Eefraimi saaga neljas osa on pastakast välja imetud

Igavamate ja poliitilisemate ürituste kõrval pole Eefraim ära unustanud, et valged tahaksid aeg-ajalt ka pidutseda. Me pole küll paljudes kohtades öösiti käinud, kuid siiski on mõned korrad äranimetamise väärilised. Paar nädalat tagasi käisime Eefraimiga Victoria Islandil klubitamas. Kõigepealt viidi meid ühte basseiniga ööklubisse, mis aga osutus rikaste vanemate laste tšillimispaigaks. Kohalikud turvamehed lasid püstolitest austusavalduseks paar lasku taevasse, mille peale me veidi oma samme kiirendasime. Sinna ööklubisse me pikemaks õnneks ei jäänud, sest preilidele K&V ei meeldinud klubis leviv suitsuhais (peame oma süütute kommentaaridega ettevaatlikumad olema) ning Eefraim viis meid hoopis põnevamasse kohta – Bar Beachile. Terve rand oli täis erinevaid baare ja klubikesi ning rannale pääsemiseks pidi kohalikele poistele (koahlik maffia, siinse nimega Area Boys) ka veidi maksma, kes siis hiljem meie eest hoolitsesid ning pidevalt sabas tilbendasid, et keegi valgeid ära ei varastaks ning muud midagi halba ei juhtuks. Menüüs oli seekord suiya ja kala, vägagi nauditav toiduelamus. Meeleolu oli taevas, käisime isegi tantsimas, mitu turvameest kannul ning ekstreemse tähelepanu keskpunktis. Meil oli oma turvamees, kes valvas isegi siis, kui me lainete ette maha kükitasime; turvamees jäi siiski siivsasse kaugusesse. Omapärane kogemus on urineerida ookeani liivakaldal, valged pepud välkusid ööpimeduses ilmselt kaugele. Pill tuleb pika ilu peale ehk aeg-ajalt järgneb lõbule ka tõsine töö. Käisime Eefraimi ning KOV delegatsiooniga kohaliku mereväe linnakuga tutvumas. Liigume punktist A punkti B tavaliselt ühe ja sama valge bussiga, kus viimased turva- ning kaameramehed hüppavad A-teami tehnikat kasutades bussi lausa sõidu pealt. Linnakusse sisenemisel märkasime väravate küljes suurt Eefraimi pildiga „Tere tulemast“ plakatit, nii tüüpiline! Eefraim lubas mereväe linnakule uue tee ehitada ning vastutasuks lubas mereväe linnaku boss valmiva tänava nimetamist Eefraimi järgi. Muide, mulle tundus, et ase-chairmanist naisterahvas oli veidi kade, sest talle sõna tavaliselt ei anta ning temanimelisi tänavaid pole plaanis ehitada ning me juhtumisi sattusime istuma ka olulisema koha peale kui tema :O. Vastuvõtt lõppes nagu tavaliselt – palvusega. Vetsus käikudest oleme juba varem kirjutanud, kuid seekord juhtus jälle midagi uut. Nimelt peale esimest ametlikku osa läks kogu kamp järgmisesse sihtpunkti ning Veronts ja Kaja unustati vetsu. Peale vetsu ära kadumist üritasime delegatsiooniga taasliituda, kuid ei suutnud meie sõpru kuidagi üles leida. Lõpuks võtsime kasutusele uue taktika. Kohalike käest tuleb ainult küsida, et mis suunas valged läksid ning mõne minutiga on valged ka leitud. Kujutate nüüd ette, et meie ülesleidmine ükskõik kus me ka ei asuks, on üpris kerge. Lülitusime järgmisesse üritusse, mis toimus turuplatsil. Istusime tagumiste ridade taha muruplatsile. Kuulasime muusikat ning lugesime ajalehte. Järsku tõusid kõigi pilgud meie poole ning nägime, et teised valged olid püsti karanud. Niisiis, parasjagu Eefraim tutvustas meid ning me ei pannud tähelegi. Veidi piinlik oli küll. Saime Eefraimi peasulase (Omo) käest noomida, sest KOV ametliku delegatsiooni liikmetel ei ole sünnis kuskil nurgas murul kükitada ning avalikult oma ükskõiksust demonstreerida. No me polnud ennast sellele üritusele palunud ka, olgu meie õigustuseks öeldud. Peale ametlikku osa viidi meid vabaõhukohvikusse, kus leidis aset omapärane külaliste lõbustamise programm ning päev mööduski tavalises rütmis, Eefraimi kannul. Hiljuti toimus Lagoses ning Badagrys siinmail kolmandat korda korraldatud Black Heritage Festival. Mitmekesisest programmist saime maitsta ainult käputäie poliitilisi üritusi. Neil imelistel üritustel olid kohaliku omavalitsuse sulased minul ja Kajal nagu takjad järel, taaskord käisime vetsus koos saatjatega. Nägime Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud härra Solenka halliks tõmbunud kukalt. Osalesime Badagrys rongkäigul, kus meid pisteti rongkäigu ette plakatit hoidma. Valged anastajad… no eestlastel on orjakaubandusega kindlasti kõige rohkem pistmist. Marssimise ajal lauldi hoogsalt „ So-so solidarity forever!!!“ ning ülemeelikus tujus, enne rongkäiku juba täisjoodetud tudengid, sammusid hoogsalt plakatikandjate kannul. Plakatihoidmine on ka omaette kunst – tuli nii hoida, et valge peanupp plakati kohal ka välja paistaks. Rongkäigule järgnes intervjuude jada ning seejärel ka Aafrika musta maagia etendus, kus meie mõistes hiiglaslikud pokud ringi kargasid ning muundasid elutuid esemeid loomadeks ning vastupidi. Tegemist oli suure segapuntraga, mille kontrolli all hoidmisega oli korraldajatel mõningaid raskusi. Meie saime esiritta VIP kohad ning kohalik rahvamass kogunes üksteise selga, puu otsa ning igale poole, kuhu mahtus. Pokumöllust lahkumine toimus väga äkiliselt, kus kätest kinni hoides pidime rahvamassidest läbi murdma – kerge see polnud. Käisime ka Lagose karnevalil, kuid pidime selles ürituses pettuma. Karneval toimus staadionil ning pidu ei imbunud rahvamassidesse. Kostüümides osalejad nägid eriti õnnetud välja, justkui oleks nad seal vastu oma tahtmist. Selleks korraks saime kõik ühesugused mustad t-särgid, et rahvamassist paremini eristuda ning meie kohalikku omavalitsust reklaamida. Kohtasime karnevalil ka Eefraimi naist, kuid teda meile ametlikult ei tutvustatud. Tüüpiline nigeerlane, veidi liiga pahura ilmega ning tunneksime ta uuesti ära, kui tal parasjagu need valged tutid uuesti kaelas oleksid, mida ta karnevali ajal uhkelt kandis. Eefraim oli aga karnevali ajal väga reserveeritud ning pööras meile varasemast tunduvalt vähem tähelepanu. Black Heritage nädala viimasele üritusele minnes lahkusime varakult Badagrysse. Olime kokkulepitud ajal minekuvalmis ehk kell 7.30 (olgu öeldud, me ARMASTAME magamist), vastu tuldi meile kell 9.20, selleks ajaks olid naised ikka püha viha täis ja otsustasime, et järgmistel kordadel me enam ikka nii lollid pole ja nii vara ikka üles ei tõuse, las ootavad meie järgi ka, pole ju palju vastutasuks palutud, kõigest 15 mintsa meie kiirreageerimise puhul). Varakult selleks, et enne ürituse algust Lagose kuberneri helikopterile vastu minna. Muidugi kaasnes kõige sellega ka ootamine, ootamine, ootamine ja vetsu külastamine. Niisiis, kui K&V neile juba kombekohaselt end vetsu palusid, siis oli kahe sekundi pärast vaja kohe kuberneri helikopterile vastu sörkida (väikeseks märkuseks lisan, et me ei teadnud, mida ja keda ootasime). Vanasõna situ ruttu, karu tuleb on meie puhul tõelisuseks saamas. Neil Black Heritage päevil saatsid meid tavapärasemast rohkem turvamehi. Liikluses nägime koledat vaatepilti, kuidas politseinik virutas suvalist inimest kaikaga, sest viimane ei hüpanud piisavalt kiiresti teelt kõrvale, kui tähtsad autod kohalikust omavalitsusest olid mööda sõitmas. Meie bussist pistsid ka turvamehed oma kurjad näod välja, kui mõni auto ei suvatsenud meile teed anda, näitas näpuga enda peale ja karjus: “Do you see me, ah?“ või siis löödi pahaaimamatutel autojuhtidel, kel käsi põsakil alla keritud akna kohal või katsumas auto katust, vastu käsi, et koristage ära. Tõesti, õelist ohtu kujutasid need vanad „Datsuni-närud 60 km tunnis“. Lisaks olid meil kaasas ka rohelistes mundrites poisid, kes hüppasid välja ning hakkasid liiklust reguleerima, kui tundus, et muidu kuidagi ummikust mööda ei saada. Kõigil oli oma väike rollike siin ühiskonnas täitmiseks kodumaa ja Eefraimi hüvanguks. Ka meie usume solidaarsusesse:D To be continued…

Esimene haiglakogemus

Esmaspäeva hommik algas meil töiselt. Laekusime kõik planeerimiskoosolekule (loe: mitu pirni, pesulappi, voodilina, vetsuharja jne meil korteris vaja läheks) meie vastuvõtva organisatsiooni kontorisse. Enamasti pole seal elektrit, kuid ametlike kohtumiste tarbeks lülitatakse sisse generaator. Koosoleku lõppfaasis riivasin õnnetult oma nina (loe: nokkisin). Sellele järgnes tugev vereliblede lahuse purse ning jooksin kähku vetsu. Mõne minuti pärast tundus, et asjaga ühel pool, kuid siis silmasin oma riideid, põrandat ja seina, mis oli ühtlaselt kaetud peenekoeliste punaste pritsmetega. Meeltesegaduses ma ei saanud enam aru, mis toimub, sest nina oli terve ning peeglit muidugi polnud, et olukorda paremini hinnata. Tegelikult oli nina vaheseina välimine osa õrnalt kahjustatud ning peened pursked toimusid südamelöökidega ühes rütmis ning maapinnaga paralleelse suunaga, umbes nii nagu lapsed veesõda mängivad. Jõudsin kõik meie sõbrad kaasvabatahtlikud vist päris ära ehmatada, kui kontorisse tagasi tormasin ning Kajale abipaluvalt otsa vaatasin. Siin polnud pikalt midagi otsustada, sest erahaigla oli meil kohe üle tee. Seadsime kiired sammud sinna ning sain ka kohe esmaabi. Kõigepealt pidin ülikaua ebamugavas asendis seisma, ma ei imesta, kui oleksin ka kaela krambid saanud. Minu ümber oli nii kümmekond õde (vähemalt nii mulle esialgu tundus) ning doktor. Kaja oli tõlgiks, sest inglise keele oskus mul mõnedeks tundideks otsustas ära kaduda. Doktoril kulus paarkümmend minutit, et purskkaev peatada. Purskeallikas pigistati kinni lapikesega, mis oli doktori sõnul läbiimmutatud adrenaliiniga. Ei tea, kas kõlab loogilisena? Küsisin veel üle ja korrati, et tõepoolest adrenaliin. Siis sain kannikasse süsti, mis pidi ka mu enesetunnet ning vere hüübimist parandama, sama süsti lubati meile ka kaasa anda, et teinekord saaksin vajadusel seda ise endale teha. Kui kriitilisem aeg oli juba läbi, siis vaatas õde mind kiirel pilgul läbi ning leidis, et mu kehatemperatuur on madalam, kui peaks ning mind pandi järgmisteks tundideks tilguti alla füsioloogilist lahust tarbima. Peale tundi oli kõik korras ning oleks võinud ka päevatoimetustega jätkata. Siis algas aga bürokraatia – kui palju kiirteenus maksab ning kuidas on tervisekindlustusega lood, kui suur arve tuleb, jne, jne. Kõigepealt, et üldse esmaabi teenust saada, pidi haiglasse end sisse kirjutama 2000 N (160 EEK) ning seejärel oli mõneks ajaks vaikus, kuni doktor koos viieliikmelise abiväega mind vaatama tuli. Heitis mulle korraks pilgu peale ning pikemalt juurdlemata teatas, et kõik on korras ning mõne tunni pärast saan välja. Pärast 30 sekundilist läbivaatust doktor lahkus ning temale järgnesid ka kõik viis õde. Koomiline, nagu filmis. Arve lubati meile varsti esitada ning omakeskis arutlesime, et no üle 50€ ikka ei vast ei tule. Tuli! Esimene arve, mis meile esitati oli mitte vähem kui 31500N (160€). Arve koosnes: erakorraline vastuvõtt 25€, voodikoht 15€, füsioloogiline lahus 10 €, süst 25€, kaks adrenaliini tilka 25€, 10 tabletti järgmisteks päevadeks 60€. Ma ei olnud nõus nii palju teenuse eest maksma, no kuulge, kui selline elementaarne esmaabi nii palju maksab, ei ole asi ikka päris õige. Vahepeal oli Kaja juba ka kindlustusele helistanud ning võimalust uurinud, kas kindlustus saaks ise ülekande teha, et ma sularahas ei peaks kogu summat kohe ära maksma. Samal ajal, kui ma palatis puhkasin, käisid doktorite ning muude tähtsate inimestega läbirääkimised, et teenuse hinda alandada. Lõpuks pakuti välja, et kümme tabletti antakse 50% soodsamalt, mis jättis kokkuvõttes minu arvates ikkagi veidi ebaõiglase hinna. Keegi ei seletanud meile, mis tablettidega tegu ning milleks ma neid sööma peaks, isegi rohu nime ei öeldud, ikka ärisaladus. Kui sa siin riigis üldse mingit arstlikku nõuannet kuulda tahad, siis sa parem lehvita rahaga. Arst-ärimees ei aita, kui sa talle korralikult ei maksa. Ja kui oled valge (mis siis et ma enam valge ei ole, vaid riiete alt väljaulatuvad kehaosad on ajapikku juba tumedamat jumet võtmas;). Lõpuks jätsime tabletid ära ning kokkuleppe kohaselt pidime maksma 19500N (100€). Ilmselgelt mul taskus kohe nii palju nairasid kaasas ei olnud, kuid õnneks olin juhuslikult 100$ kaasa haaranud ning ka pangakaart oli olemas. Meie projektijuht otsustas aga mingil hetkel minema tõmmata ning lubas olla telefoni teel kättesaadav. Aga mul oli ka ausalt öeldes temast savi, sest niikuinii tegeles minu asjade ajamisega põhiliselt Kaja ning no olgem ausad, nii kindlalt poleks ma mitte kellegi teise toetusega samal hetkel ja olukorras end tundnud.

Kui lõpuks olid rahapatakad kokku aetud ning olime valmis maksma ning haiglast lahkuma, siis ikkagi ei läinud kõik sujuvalt. Tahtsime enne maksmist ka haiguslugu nämille peale meile teatati, et kõigepealt makske, siis saate haigusloo, sest nii näevad ette haigla reeglid. Mingid kassatädid vahtisid meid kurja pilguga, justkui tahaksime põgeneda ning arved maksmata jätta. No tõesti, kuhu meil põgeneda oleks olnud, me oleme siin linnaosas pea ainukesed valged! Lõpuks saime oma tahtmise, ega me kergelt alla ei anna. Oleme nüüd haiglakogemuse võrra rikkamad!

Päev lõppes hästi. Käisime peale haiglat meie kohalikus lemmikkohas kebabi söömas ning värskeltpressitud arbuusi ning ananassi mahla joomas. See koht on meil uus leid ning on kanale ja riisile väga mõnusaks vahelduseks. Õhtul sai veel ka kartuli-porgandi putru, nämma… mis muud!

Tööjutud jätkuvad

Ühel hommikul seadsid Kaja ja Veronts oma sammud jällegi KOV kliiniku suunas. A-vitamiin sai antud ning mõtlesime, et läheme siis läbi ka Tervisehariduse osakonnast, et tutvuda nende kasutuses olevate tervisealaste plakatite ning voldikutega. Meil oli tekkinud idee, et kliiniku seinad on liiga lagedad ja hariduslikult on see antud juhul hea pinna mõttetu raiskamine: sihtgrupp istub tunde kliinikus ja vahib telekast kas seepi või mingit usuvärki. Tutvugu siis parem tervisealase infoga, mõtlesime. Ja kliiniku teadjamad naised nagu arstid ja õed ütlesid, et neil oleks vbl vaja ka mõndasid voldikuid, nt rinnapiima-alast. Võtsime tee üle liivase KOV väljaku jalge alla ning olimegi varsti osakonnas kohal. See on selline väike majake, kus on kolm 2x3 meetrist toakest või uberikku (oleneb tujust, kuidas nimetada). Ühes on kaebuste osakond ja kahes siis paikneb tervisehariduse osakond. Et tegemist on täpselt selle osakonnaga, saime teada, kui tööd teha vihtusime, sest keegi tuli seda silti samal ajal uksele klammerdama :)

Haarasime seina ääres seisvatest kastidest ning tuhlamine neis algas. Veronikal tekkis vahepeal tolmuallergia. Leitud sai erinevaid volikuid erinevates kogustes, mida süstematiseerida proovisime. Kolme erinevasse kasti, ka kastide leidmine või tekitamine oli omaette väljakutse. Lastega seotud kast - malaaria, kõhulahtisus, toitumine, koolihügieeni programm, jm. HIV/AIDSiga seotud kast. Täiskasvanutega seotud kast - erinevad vähiliigid, südame-veresoonkonna haigused, diabeet, jne. Mingit vanunud ja meie arusaamist mööda jampsi viskasime ära ka, igaks juhuks enne luba ei küsinud, sest tundus, et seda me ei saa. Kui töö tehtud, oli osakonna kahel töötajal kohe väga hea meel, nad said ka ülevaate, mis neil seal on :) Tuhlamise ajal haarasid töötajad endaga kaasa osad voldikud ning tormasid neid kliinikusse jagama/poetama. Me enne olime küsinud, et kas neid jagate ka? :) Inimesed pärast nii uhkelt ootasid oma järjekorda kliinikus, leetrite info kenasti pihus.

Plakatitega oli veidi keerulisem, enamik nendest olid suhteliselt koledad (no vaadake neid ja näidake mulle kedagi, kes antud õudused omale vabatahtlikult seinale paneks ja peale seda ka luupainajavabalt magada saaks!) ning täiesti informatsioonivabad. Ahjaa, tavaliselt on see ka halval paberil, pehmem veel kui tavaline A4. Näited: naine tissib last ja kirjas on Rinnaga toitmine on hea!; mädast ja tatist tilkuv laps, tekstiks leetrite definitsioon; neljane tuumikpere naeratamas ja tekst - plaani oma perekonda!; kõige jubedamate lastehaiguste halvad illustratsioonid. AGA - oli ka häid leide - nt illustratiivne, informatiivne ja ülevaatlik plakat rasestumisvastastest vahenditest; plakat selgitamas, et millal ja miks peab lapsi vaktsineerime (nt oli seal lause, et lastehaigused pole tekkinud halbadest vaimudest või nõiakunsti tagajärjel; 21. sajand, hahaa :D). Seda viimast leidsime kohe sadades ning uurisime kohe, kas kliinik tahaks neid ja annaks emadele kaasa (veidi suurem kui A4). Kliinik tahtis, tervisehariduse osakond lubas ka viia, kui neile osad mingiteks kampaaniateks jätame. No jätsime, piisavalt, aga kui tervise osakonna mammi meid nendega kliinikus nägi, siis kukkus hädaldama ja tahtis ikka kõik tagasi osakonda viia. No ikka saime kliinikusse need jätta, dr. Obatayo lubas hakata ka emadele neid jagama, kuid enam me neid seal näinud pole :S Ühe plakatitest saime suure vaevaga ikka ka klaasitud infostendile topitud. Infostendil oli lisaks ka igast muud huvitavat lugemist, nt kellegi pulmakutse, tervisealast infot sinna miskipärast ei ole pandud. Selle tööpäevaga olime jube rahul!

Võtsime emaili teel ühendust ka UNICEF Nigeeria kontoriga, et organiseerida muid voldikuid, kuid meid pole vastuse vääriliseks peale 1,5 nädalat peetud. Homme helistame, sest täna selgus, et 20. aprill on siin suur malaaria teavituspäev ja me lubasime samuti sinna erinevalt panustada.

Mõndasid volikuid oleme asunud ise looma, nt rinnapiimast, juhuks, kui me neid kusagilt ei saa. Mingeid proovime saada vastutavatelt valitsusorganisatsioonidelt, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, jm. Proovisime välja pressida ka koolides tehtavate tervisehariduslike ürituste kava, kuid see meil ei õnnestunud. Millalgi järgmine nädal öeldi, sest koolid on 19. aprillini vaheajal. Ennetavalt olgu öeldud, et tänasel tööga seotud koosolekul saime teada, et sellist plaani polevatki :D

Kuna me kogu aeg ei taha vaid A-vitamiini arstitädid olla (see võtab meilt ka max 2x4 tundi nädalas), siis otsustasime üle-eelmise nädala lõpus oma tööohjad enda kätte haarata ning kirjutada üks projekt KOV meerile hr. Eefraimile, sest ilma tema nõusolekuta ei liigu siin midagi. Ja sinna said siis kirja sellised ideed (millele läbi saja häda ning lisaurgitsemisega saime täna lõpuks heakskiidu järgmiste sammude soovitustega): organiseerime, vajadusel teeme ise voldikuid, mida KOV kliinikul ning terviseharidus osakonnal vaja läheb; organiseerime, vajadusel teeme ise plakateid kliiniku seinale (meil on Eefraimilt luba nüüd selleks); korraldame lastenurga kliinikusse; teeme koolides tervisetemaatilisi üritusi; osaleme erinevates tervise propageerimise üritustel; kasutame koomiksimeetodit jõudmaks kampaaniate ajal kirjaoskamatuteni; organiseerime ühe rahvusvahelise päeva (nt lastepäev või Aafrika lapse päev). Tundub, et piisavalt, et meid siin järgmised kaks kuud rakkes hoida. Eks näis!

Piinlik

Läksime Verontsiga meile liha ehk suyiat ostma, mis on üks igavesti hää liha ja enne seda põikasime sisse ka kohalikku supermarketisse (pm 2/3 poest haarab enda alla pudukaup, 1 riiulil on küpsis jm magus, teisel purgitoidud ja kolmandal kuivtoidud). Järsku naeratab meile mingi noor kutt. Naeratab ja sellise näoga nagu me peaks ka teda tundma. Veronts ütleb, kle, kas teame seda kuju või. Mina viskasin pool pilku ja ütlesin ei ning vaatasin vesise näoga edasi veiniriiulit. Kutt ikka vaatab ja naeratab, imelik hakkab (no õnneks seisis paar meetrit eemal). Hakkasime sosistama, Veronts arvas, et vist peaksime teadma ja järsku tuli meist üks ideele, et äkki on see kuju meie hotellist, kelle vastutusel me oleme, nö püsikliendihaldur või midagi analoogset. No siis noogutasime vastu ja naeratasime ja ütlesime viisakalt ka tere ning siis asutus tüüp lähemale ja küsis, kas tunnete mu ära. Veronts ütles jah, mina ei :D No ja siis tuli tõesti välja, et tegemist tõesti sama mehega. Hotellis oleme teda mõned korrad näinud, aga siis ta alati ülikonna, lipsu ja prillidega, nüüd lühikeses spordidressis. Ma ei tunneks vbl mõnda eestlastki sedasi ära :) Ja siis saigi kõik riiete ja prillide kaela aetud. Tegelikkuses on asi muidugi mu jaoks hullem. Krt, kuidas ma negriidsete näojoontega maadlen. Ausalt, mul on nii raske inimestel vahet teha või aru saada, kas ma olen juba antud inimesega mingis kontekstis kokku puutunud. Tihti inimesed bussis tervitavad ja siis küsivad, et kas ei tunne ära, me oleme kohalikus omavalitsuses kohtunud. Ausõna, ei tunne. Tavaliselt ajan ma jama, et mul on halb nägude mälu, sest kuidagi piinlik on tunnistada, et ma ei suuda nii kiiresti harjuda mustade nägudega kui valgetega. Ja kuna ma siin enda teadmata paljusid ka kuidagi solvanud olen (kas siis kultuuriteadmatusest või oma erilise otsekohesusega ning inglise keel pole ka minu emakeel, et kuidagi asju pehmemalt ja nüansirikkamalt selgitada), ei julge ma seda neile ka ausalt tunnistada. Kui ma mõnikord võõraste jutust aru ei saa, sest aktsent on siin kõva, siis ma väidan, et olen poolkurt ning ei saa aeg-ajalt hästi jutust aru. Aga tuleb ennast ka kiita, sest erand kinnitab siiski reeglit, et näojoonte tundmine on mul võrreldes märtsi algusega tunduvalt paremaks läinud! Nägudeni!

Nigeeria mees

Nigeerlannasid me väga ei näe, sellepärast järgmine postitus pühendatud eelkõige siinsele meessoole ning eelkõige neile, keda oma päevaseid toimetusi tehes tänavatel kohtame.

Nigeeria mees
… urineerib tänaval, kus aga juhtub. Noks püksist välja ja kusemine vastu elektriposti, lihtsalt murule, solgikraavi, seina vastu jne võib alata. Sellepärast on ka terve Lagos täis silte ja seinamaalingud: Do not urinate here! (kes inglise keelt ei oska: Ära kuse siia!)
…magab, kus juhtub. Päeva ajal on siin ikka tõesti megapalav ning ka meie teeme lõunauinakuid sagedamini kui Eestis olles (mina nt Eestis lõuna ajal ei maga suht kunagi), aga me tavaliselt magame hotellis või siis minibussis, kui Eefraimiga kusagile sõidame (kuigi tee auklikkus tavaliselt seda ei luba, kui sul pole just juuksepahmakat või puust kolpa). Nigeerlane magab nt tagurpidi keeratud vanni peal, veokite all, sobiva oksa peal puu otsas või lihtsalt puu all, okada (motikas) otsas (hea tasakaal peab olema), autokastis veepakkide või mõne muu tavaari otsas, auto kapotil, tänava äärekividel, suvalistes kohtades papitüki all või peal, öösel suvalises kohas tänaval jne. Leidlik rahvas!
…koguneb sõpradega keset päeva nö paikesevarju või mõne muu varju andva asja alla ja meie mõistes ei tee midagi (vabandust, kui siin toimuvad nüüd tõelised tõsiusklike või filosofeerimise vestlusringid).
…tahab valge naisega abielluda. Tänaval liikudes tahavad kõik meid tervitada, teada mis on meie nimi ja umbes kolmanda küsimusena tuleb: „Kas Sa oled abielus?“ või siis mõni muu variatsioon sellest soovist „Ma tahan Sinuga abielluda“, „Sa meeldid mulle ja ma tahan olla Sinu eriline sõber“, „Ma tahan Sind katsuda“. Kombinatsioonina - valge, naine, ilus, vallaline ja lastetu - on siin ringi liikuda suhteliselt raske, seega mina olen tänaval Deborah ja Veronts on Jennifer, tavaliselt ta ka inglise keelt ei räägi, vaid ainult saksa keelt ning mina abiellun kohe sügisel või juba olen abielus, oleneb, kui pealetükkiv uus kõige-paremaks-sõbraks kandideeriv noorsand on.
…tervitab Sind igal sammul (Hei, mis toimub? Hei, Tere tulemast Nigeeriasse! Hei, Kuis läheb? jne) ning räägib kohutava aktsendiga inglise keelt (tõe huvides - seda teevad ka kohalikud naised), millest me enamasti aru ei saa. Tavaliselt ütleme midagi vastuseks (täname, kõik on korras), naeratame ja kõmbime edasi.
…tahab Sinuga pilti teha. Tänaval selle sooviga enamasti juurde ei karata, vaid igasugustel üritustel. Alguses olime nõus, nüüd teeskleme, et ei saa inglise keelest aru või ei luba ja kiirendame sammu või tõstame käe näo ette või keerame näo fotoka eest ära. No ei jõua enam neid pilte teha! Oleme palavuse tõttu pea alati ka higist läbivettinud ning enda arvates ka suht rääbakad pildistamise ajaks. Tõenäoliselt tundume pildistamist mitte soovides ilged bitchid.
…kannab meie mõistes rahvariideid, mis näevad välja nagu pidžaama või triiksärgi puhul erakordselt lühikest lipsu (olevat moodne; no mitte meie silmis :D).

Ups, tuli vist veidi kriitiline postitus!

Liiklus ja transport

Kohutav, ebaloogiline, närviline, äkiline, kaootiline ja seda loetelu võiks veel pikalt jätkata – selline on Nigeeria liiklus. Liiklusmärke oleme näinud harva ning valgusfoore enamasti ainult Victoria saarel. Sebrasid nägime ka ühes kohas, seal kus liikulust põhimõtteliselt polnud. Liikluse reguleerijad moodustavad mitte just väikese osa sotsiaalsetest töökohtadest. Liiklemine käib valemi järgi, et kes enne jõuab, sellel vedas. Autod on ka ootuspäraselt mõlkis, aga sellest siin vist keegi ei hooli. Tundub, et siin võidab autode iludusvõistlused see auto, kus on kõige rohkem mõlke. Kui on mitmerealine maantee, siis sõidetakse slaalomit ning autodest möödudes lastakse signaali. Signaal, see on kohalike sõiduvahendite kõikse olulisem agregaat, see ei tohi rikkis olla, sest siis ei saa sõita, teised asjad võivad vabalt mitte töötada, noh nt suunatuled, puuduolev esistange, lömmis kummid, puuduvad kojamehed! Suunatulesid kasutatakse küll, aga me ei saa aru, mis puhul tavaliselt. Nt keset mitmerealist teed kihutab meie ees auto, viimased minutid vasakpöörde suunatuli sees, pöörata pole aga kilomeetreid kusagile. Suunatulesid kasutavad ka VIPid, nt Eefraimi autos pannakse need ohutulede süsteemis plinkima, kui sõidame pikas reas jälle mõnele kuulsusrikkale üritusele.

Igapäevane jalgsi tänavaületus on ka paras peavalu, aga märtsikuuga võrreldes oleme ka kõvasti arenenud. Ikka juba vaikselt astume julgemalt tee peale, autod ikka päris alla ei aja (no valged ju ka ;), keked ja okaadad annavad tulekust signaaliga märku, aga jah, silmad peavad olemas olema 360 kraadi. Meie igapäevasteks motoriseeritud abilisteks punktist A punkti B jõudmiseks on okaadad, keked ning minibussid. Nendest siis veidi lähemalt.

Okaada

Minu vaieldamatult lemmik. Üks levinuim liiklemisviis lühikeste vahemaade puhul. Okaada juhid on kiired ning osavad, vingerdavad mööda mistahes takistusest ning ka siis, kui muud liiklusvahendid seisavad juba tunde samas ummikus. Siiski esimesel korral ma veidi kartsin ka, sest Eestiski pole eriti mootorrattaga sõitnud. Okaadaga sõites saab vahest ka kiivri pähe, kuid minu meelest on valesti kinnitatud kiiver veel ohtlikumgi, kui ilma kiivrita. Need kiivrid on nagu munakoored peas ning on juhtunud meil sedagi, et poole sõidu pealt hüppab teine veel peast äragi. Okaada juht võtab korraga peale tavaliselt ühe või kaks reisijat ning mina ja Kaja võtame tavaliselt ühe okaada kahe peale. Kaja ikka veel veidi väriseb, kui sellega sõidame ning istub alati keskele. X vahemaa läheb maksma kokku 150 nairat.

Keke

Kolmerattaline mootorratas kabiiniga. Esmapilgul võib tunduda ohutum kui okaadad, aga ka siin sõltub kõik juhist ning tema sõidustiili ning temperamendi sümbioosist. Keke on mõeldud kolmele reisijale, kuid annab mahutada ka rohkem. X vahemaa läbimise eest tuleks keke juhile maksta mitte rohkem kui 200 nairat kamba peale. Kaja ja Veronts on kõige paremad tingijad, teised maksavad tavaliselt rohkem ;) Iga hommik algab keke parklas pihta tingimisega 400 (meie naerame ja ütleme, kuulge, see on ju valge inimese taks), 300 (no ikka ei taha maksta), 250 (kuulge, poisid, iga hommik sama jama, me teame, et õige hind on 200). Tavaliselt me jääme lõpuks peale!

Lugu 1

Ühel hilisõhtul, tegelikult kümne paiku, üritasime kesklinnast hotelli pääseda, kuid ettevõtmine osutus päris keeruliseks. Esiteks oli juba kottpime ning ega meid ei tahetud suvaliste okaadadega koju lubada. Liiga ohtlik ning ka üpris kallis, sest transpordi hinnad õhtu saabudes lausa mitmekordistuvad. Lõpuks pakiti meid kekesse ning pidime sinna siis kuuekesi ära mahtuma. Hind lepiti kokku 1000 nairat, mis on minu meelest lausa puhas röövimine, sest tegemist oli endiselt X vahemaaga. Lõbusam osa algas aga siis, kui pidime kuuekesi sinna sisse mahtuma. Ermes istus ette keke juhi kõrvale ning ülejäänud viis mahutasid end tagumisele istmele ära. Mina potsatasin Kajale ja Fabriziole sülle, Katrina istus Jürgeni süles ning nii hakkasimegi hotelli poole liikuma. Sõidu ajal selgus, et kekel ei tööta esituled ning aeg-ajalt sõitsime kottpimeduses, eks juhil on omad sensorid, millele ta sõidu ajal reageerib, ei tea. Sõitsime kõikidest aukudest läbi, mis teele jäid ning eriti põnev oli neil, kes süles istusid – peale igat hüppekat olime näoga katuses kinni ning iga keeru peal põhimõtteliselt kekest väljas! Jõudsime õnnelikult kohale ning lõppkokkuvõttes oli päris naljakas, jäi vähemalt meelde. Aga nüüd teame ka, kuidas satuvad meie kehale salapärased sinised laigud.

Lugu 2

Tegemist taaskord X vahemaaga ning võtsime kolmekesi keke. Keke juht oli nõus meid 250 naira eest hotelli viima. See oli kõige hirmutavam keke sõit üldse. Sattusime ummikusse ning keke juht läks selle peale väga närvi. Hakkas teiste juhtidega ülbitsema ning meile kurtma, et ikka ummik ja me ikka maksame talle liiga vähe. Mingil hetkel läks tal ühe autojuhiga tõsiseks vaidluseks ning autojuht hõikas meile, et ohutum oleks kekest välja hüpata, sest meie juht on hull ning halb inimene. Selle peale läks keke juhi katus täiega sõitma ja Murphy seadusele kohaselt hakkas samal hetkel ka autode kolonn liikuma. Keke juht vajutas julmalt gaasi ning hakkas vingerdades autole ette sõitma. Osavalt, kuid siiski väga ohtlikult, autost jäi tavaliselt puudu mõned millimeetrid. Kaja hakkas karjuma ja lajatas juhile ka paar korda selga, et lõpetagu ära. Mõne hetke pärast hüppas ta kekest välja, teda saatmas antud autos istujad ning hakati hambuni relvastatud politseinikega peaaegu, et kaklema. Meie olime päris hirmul, kargasime sõiduriistast välja, pistsime juhile veidi nairasid taskusse ning tegime kiiresti sääred. Veidi ebameeldiv oli, tuleb tunnistada.

Minibussid

… on kõige soodsamad (X vahemaa 20-50 nairat) liiklusvahendid, samas on nad piisavalt ebamugavad ning aeglased. Vahest on pingid lahti ning kõiguvad nagu kiiktoolid, teine kord on jälle nii palju inimesi, et pole enam hingamisruumigi. Busside uks on alati lahti ning konduktor põhimõtteliselt ei istugi, vaid kõõlub ukse kohal ning hõikab iga kümne sekundi järel bussi marsruuti. Ummikusse sattudes väga ebapraktilised, sest palavus on neis erakordselt talumatu ja ummikutest nad vastupidiselt okaadadele ning kekedele läbi ei murra.

bussikummipumpamise ootusärevus

Tjah, eile oli vist jälle see päev, kus ma tahtsin ära. Neid päevi, neid hetki, neid ma ei teagi enam tunde on päris palju juba tekkinud. Millest nad tekivad? Ootamisest. Ootamisest. Ootamisest. Hra Eefraim lubas kolmap, et meie ukse taha ilmub reede hommikul kell pool kaheksa ilus valitsuse buss, mis ikka ilmub, ja viib meid maailma lõppu - tegelikult konkreetselt eile Black Heritage´i festivalile. Tüdrukud krabasid üles tulla 6.40, duši all käia ja nägu pähe maalida, aga see, mida ei tulnud, oli buss. Ja bussi ei tulnud veel kaks tundi. Poisid teavad juba nigeerlaste laiahaardelist mitteõigeaegsust, õigemini iga aeg on õige, peaasi, et enam-vähem samal päeval.

Kui me bussi peale saime, siis ei sõitnud me otse Badagrysse, vaid bussikummi pumpama kollektiivselt. Midagi nii absurdset pole ma tükk aega tundnud, et võtaks mingi asja lööks kedagi, kogu aeg oli meeles Primary Central School, kus ma pidanuks oma plaanidest rääkima, aga seal ma siis olin meeri kostialune, ootamas kaks tundi bussi, siis ootamas bussikummi pumpamist ja siis ootamas Piparmünta järglast ja Matthew Kingi. Peale selle tilpnesime valge pauerina hra chairmani sabas, kui too võttis vastu Lagose kuberneri. Isegi ei kätelnud seekord. Lihtsalt tilpnesime. Kui me kohale jõudsime, siis polnud keegi mõelnud meie istumiskohtade peale seekord, nii et küünitasime pilkudega üle tähtsate obade, Wole Soyienka ja jumal teab veel kelle vingeid aafrika tantsijaid vaatama.

Just nagu ainult need obad on olulised, mitte aga tantsijad, kellest igast ühest sõltub minu meelest festivali õnnestumine. Kusjuures igale tantsijarühmale öeldi enne obadele tantsimist, et nii nüüd lapsed viis minutit, ei rohkem. Oba on muide kohalik kuningas. Ja mina mõtlesin, kurat. Valitud killud valgetele, mida ma isegi näha ei saa, kuigi mina olin märksa paremas olukorras kui Jürks ja Kaja, kes olid istumiseks oleva kõrgendiku taga, mina vähemasti istusin sellel kõrgendikul, esialgu ühel kenal mustal naisel praktiliselt süles, sest kohta nagu ei olnuks minu jaoks.

Vabatahtlike iganädalased raportid

Meie Eefraim soovis saada reedeti nädalaraporteid, et end paremini meie elu ning tegemistega kursis hoida. Nii produtseerib iga nädala lõpus keegi meist ka kauni kirjatüki ning edastab Eefraimile moodsalt, e-posti teel. Seekord Ermese sulest ilmunud raport - nauditavat lugemist!



Week 4(29 March 01 April, 2010)

Week 4 Mission Statement
The volunteers worked in the field of health and to education. This week also included participation to interesting meeting and public events.


Daily activities
After weeks of trainings, introductions and meetings with Local Government (LG) representatives, this week the volunteers started to settle down in the environment of LG and involved themselves step by step to the local healthcare activities.

On Monday 29 March, the volunteers participated in the celebration of the birthday of the former governor Asiwaju Bola Tinubo, attended the prayer session in his honor and “The second Annual Bola Tinubo Colloquium ‘THIS HOUSE MUST STAND’”.

More in detail, in the morning they visited the house of the governor with the chairman and a representative from the local government of Amuwo Odofin. The prayer session was very interesting as conducted in Arabic and featured reading passages from the Koran. Then the volunteers went to the Shell Hall Muson Center of Onikan in Lagos to attend the colloquium which had as its central theme: the rule of law. The special guest was Dr. Hernando de Soto, author of “The Mystery of Capital”. The debate was very interesting and the discussion continued throughout the afternoon. The volunteers were back at the hotel late in the evening because of the delay caused by the Lagos traffic.

On Tuesday 30 March, The volunteers have divided tasks: Veronika, Kaja. Ermes, Christopher and Katrina went to the clinic for the usual day of vaccination and daily activities while Fabrizio continued to work on a public health awareness video destined to the LG’s clinic. The morning activities were fairly quiet and Ermes took the time to get vaccinated against yellow fever. Christofer was very busy and his work was appreciated by doctors, Kaja and Veronika committed themselves to children’s health while Katrina began preparing a work plan for our future teaching activities.

On Wednesday 31 March, Volunteers have again divided the tasks: Ermes and Fabrizio continued to work on the video, Kaja and Veronika have been doing research on the health situation of the country and drafted a work plan with innovative proposals for the area of health, Kristofer and Katrina went to clinic for daily activities. In the afternoon the volunteers met with their project managers Udom to better discuss and eventually redefine the volunteers’ weekly tasks and discuss new proposals.

On Thursday 01 April, The volunteers went to the clinic to take part to an advocacy activitybut a sudden change in plans deleted the task. Kaja and Veronika stayed to undergo through some researches on the clinic’s formative activities and started organizing the printed material for some future activities. Kristofer and Katrina have visited a private school and met people who can help them in their work with schools, Fabrizio and Ermes dedicated themselves to the preparation of the video. In the afternoon the volunteers started preparing for the celebrations of Holy Week.

Töömesilaste esimesed arglikud katsed

Kallikesed, meid on nüüd mõned päevad lastud ka sellise asja ligi, mida võiks hakata juba tinglikult töö tegemiseks nimetama. Tasa ja targu, eks ole, nagu meie vanasõnagi ütleb.
Esimene selline päev, mida võiks ka Euroopa Vabatahtliku Teenistuse raames tööpäevaks nimetada, oli mõni nädal tagasi. Võtsime nimelt osa kohalikust tervisealase teadlikkuse tõstmise kampaaniast Amuwo Odofini (KOV, kus me pesitseme) vaesemates piirkondades (vt ka postitust Täna nägin ma Nigeeriamaad), mille eesmärgiks oli teavitada rasedaid naisi võimalusest sünnitada KOV territooriumil asetsevas esmases meditsiiniasutuses. Enamik naisi sünnitab siiski kodustes tingimustes (ca 65%) ning emade suremus on suur (1 naine 18 sünnitaja kohta). Kampaania nägi ise välja selline: 1) kokkusaamine kohaliku kogukonna kuningaga (alumine pilt) 2) kõrgeaulisele kampaania ja selle vajalikkuse tutvustamine 3) tähelepanu, valmis olla, start - küla peal teavituse tegemine. Välja võeti ruuporid ning hakati keset külatänavaid erinevates kohalikes keeltes (ibu, yoruba ja hausa, lisaks inglise keel) rääkima võimalusest tasuta sünnitada KOV kliinikus ning vajadusel saada abi ka nende personalilt (ülemine pilt). Meie siis vantsisime teavituskampaaniategijate sabas, pildistasime, vahtisime, lõime lastega patsi, imestasime mustuse, räpasuse ning vaesuse üle, hoidsime mõnda vaest vanemateta last süles ehk ühesõnaga tegime a la presidendiprovvasid alias printsess Dianat. Kogu see värk toimus miski tund või poolteist. Proovisin siis ka kampaaniategijate käest uurida, et kui edukas see kampaania nende arust on, kuidas seda hinnatakse ja kas tullakse siia ka tagasi või see jääb ühekordseks. Ausalt, ega ma selgeid vastuseid ei saanud...tullakse tagasi (millal, ei saanud aru), kindlasti tulevad need naised nüüd kliinikusse sünnitama (ausalt, mina pole seal kliinikus viibitud 5 päeva jooksul kedagi sünnitamas näinud; tegin ükspäev statistikat ja sain, et päevas peaks Nigeerias sündima üle 16000 lapse, sama palju kui Eestis aasta jooksul:)).
Tervise valdkond on kõige paremini ennast meie projekti kolmest valdkonnast käima saanud (julgen väita, et suuresti minu tõttu, kuna see on nö minu huvivaldkond ja käed rüpes istuda ma väga ei oska:)) ning peale edukat teavituskampaaniat saime tööle kohalikku kliinikusse (no sinna, kuhu naisi sünnitama kutsuti). Kuuene grupp löödi kaheks. Mina, Ermes ning Katrina saime omale nö lasteosakonna. Katrina hakkas registratuuris inimesi registreerima (tuleb välja, et inimestel isiklikke haiguskaarte pole, terve pere peale on üks kaust; usun, et kujutate juba ette, millist segadust see paberimajandusse toob), mind ja Ermest lasti lausa laste kallale. Ermes registreeris A-vitamiini saama tulnud tibutupse ja kallas neile selle ka kurgust alla. Tegijal juhtub nii mõndagi ja kui ta lastele neid hoolsalt sisse valas, siis peale 20 last tuli meie juhendaja ja ütles, oih, annad alla 6-kuustele terve kapsli, tegelt tuleb pool kapslit anda. Loodame, et nende lastega on siiski kõik korras. Mina sain ülesandeks laste vaktsineerimist kirja panna. Registreerimiskaustad on neil sellised suured kladed nagu meil nõukaajal olid, kuhu kirjutad nime, soo, vanuse, kaalu ja siis info, mis vaktsiini täna saab. Arusaamatuks jääb see, kuidas ühe lapse vaktsineerimist kronoloogiliselt kliiniku poolt jälgida. Ema käes on ka lapse vaktsineerimiskaart, kuid sinna on laps tavaliselt vähemalt kord oksendanud, pissinud ning kindlasti seda ka suhu proovinud panna, et selle rebimiskindlust testida (ei ole rebimiskindel). Ei ole nii, et ühes kohas on kirjas, et Kaja A sai sündides q ja ö süsti, siis 2-kuuselt x vaktsiini, 6 kuuselt a-vitamiini I doosi, 9-kuuselt leetrite ja kollapalavkiku süsti jne. Kõik see info on erinevates kladedes kirjas, mille süsteemsust ma pole veel tabanud. Huvitav, kas tõesti on nii, et kui ema lapse nö vaktsineerimispassi ära kaotab, siis hakatakse neid kladesid lappama? Ja nendes kladedes on laps kindlasti viies erinevas kohas kirjas. Aga nüüd tagasi minu tööpäeva juurde. Nimed on siin pikad ja keerulised ning igal nimel ka oma tähendus (Ermes irvitas hiljem, et Kaja, see küsis kõikide käest, mis nende nimed tähendavad. No huvitav on ju). Nimesid oli näiteks selliseid Jumal kaitseb mind igal pool, Jumal on minu selja taga, sündinud Jumala õnnistusest, Jumal on minuga, Jumal valvab mu seljatagust jne. Erialaselt tegin arsti etteütlemisel linnukesi vastavatesse kastidesse: leetrid, kollapalavik, DPT 1, 2 või 3 jne. Märkisin vaktsineerimispassi ka lapse kaalukõvera, arsti soovitusel uurisin, kas last ka rinnaga toidetakse (enamik väitis, et toidab), sest kui valge inimene väidab, et see on jube oluline lapsele, siis tumedanahaline usub rohkem (absurd, kas pole!?). Kella 12ks oli meil bisness läbi ja siis läksime vaatama, kuidas teises kliinikus kuiv- ja külmladudes vaktsiine hoitakse. Jube huvitav, eks ole :D Aga meil läks isegi hästi, sest meie juhendaja dr Obatayo on äärmiselt meeldiv ja väga tark doktor ning me saime midagigi mõistlikku teha (küll ilma igasuguse lisaväärtuseta kogukonnale, kui valgenahalise soovitus rinnapiima kasuks välja jätta). Teine kolmene grupp pandi....retsepte väljastama. Nuta või naera, sinu valik! Arst kirjutab registreerimiskaardi vahele, mida patsiendil vaja ja siis meie vaprad vabatahtlikud õppisid seda retseptivormile ümber kirjutama :) Jürgen vist loobus ja hakkas pigem ooteruumis olevaid inimesi joonistama ning Veronts oskab nüüd veidi paremini loetamatuid käekirju lugeda - oskus, mis elus kindlasti kasuks tuleb :D Fabrizio sai kõige mõistlikuma ülesande - tuleb luua video, mis käsitleb erinevate haiguste alast infot, sest hr kohalik meer, kes on ühtlasi meie suur sõber ja patroon, ei taha plakateid seinale (olles näinud hiljem neid plakateid, arvan, et mehel on vähemalt kunstilist maitset, need on tõesti õudsad ja infovabad ning Ülly kindlasti minestaks neid nähes või siis ütleks, et nii halvad, et on juba peaaegu et head). Video jaoks on olemas kaks ilmatusuurt telerit, mis praegu usupropagandat edastavad. Kiitkem Jumalat!
Järgmisel päeval nokitsesid itaallased hotellis video kallal, naised ja Jürgen vedasid end kliinikusse, Jürgen kirjutas retsepte ning meie saime ülevaate rasestumisvastastest vahenditest ehk loengu nii-öelda pereplaneerimise osas, mida neljapäeviti kliinikus tehakse. No tungi sinna sellel päeval küll kahjuks polnud. Jälle paar tundi läinud, ise veidi targemad, aga kohalikule kogukonnale lisaväärtust meilt ikka ei midagi. No see olukord pani mind veidi muretsema ning ajusid ragistama, et ikka seda lisaväärtust tuua, sest vaid vaktsineerimispasse ei taha järelejäänud 3-kuud ikka väljastada, aga sellest juba mõnes järgmises postituses, sest uni tuleb peale ja lähen magama (homme/esmaspäeval meil siin suur karneval). Kell on 23.30, Eestis siis veel kaks tundi hiljem! Head ööd ning ilusaid unenägusid teile!

ajatunnetus

Täna ootasime kuuekesi Marthaga meeri ja jällegi kätlemistseremoonia, kahasse valgete nägude näitamisega. Lõbus.

*
kell viis õhtul
kukuvad eurooplaste
sõrmedest pastakad
ja käed, täis rabedaid
nihestet lihaseid
lähevad koju õhtusöögiks
baari, ilus elu
minu kallim aga joogasse

kell viis õhtul
saan elada oma
erakordset elu
oodates nigeeria tähtsat
meeri valitsushoone
päevavarjus
elan kord valguses
kord varjus
mu sõbrad ja linnud
kõik lendavad
õhu kõige jubedamas
korrastuses
kõik ootavad

mida

ei tea

Eefraimi saaga kolmas osa: tagasisaabumine Brasiiliast ning kuningas Piparmünta sünnipäev

Meil oli nii rahulik Eefraimist vaba nädal, oskasime seda aega nautida. Vahepeal hakkas isegi igav, et keegi ei koputagi uksele kell pool kaksteist õhtul ning keegi ei viigi meid etteteatamata mingite teiste printside ning prominentidega kohtuma. Me oleme nüüd Eefraimiga uuele tasemele jõudnud, kus suhtlus toimub osaliselt ka e-maili teel, kuna seltsimees Eefraim oli Brasiilias komandeeringus (õnneks tal pole veel meie telefoninumbreid!). Siiski on Eefraim osav kirjadele mittevastaja. Kui küsimuseks on meie majutus või mõned muud meie jaoks olulised teemad, jätkab tema kõrgeausus nilbet joont ning teeb kontekstist väljarebitud nalju.

Laupäeval helistasime Nollywoodi Sandrale (kohaliku kinoäri staarihakatis) ning leppisime kokku, et Sandra tuleb õhtul läbi ning lähme koos peole. Sandra tuligi ning Veronts ja Kaja suundusid kuldsetes kõpskingades peole, kus õhtul hilja saime sõnumi, et ohhooo, Eefraim ootab meid pühapäeva hommikul kell kuus oma kirikusse. Mitte keegi meist polnud sellise asjade käiguga nõus ning mis hommikul juhtus võib usuhullude riigi postitusest lugeda. Põnevust valmistas aga asjaolu, üllatus-üllatus, Eefraim tuli samal pühapäevaõhtul meie ukse taha ning rõõmsalt teatas, et läheme nüüd kõik mingit komöödiateatrit vaatama, piletidki olid juba olemas. Eefraimi geniaalseks tähelepanekuks oli, et me ei olegi sobilikult riides, vaid enam-vähem juba pidžaamades magama minemas. Niisiis maeti komöödiateatri plaan maha ning ega ma taaskord ei usugi, et piletid juba olemas olid. Ja halloooo, mis ööteater see selline pühapäeva hilisõhtul siis on ka?! Ja miks meile keegi midagi väikestviisi ette ei teata!? Carpe diem, ma ütlen! Sellel õhtul ei olnudki veel teada, et kuningas Piparmüntal (endine mitmekordne Lagose kuberner) on esmaspäeval sünnipäev ning suur ja uhke pidu tulekul, kuhu ka meid on kutsutud.

Järgmisel hommikul pidime plaani järgi kõik vapralt kohalikku haiglasse minema, et seal oma eksistentsi olulisust tõestada. Järsku tuli teade, et meile tuleb KOVi buss järgi ning suundume koos Eefraimiga kellegi sünnipäevale. Nagu ikka me ei saanud alguses aru, kelle sünnipäevaga tegu ja miks nii vara hommikul!? Pikalt ei jõudnud saadud info üle arutada ning Eefraimi peasulase utsitamise tulemusel „kiirustasime“ autosse. No see, kuidas meile valge mikrobussiga järgi tullakse ning kuidas me sinna hoogsalt siseneme ja kuhu turvamehed hüppavad lausa liikumise pealt bussi, tuletab meelde legendaarset A-Team’i sarja. Ahjaa, meeste moeröögatus on siin kanda lühikesi lipse.

Peopaika jõudes saime ka teada, et sünnipäevalapseks on seekord kuningas Piparmünta. Piparmüntat polnud veel kohal ning meid juhatati tema ema juurde, kes oli kaetud külaliste vastuvõtuks parafiini kihiga. Piparmünta ema on auväärses vanuses vanadaam ning Nigeeria kultuuris respekteeritakse vanureid üle kõige. Niisiis tervitasime prouat ikka kohalikke traditsioone arvesse võttes kummardades ning niksutades, mõned isegi põlvitasid. Tont teab kuidas see tervitamine siin õige ka on, sest siin iga hõim tervitab isemoodi. Tervitustele järgnes ka traditsiooniline fotoseeria ning aupaklikud tänuavaldused. Kogu üritust jäädvustasid vähemalt seitse kaamerameest ning fotograafe oli veel rohkemgi. Pärast Piparmünta ema külastamist juhatati meid peosaali, kus saime istekohad suurte kõlarite ette. Edaspidi tuleks kaaluda ka kõrvatroppide kaasaskandmist. Päris pikalt pidime istuma, kuni lõpuks ka Piparmünta saabus. Temaga meil sellel õhtul kätelda ei õnnestunudki ja eks see polegi paha, sest ega meil kingitust ju ka ei olnud;). Sünnipäeva külalisteks olid enamasti kukemütsidega mehed ning tegemist oli islamitraditsioonide järgi peetud üritusega. Aeg-ajalt loeti Koraani. Nii juhtubki, kui pühapäeval kirikusse ei lähe.

Varsti oli tulemas malaaria tablettide aeg ning pidime kindlasti enne nende manustamist ka midagi sööma. Meil olid kaasas banaanid ning üritasime salaja neid veidi näksida, ebaviisakas ju, eksole. Tegelikult hakkasid kõigil kõhud tühjaks minema ning nägime ka väljas suuri kandikuid sooja söögiga (loe: riis ja kana). Näljased eurooplased muust ei mõtle, kui et saaks kuskil jälle midagi süüa – leiba ja tsirkust (Verontsile Geišat)! Kristoffer mõtleb küll muudele asjadele ka, ma arvan, et ta saab nelja kuuga hiina keele selgeks! Ise endamisi mõtlesin, et no kuulge kõnemehed, lõpetage! Kaua võib üks sünnipäeva ametlik osa kesta! Peale pikka ootamist ning kultuurilist elamust olime kindlad, et teenisime ausalt söögi välja ning lootsime, et mõne aja pärast läheb õgimiseks, aga võta näpust. Pidime enam-vähem kohe peale ametlikku sünnipäeva osa A-Teami bussi jooksma ning suundume järgmisele üritusele. Juhin tähelepanu, et vahepeal pole me endiselt jõudnud midagi hamba alla saada.

Järgmine üritus oli Piparmünta korraldatud kollokvium. Poliitilist maiku konverents, kuhu olid kutsutud erinevad esinejad kõnesid pidama ning pärast sõnavõtte oli võimalik esitada ka küsimusi, kuid siiski diskussiooni osa oli marginaalne. Nagu kõigil üritustel siin kombeks oli algus veidi igav (saabumine, registreerumine, hümn, avapalvus, welcome, külaliste tutvustus jne) ning me põgenesime lähimasse ostukeskusesse, kus saime KFC’st ülimaitsvad kanaburksid ning poest ostsime veel Pimsi küpsiseid. Taevalik, ma ütlen. Oleks ainult kuskil ka Geiša šokolaadi. Saabusime tagasi täpselt selleks ajaks, kui külalisesinejad hakkasid kõnesid pidama.

Kollokviumi peaesinejaks oli dr. Hernando de Soto ning lisaks veel mõned kohalikud tegijad. Hernando kõne oli meie kõrvadele puhkus. Nii hea inglise keel ning mõistlik jutt. Võrreldes nigeerlastega rääkis Hernando normaalsel rahulikul toonil. Tavalised nigeerlased kõnet pidades räuskavad, karjuvad, hõiskavad ning juubeldavad, umbes nagu nad seda igal pühapäeval kirikus teevad.

Piparmünta konverents on seni olnud üks mõistlikumaid ettevõtmisi, kus oleme saanud osaleda. Meil polnud seal igav ning saime ka parema ülevaate arenguriikide probleemidest. Omandiõigus, õigusriik, hea valitsemine, korruptsioon, investeeringud jne. Üks konverentsi esineja oli eriti radikaalne ning nõudis uut ülemaailmset majanduskorda, kus Aafrika riigid saaksid ise dikteerida nende tooraine ning toodete hindasid. Õiglasem see ju oleks, kuid vaadates praegust olukorda kipun arvama, et ega tavalised inimesed sellest väga palju ei võidaks, sest enamus läheks juba niigi rikaste inimeste taskusse. Korruptsioon rikub siin kõik ära. Pigem oleks vaja kindlustada, et töötegijatele garanteeritakse õiglane tasu. Aga rohkem ei aruta keerulistel teemadel ning mainin ainult ära, et konverentsi lõppedes ning saalist väljudes pisteti kõigile kätte toidupakikesed: riis ja kana, vesi, puuvili! Vahepeal jõudis Veronts vetsu kinni jääda, kuid sealt õnnestus mul kiiresti pääseda. Sama saatus tabas ka Kajat, kuid temal ei läinud nii hästi, sest samal ajal jagati toidupakke ning kellelgi polnud mahti telefonidele vastata või siis Kaja abipalvetest aru saada. Vetsuboksipeatus venis kümnele minutile. Päev läks jälle korda.

Julgen arvata, et esmaspäevase kohaloleku ning veel mõne visiidiga teenime välja ka meile lubatud Abuja reisi. Piparmünta lubas meile juba esimesel kohtumisel, et viib meid oma eralennukiga pealinna külastama. Usun, et tšillima ning käsi šeikima, aga sellest pole midagi, see tuleb meil juba hästi välja. Ja tööd oleme ka juba saanud teha. Täna oli meil juba päris tegus päev ning samm sammult loodame, et tekitame endale ise sobivat tööd ja tegevust. Eesti naised on osavad ja leidlikud;)