õnnetud välja, justkui oleks nad seal vastu oma tahtmist. Selleks korraks saime kõik ühesugused mustad t-särgid, et rahvamassist paremini eristuda ning meie kohalikku omavalitsust reklaamida. Kohtasime karnevalil ka Eefraimi naist, kuid teda meile ametlikult ei tutvustatud. Tüüpiline nigeerlane, veidi liiga pahura ilmega ning tunneksime ta uuesti ära, kui tal parasjagu need valged tutid uuesti kaelas oleksid, mida ta karnevali ajal uhkelt kandis. Eefraim oli aga karnevali ajal väga reserveeritud ning pööras meile varasemast tunduvalt vähem tähelepanu. 
Black Heritage nädala viimasele üritusele minnes lahkusime varakult Badagrysse. Olime kokkulepitud ajal minekuvalmis ehk kell 7.30 (olgu öeldud, me ARMASTAME magamist), vastu tuldi meile kell 9.20, selleks ajaks olid naised ikka püha viha täis ja otsustasime, et järgmistel kordadel me enam ikka nii lollid pole ja nii vara ikka üles ei tõuse, las ootavad meie järgi ka, pole ju palju vastutasuks palutud, kõigest 15 mintsa meie kiirreageerimise puhul). Varakult selleks, et enne ürituse algust Lagose kuberneri helikopterile vastu minna. Muidugi kaasnes kõige sellega ka ootamine, ootamine, ootamine ja vetsu külastamine. Niisiis, kui K&V neile juba kombekohaselt end vetsu palusid, siis oli kahe sekundi pärast vaja kohe kuberneri helikopterile vastu sörkida (väikeseks märkuseks lisan, et me ei teadnud, mida ja keda ootasime). Vanasõna situ ruttu, karu tuleb on meie puhul tõelisuseks saamas. Neil Black Heritage päevil saatsid meid tavapärasemast rohkem turvamehi. Liikluses nägime koledat vaatepilti, kuidas politseinik virutas suvalist inimest kaikaga, sest viimane ei hüpanud piisavalt kiiresti teelt kõrvale, kui tähtsad autod kohalikust omavalitsusest olid mööda sõitmas. Meie bussist pistsid ka turvamehed oma kurjad näod välja, kui mõni auto ei suvatsenud meile teed anda, näitas näpuga enda peale ja karjus: “Do you see me, ah?“ või siis löödi pahaaimamatutel autojuhtidel, kel käsi põsakil alla keritud akna kohal või katsumas auto katust, vastu käsi, et koristage ära. Tõesti, õelist ohtu kujutasid need vanad „Datsuni-närud 60 km tunnis“. Lisaks olid meil kaasas ka rohelistes mundrites poisid, kes hüppasid välja ning hakkasid liiklust reguleerima, kui tundus, et muidu kuidagi ummikust mööda ei saada. Kõigil oli oma väike rollike siin ühiskonnas täitmiseks kodumaa ja Eefraimi hüvanguks. Ka meie usume solidaarsusesse:D To be continued…
No comments:
Post a Comment